Loovus ja digioskused aitavad tööturule tagasi

Külli Sari ja Taavet Malkov said Tartu kunstikooli kursuselt julgust, enesekindlust ja oskusi, et elus uute eesmärkide suunas liikuda. Foto: Sirje Pärismaa

Tartu kunstikool pakkus kujundus- ja ettevõtluskoolitust tööturult pikalt eemal olnutele. Teine lend end kujundusgraafika ja 3D valdkonnas harinuid esitles äsja oma portfoolioid ja sai tunnistused. Esimese lennu lõpetanud on juba tiivad sirutanud ning leidnud töö- ja õppimiskohti.

Viie aasta eest alanud esimesele kaheaastasele täiendkoolituskursusele olid oodatud kuni 24-aastased töötud noored ja kuni seitsmeaastaste lastega pikalt kodus viibinud. Kunstikool nägi kõvasti vaeva, et sihtgrupini jõuda. Tavapärane teavitus ei töötanud. Infot jagati mitmesugustes võrgustikes. Enamik kursuslasi jõudiski kohale sotsiaalmeedia gruppide kaudu. Tahtjaid olnuks viimaks rohkemgi, aga koolituse rahastaja Euroopa sotsiaalfond oli seadnud täpsed tingimused.

Kokku sai kirju seltskond, kuid neid ühendas üks näitaja – tegu oli inimestega, kelle elus olid keerulised ajad ja kes polnud leidnud endale kohta ühiskonnas.

Kolme lapse ema Külli Sari, tänane tubli tudeng ja huviringijuhendaja, mäletab end tollest ajast nii: „Olin tagasihoidlik ja aktiivsest elust kõrvale tõmbunud, polnud aega suhelda, sest olin pikalt kodus lapsi kasvatanud ja endast kõik vaid teistele andnud. Kursuse algus tundus ikka väga raske. Eriti arvutid. Olin vaid e-kirju saatnud. Esimene asi oli Facebook, mida kursusekaaslased aitasid teha. Oli vaja tuge ja abi, et järgmisi samme astuda.”

Kuid Külli Saril oli järjekindlust ja tahtmist edasi pusida. Iga väike samm andis juurde enesekindlust, energiat ja motivatsiooni. Ta õppis raskeid ülesandeid ette võtma jupikaupa ja rõõmustama iga väikse tulemuse üle.

„Kogesin esmakordselt elus õpetajate positiivset suhtumist ja see oli üllatus, sest varasemad kogemused olid autoritaarsete õpetajatega,” märgib Sari. „Õhkkond oli inspireeriv. Kaaslased toetasid, tekkis mõnus väike pere. Kui keegi jäi hätta, siis aitasime üksteist.”

Õppimine tõi vabaduse

Õppimise aeg andis ka seesmise vabaduse ja tuletas meelde nooruspõlve unistusi, mida sai uuesti täide viima hakata.

Pärast kursust astus Külli Sari juba Tartu kunstikooli 3D-erialale ning edasi ülikooli, et viia täide oma ammune unistus saada õpetajaks. „Varem tuli elu vahele. Nüüd, kui lapsed on juba piisavalt suured ja pere toetab, saan edasi minna,” lausub Sari, kes kutseõpetaja diplomi saamise järel soovib asuda erialasele tööle.

Taavet Malkov tunnistab, et teda motiveeris viie aasta eest Võrumaalt Tartusse kursusele tulema stipendium. „Olin toona raskes olukorras, tegelnud sotsiaalse ettevõtlusega ja eluga ummikusse jooksnud. Ei õnnestunud ideid teostada. Olin introvertne ja depressiivne, otsiv ja prooviv. Koolitus aitas leida tuge ja vunki. Grupis nägin teisi inimesi, see andis jõudu ja hoogu.”

Raske oli algul grupis oma kohta leida. Kujundusprogrammidega oli Malkovil olnud kokkupuudet ja neid oli lihtne omandada. Kunsti polnud ta varem õppinud, nagu enamik grupikaaslasigi. Kuid iga ülesanne lisas julgust ja tasapisi läks kõik sujuvamaks. Tekkis soov ka oma soikujäänud ideedega taas tegelema hakata.

Malkov osaleski õppimise ajal Tartu visioonikonkursil, lõi oma MTÜ ning alustas rännakut loomeettevõtluse vallas ja astus kunstiakadeemia arhitektuuri erialale.

