Logopeedide nappusest logopeedide pilgu läbi
Kuidas olemasolevat ressurssi paremini kasutada? Ei ole efektiivne ja mõttekas, et ühes asutuses logopeed hindab, teises jälgib ja kolmandas töötab lapsega. Foto: OÜ Nuputaja
Marika Padrik.
Merit Hallap.
Käes on kevad ja viimastele aastatele omaselt Õpetajate Leht täis töökuulutusi, kus otsitakse eripedagoogi või logopeedi. Lasteaiad otsivad valdavalt viimast. Kirjutasime 2013. aastal (vt ÕpL, 01.03.2013) sellest, et lasteaiad ei leia logopeede. Olukord pole muutunud.
Paljudes lasteaedades (ja koolides) on ka praegu logopeedidest puudus, võetud tööle ainus kandidaat või alles haridust omandav inimene. Logopeedide puudusel ähvardab tasandusrühmi sulgemine, sest spetsiifilise arendustegevuseta pole erirühmal mõtet. Sel aastal valmib Kutsekoja korraldatud OSKA-uuringu raport tööjõu vajaduste kohta hariduse vallas järgmiseks kümneks aastaks, mille tutvustuses on rõhutatud logopeedide nappust haridussüsteemis. 2016. aastal valminud Centari uuringu raportis „HEV õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus” tuuakse samuti välja spetsialistide puudus, kuid ühtlasi rõhutatakse, et tugispetsialistide täpset vajadust tuleb eelnevalt hinnata, vältimaks n-ö ületootmist (lk 92).
Logopeedia õppejõudude ja praktiseerivate logopeedidena võib tunda rõõmu, et logopeedi rolli ühiskonnas järjest paremini teadvustatakse. Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida logopeedide nappust laiemas kontekstis.
Kas logopeede ei jätku?
Muutused Eesti hariduses (eriti need, mis puudutavad erivajadusega lapsi) on kiired. HEV-laste toetamise süsteemid on Eestis (ümber) kujunemas. Me näeme olukordi, kus abi vajavad lapsed seda ei saa, sest spetsialiste ei jätku. Samas on just suuremates linnades hakanud levima allpool kirjeldatud näide.
Praegu viieaastase arengulise keelepuudega poisi ema pöördus Tartu ülikooli kliinikumi murega lapse kõne pärast, kui laps oli kolmeaastane. Sellest ajast saati on laps kliinikumis jälgimisel. Murelik ema pöördus sama probleemiga ka hariduse tugiteenuste keskusesse, kus ta käib aeg-ajalt senini lapsega konsultatsioonis. Nii kliinikumis kui ka nõustamiskeskuses hindavad logopeedid lapse arengut ja nõustavad vanemaid, kaasates vajadusel teisi spetsialiste. Lasteaias tegeleb poisiga kaks korda nädalas logopeed. Lisaks saab laps regulaarselt logopeedi rehabilitatsiooniteenust. Logopeedide omavaheline koostöö on vähene.
Tegemist on seega olukorraga, kus lapsega tegeleb vähem või rohkem aega neli logopeedi, kelle teenuste eest maksavad haridus- ja sotsiaalsüsteem. Seda olukorda analüüsides tekib küsimus, kui suur ikkagi on logopeedide puudus Eestis.
Keda/millist tugispetsialisti lasteaed ja kool vajab?
Centari uuringu alusel (2016) moodustasid HEV-õpilased aastatel 2010–2014 õpilaskonnast umbes 22%. Lasteaia kohta statistika puudub, kuid pole alust arvata, et erivajadusega koolieelikuid oleks vähem. Erivajadusega lapsi, kelle ainus arenguprobleem on kõne, on HEV-laste koguhulgast umbes neljandik. Nende laste puhul saab arengut toetada eelkõige logopeed. Teised erivajadusega lapsed, kelle kõnearengupuue on seotud muu arenguvaldkonna mahajäämusega (nt vaimse arengu mahajäämus, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismispektri häire) vajavad esmajoones eripedagoogi abi, kes arendaks tegevusoskusi, kognitiivseid protsesse, sotsiaalseid oskusi ehk oskusi, millele toetub kõne areng. Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu määruse järgi on lasteaedades endiselt põhiliseks tugispetsialistiks logopeed. Koolides on HEV-laste õppetöö ja toetussüsteemide korraldus juba üle vaadatud, aeg on lasteaedade käes. Ideaalis vajab lasteaed mõlemat – nii eripedagoogi kui ka logopeedi (lisaks veel psühholoogi). Logopeedi seetõttu, et iga arengupuude korral on mõjutatud ka kõne areng. Küll aga on küsimus, keda eelistada, kui palgafond võimaldab tööle võtta vaid ühe spetsialisti.
