Aastaajad on tänavu kuidagi nihkes: kõigepealt tuli pikalt puudust tunda sellest õigest talvest ja seejärel, kui ta lõpuks ometi saabus ega tahtnud enam kuidagi ära minna, tuli vaata et veel kauem puudust tunda sellest päris kevadest, mis nüüd, oh vetevulinat ja linnulaulu, on viimaks vist siiski kohale jõudnud. Muuseas, saab ka lühemalt öelda: esiti tuli puuata talve ja siis tuli puuata kevadet.

„Puuata” tähendabki „puudust tunda” – ja ma-tegevusnimi, „puudama”, tähendab mõistagi „puudust tundma”. Aga selle harviku sõna kasutamisel tuleb olla tähelepanelik kahes asjas. Esiteks põhisõna laiendi vorm. Kui puudust tuntakse peamiselt sellest-teisest või selle-teise järele („ma tunnen puudust kevadisest linnulaulust”, „ma tunnen puudust kevadise linnulaulu järele”), siis puuatakse seda-teist („ma puudan kevadist linnulaulu”). Niisiis on ühel juhul pistmist küsimusega „kellest-millest” või „kelle-mille järele”, teisel juhul aga küsimusega „keda-mida”.

Teiseks tuleb olla valvas mõnede muutevormidega: mitte „puudata”, vaid „puuata”; mitte „puudaku”, vaid „puuaku”; mitte „puudanud”, vaid „puuanud”; mitte „puudatakse”, vaid „puuatakse”; mitte „puudatud”, vaid „puuatud”. Sarnaselt muutub näiteks sõna „luudama”, see tähendab „luuaga pühkima”. „Mis sest kevadest ikka puuata – lumest saab lahti, aga siis tuleb hommikust õhtuni tänavalt tolmu luuata,” ohkas keskmisest keeleosavam kojamees.

„Puudama” on registreeritud eesti keele sõnaraamatuis ja esineb harukordadel ka ilukirjanduslikes tekstides, ent kuidas on argikeelega? Mulle sattus kord ette säärane argikeele lause: „Minu laps peab koolist ühe päeva puudama, kuna me sõidame välismaale sugulaste juurde.” Selle lause kommentaariks sobivad hästi Ott Arderi värsiread trükiveakuradist: „Hea lugeja, ei tea küll miks / on mulle ta kaasautoriks, / kuid mõned tema tehtud vead / on siiski paganama head.”