„Minus on arenenud ettevõtlikkus ja arusaam oma tahtest. Kui oled katsumused läbi teinud ja end sundinud, kannab see vilja nii otseste väljunditena kui ka võimena ennast vaadelda,” arutleb Malkov. Talle pakub huvi haridustehnoloogia ja ta on lihvimas haridusmängu, mis aitab matemaatika ja muusika ühte ruumi tuua. Noormees loodab projekti lõpetamiseks ka toetust saada.

Mentorid abiks

Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis meenutab, et esimest projekti, mis kandis nime „Loovuse ja innovatsiooniga tööturule”, oli väga raske hallata, sest suhtlemine ametiasutustega nõudis palju aega ja vaeva. Ühel hetkel tuli aga üks osaleja kiitma, kui tohutult hea kursus see on. See andis tegijaile jõudu ning innustas kirjutama projekti „Digioskustega loomemajanduse tööturule”, mis algas kahe aasta eest ja jõudis äsja lõpule.

Mõlema kursuse puhul oli graafik üsna tihe, eriti inimeste jaoks, kel ununenud õppimisharjumused ja kadunud motivatsioon. Kolm korda nädalas tuli pikad päevad koolis veeta. Saadi kujundusteadmisi-oskusi, arendati ettevõtlikkust, ettevõtlusteadmisi ja sotsiaalseid oskusi. Üks päev veedeti mentorite käe all ja pühenduti igaühe projektidele. Kolm kuud kestis praktika ja igaüks pidi ise endale koha otsima.

„Nad ootasid algul, et teeksime nende eest palju ära,” meenutavad mentorid Elis Tamula ja Maria Lang. „Kuid meie eesmärk oli arendada iseseisvust. Kulus aega, et häälestada neid teistmoodi õppima. Arvestasime vastupanufaasiga, kuid esimesel grupil oli see üsna pikk ja meil vahepeal lootusetuse tunne. Me ei mõistnud kohe, et inimesed olid pikalt tööturult eemal olnud ja nende elus on täiesti teistsugused probleemid. Passiivsuse aktiivsuseks pööramine on pikk protsess. Ühel hetkel saime aru, et juba see on suur asi, et nad on üldse kooli jõudnud, peame toetama väikseid samme, mis nende inimeste jaoks on suured.”

Näitus tõi murrangu

Kriisiolukorras olijatega peeti palju individuaalvestlusi, abiks oli ka sotsiaalpedagoog. Kadi Kreisi sõnul aitas õpetajail madalseisust üle saada tiimikootsingu koolitus.

„Proovisime rakendada õpitut, andsime vastutuse õppijale ja see õnnestus,” sõnab Kreis. „Kui nad lõpuks oma kunstiprojektidega tegelema hakkasid, kogesid nad rahulolu ja see hakkas lumepallina kasvama. Uues projektis julgesime juba rohkem ja teadlikumalt katsetada.”

Lumepalli pani veerema kunstinäituse ettevalmistamine Aparaaditehases. Õpilased said positiivset tagasisidet ja sellega kaasnes murrang. Lahti läks isetegemine – töötoad lastekodus, näitus botaanikaaias jne.

„Et soone peale jõuda, läks aega,” ütleb Kreis. „Ent sotsiaalne areng oli silmaga nähtav. Algul olid nad ebakindlad. Oli väga keerulistes oludes inimesi, ka perevägivallaga kokkupuutunuid, enesekindluse kasv ongi projekti suurim väärtus. Osalejatel oli väga erinev taust, osal polnud elementaarseidki teadmisi. Erialaõpetajaile oli see suur väljakutse.”

Mõni langes mõlemal kursusel välja. On neid, kes on projekti käigus juba töökoha leidnud või oma ettevõtte teinud. Koolitusel kasutatud metoodika loob võimaluse ettevõtlusega tegelda.

Praktikalt saadi nii tagasisidet kui ka tööpakkumisi.

„Oli ka neid, kes arvutit kuigivõrd ei tundnud, kuid hakkasid julgelt peale ja jõudsid tulemuseni. Osal on algul kramp, et nad ei oska ja vajavad rohkem aega, aga kui enesekindluse saavad, lähevad lahti,” sõnab Kadi Kreis.

„Olen öelnud, et kes oskab õmmelda, õpib ka kujundusprogrammid ära.”

Kadi Kreisil on veel üks unistus: teha „vanameeste paradiisi” grupp, kuhu saavad tulla andekad, keda praegune maailm ja edukultus ei soosi. „Hommik algaks aktimaalimise või krokiiga, siis mängitakse natuke malet ja peetakse intellektuaalseid vestlusi. Las nad vestlevad pigem siin kui poe juures õllepudeli taga. Ja vaikselt-vaikselt hakkab külge ka 3D,” sõnab Kadi Kreis.