Logopeedi töö on muutunud ja muutumas
Eesti hariduses rakendatakse kaasava hariduse põhimõtet. Sellega seoses on lasteaedades järk-järgult kadumas erivajadusega lastele mõeldud rühmatüübid. Valdavalt on alles jäänud tasandus- ja sobitusrühmad, mistõttu on tavarühmades rohkem erivajadusega, sh keeruliste probleemidega lapsi. Lasteaiaõpetajatele, kelle väljaõpe pole jõudnud muutustega kaasas käia, on see suur proovikivi. Õpetajatel pole oskusi ega ka piisavalt võimalusi, toetamaks eripärase arenguga lapse kõne arengut. Sellest tingitult on muutumas ka logopeedi roll asutuses: ühest küljest on logopeedil üha enam vaja õpetajaid ja lapsevanemaid nõustada; teisest küljest on vaja teha lastega üha rohkem tööd, sest tavarühmades on palju lapsi, kelle kõne arengu toetamiseks ei piisa ühest-kahest kõneravitunnist nädalas. Lisaks peab logopeed nõustama juhtkonda nende laste arengu toetamisvajaduste asjus (rühmatüübid, spetsialistide vajadused). Sellisel spetsialistil peab olema vastutus ja vabadus tööd efektiivselt korraldada ning loomulikult ka vääriline palk, koolitusvõimalused jms.
Hetkeolukord on segane
Eestis on kujunenud olukord, kus ei ole selgelt paigas (pole omavahel kokku lepitud ega ka seadusandlike dokumentidega määratud) eri asutustes töötavate spetsialistide (sh logopeedide) roll erivajadusega laste arengu toetamisel. Mida teeb lasteaias/koolis logopeed, mida oodata eripedagoogilt, mida võiks teha psühholoog? Millistel juhtudel mingit spetsialisti vaja läheb? Väga oluline on direktorite, KOV-ametnike, HEV-õppe koordineerijate ja ka lastevanemate teadlikkus – millist sisulist abi konkreetne laps vajab.
Kohati dubleeriv ja segregeeritud on ka abi osutajate süsteem. On asutusi, kus peamiselt hinnatakse lapse arengut ja nõustatakse lapsevanemaid ning teisi spetsialiste (Rajaleidja keskused). On rehabilitatsiooniasutused, kus lapsed saavad teenust, kuid mitte piisavalt sageli (üks kord nädalas ei ole piisav) ega piisava järjepidevusega (raha saab otsa). On lasteaedu/koole, kus spetsialistid on ülekoormatud, sest abi vajavaid lapsi on väga palju ning juhtumid muutuvad üha keerulisemaks. On järjest lisanduvaid erapraksiseid, kust abi saavad vaid mõnede (loe: maksujõuliste) vanemate lapsed. Nii ei jätkugi spetsialiste või teevad nad tööd, mida ei peaks tegema.
Kuidas olemasolevat ressurssi paremini kasutada?
Kahtlemata on see raske ülesanne – süsteemi loomine ja töölepanek ei ole üksikute asjaosaliste või isikute võimuses. Pakume mõned mõtted, millest alustada ja mille suunas liikuda.
- Sarnaselt koolisüsteemiga vajab kaasava hariduse tingimustes uuendamist koolieelne haridus: millised on vajalikud erirühmade tüübid, milliste erivajaduste puhul on otstarbekas erirühm, milliseid spetsialiste ja missuguses rollis vajatakse lasteaias, kuidas korraldada erivajadusega laste toetamist lasteaias ja haridussüsteemi eri tasandite koostööd.
- On vaja kokku leppida, millistes asutustes ja millises rollis on logopeede vaja. Ei ole efektiivne ja mõttekas, et ühes asutuses logopeed hindab, teises jälgib ja kolmandas töötab lapsega. Väikeses Eestis on vaja logopeede, kes suudavad töötada nii haridus- kui ka meditsiinisüsteemis, sest samade probleemidega lapsed liiguvad süsteemide vahel. Samuti vahetavad töökohti logopeedid. Kahe süsteemi vahel peaks toimuma koostöö, sh infovahetus, mis on konkreetse lapse huvides ega ole vastuolus tema isikuandmetega, mille kaitse osas tõlgendatakse seadusi üle.
- Logopeediline teenus vajab koordineerimist. Koordineerida saavad seda inimesed, kes teenuse sisu tunnevad (mitte ametnikud, kel pole teadmisi logopeediast).
- Tugispetsialistil peaks olema võimalik oma töös keskenduda eelkõige õpetajate/vanemate nõustamisele ja tööle keeruliste juhtumitega. See eeldab haridusasutuste juhtide ja (lasteaia)õpetajate suuremat pädevust.
- Nõustamiskeskustes peaksid töötama kõrgema kutsetasemega (8. tase) logopeedid, sest nõustada saavad vaid kogenud ja heade kutseoskustega spetsialistid.
Kui palju logopeede on Eestis vaja?
Kahjuks ei ole meil võimalik toetuda Eestis tehtud täpsetele analüüsidele spetsialistide tegeliku vajaduse kohta, mis põhineksid abi vajavate laste arvu ja vajaliku teenuse sisu ning mahu seose arvestamisel.
Võttes aluseks Soome rahvaarvu ja seal töötavate logopeedide hulga, oleks Eestis vaja umbes 400 logopeedi. HTM-i
(haridussüsteemis töötavate logopeedide kvalifikatsiooni ja tööülesannete analüüsi) andmetel töötas 2016. aastal Eestis 685 logopeedi. Liites neile Eesti logopeedide ühingu andmetel meditsiinisüsteemis 2017. aastal töötanud 75 logopeedi, saame logopeedide arvuks Eestis 760 (reaalsuses võib see olla mõnevõrra väiksem, sest sama inimene võib töötada nii haridus- kui ka meditsiinisüsteemis). Puudub ülevaade rehabilitatsiooniteenust osutavate logopeedide hulgast. Numbrid ei pruugi olla täpsed, kuid kindlasti töötab Eestis juba praegu Soome rahvaarvuga võrreldes proportsionaalselt rohkem logopeede. Olgu lisatud, et Soomes on Eestist paremal tasemel eripedagoogiline tugi haridussüsteemis ja ka õpetajakoolitus, mistõttu logopeedid saavad tegelda n-ö oma sihtrühmaga – kõne- ja keelepuuetega lastega.
Tartu ülikoolis on logopeede õpetatud 1968. aastast. Sel sügisel suurendame logopeedia suuna tudengite arvu peaaegu kaks korda (vastuvõtt 22 inimest). Tõmmates paralleele Soomega (rahvaarv, logopeedide ja logopeedia üliõpilaste arv), peaks olema piisav 20 kvalifitseeritud logopeedi lisandumine Eesti tööjõuturule aastas. Sellise arvu puhul väldiksime teist ohtu – spetsialistide üleproduktsiooni, mis on maksumaksjate raha raiskamine. Praegu on tekkinud ilmselt ajutine lünk (loe: logopeedide puudus), mis tuleneb muutunud hariduskorraldusest, seadusandlusest ja logopeediteenuse dubleerimisest. Parimate lahenduste leidmiseks peaksid ühe laua taha istuma ministeeriumide ja tööandjate esindajad, logopeedide koolitajad ja Eesti logopeedide ühing.
“Muutused Eesti hariduses (eriti need, mis puudutavad erivajadusega lapsi) on kiired.”…”Eesti hariduses rakendatakse kaasava hariduse põhimõtet.” Teadaolevalt on tänapäevaseks sihiks Bloomi taksonoomia: mõistmine, analüüsimine, rakendamine, hindamine, loomine. Tekib küsimus, miks on vaimupõllul hetkeolukord (ja mitte üksnes hetkeolukord) segane (alushariduses eriti?). Millega tegelevad vastutavad isikud ja kas nad on pädevad olulisi otsuseid tegema?
Kõrgkoolis õppimine on tänapäeval nii tudengile kui ka tema perele materiaalses mõttes palju-palju suurem koormus kui vanasti.
Seetõttu mõeldakse eriala valides väga hoolikalt kõik läbi. Huvide ja soovide kõrval muutub üha olulisemaks, millise elatustaseme valitud eriala võiks tulevikus tagada.
Koolides töötavatele õpetajatele on kehtestatud vähemalt mingigi alampalk. Logopeedidele ja eripedagoogidele – isegi koolis! – alati mitte. Lasteaias ammugi mitte. Nemad on jäetud sageli vahetuvate, tihti põllumajandusliku haridusega, kohalike omavalitsuste juhtide meelevalda. Ka lasteaedade ning koolide direktorite tase juhina on erinev. Samuti ettekujutus sellest, mida logopeed või eripedagoog peaks üldse majas tegema. Kas haigestunud klassi- või rühmaõpetaja asendamine on ikka logopeedi ülesanne?
Kui juba praegu on haridussüsteemis vajalikest spetsialistidest suur puudus, mis siis veel edaspidi saama hakkab??? Siis, kui tööturult lahkuvad pensionile ja igavikuteele viimasedki sellised inimesed, kellel ei ole olnud vaja üüri ega eluasemelaenu maksta?