Teatrifestival andis Audentese õpetajatele innustava kogemuse

Eestlasel on uskumatu võime sulanduda maastikuga üheks, ta on justkui osake loodusest, millel ei olegi silmatorkavat nägu. Foto: Indrek Meos

Märtsis toimus Viljandi Sakala keskuses 20. üleriigiline õpetajate teatrifestival „Sillad“, mille moto oli „Eesti 100 nägu“.

Lavale olid oodatud vabalt valitud žanris algupärandid. Kahel päeval sai näha 17 etendust, kus astusid üles Eesti eri piirkondade kooli- ja lasteaiaõpetajad. Vaatamist jagus nii jandikomöödia gurmaanidele kui ka neile, kellele pakub huvi pigem eesti kirjandusklassika.

Saime rohkesti tunnustust

Audentlejate lavastaja Anu Ott tõi kolleegidega ühistöös välja lavatüki „15 nägu 100-st“, mis põhines Valdur Mikita tekstidel. Kuigi festivalil astuti üles esimest korda, saatis meie truppi edu: Audentlejad pälvisid laureaadi tiitli ja muusikaõpetaja Anu Ott sai selle tüki lavastajana eripreemia materjali targa otsingu eest. Kohe etenduse järel käis žüriiliige Toomas Lõhmuste meie kooli truppi õnnitlemas väga hea lavastuse puhul, tuues esile selle stiilipuhtuse.

Žürii, kuhu kuulusid peale Toomas Lõhmuste veel Jaak Allik, Enn Siimer ja Jaan Õispuu, valis välja viis parimat truppi: Audentlejate kõrval pälvisid laureaadi tiitli Viljandi Kesklinna kool, Tartu Rõõmupesa lasteaed, Kroonuaia kool ja Neeme kool. Preemiat üle andes iseloomustas Enn Siimer Audentlejate etendust nii: „Nende teema läks väga hästi kokku festivali tänavuse teemaga ja oli täiuslikult teostatud.“

Kuidas kõik algas?

Oli sügisvaheaeg, kui Audentese õpetajate meilikasti saabus Anu Otilt lakooniline kiri: „Tere kõigile! Kas meil oleks võimalik kolmapäeval kokku saada, et rääkida märtsis toimuvast õpetajatele mõeldud teatrifestivalist „Sillad“?“ Seeme oli külvatud ning huvilised alustasid jaanuaris proove ja tööd tekstiga.

Kaasatud oli ühtekokku 15 inimest, kes muidu töötavad Audentese eri üksustes: huvikoolis, lastekoolis, algkoolis, põhikoolis või spordigümnaasiumis.

Miks Mikita?

Muusikaõpetaja Anu Ott valis Mikita tekstid, sest need käivitasid teda teemal „Eesti 100 nägu“: „Kui ma raamatu suvalisest kohast lahti tegin, siis rääkis kohe esimene fraas – „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“ – Eesti Vabariigi põhiseadusest. Sellest tekstilõigust sain alusenergia kogu edasisele loole.“

„Esimest korda Mikita raamatuid lugedes naersin palju. Mul oli selline tunne, et kõik eestlased peaksid tema teoseid lugema, sest äratundmisrõõmu on väga rohkesti. Kogu lavastusprotsess mõjus meile igaühele täiesti erinevalt ja just see oligi huvitav. Kui juba teadsime, mis tekstid ette võtame, siis saime nüanssidega mängima hakata: teksti veel tihedamaks kirjutada, muusika valida ning laval improviseerida,“ räägib Anu Ott.

Esialgu kohtuti kord nädalas

Õhtusest ajast hoolimata saavutas trupp proovides niivõrd võimsa sünergia, et kella kaheksa paiku koolimajast lahkudes oli juba sees järgmise korra ootusärevus. Veebruaris tuli detailide lihvimiseks appi võtta ka nädalavahetused.

Anu Ott nautis lavastamisel saadud emotsioone: „Esimeses proovi lõpus tabas mind selline nutulahin, mida ei saa peatada ja mis laseb sul enda sees puudutada sügavamaid kihte. Meelde on jäänud ka need hetked õhtuses proovis, kui inimestel oli tekst juba peas, aga väsimusaste nii suur, et kadusid igasugused raamid ja kontroll enda üle. Korraga tekkis tõeline vabadus järgida esimest keha ja meele impulssi ning tärkas julgus improviseerida. Sellele järgnes vabastav naerulagin.“

Ühine kogemus, mis innustab

Loomeprotsess avas kolleege üksteisele ja liitis ka neid õpetajaid, kes töötavad eri kooliastmetes.

Algkooli 3.b klassi juhataja Tiina Rum on ettevõtmisega väga rahul: „Emotsioonid on siiani laes. See on kogemus, mida ei unusta! Südamesse läks positiivne ja tunnustav tagasiside, mida saime nii Viljandis ja ka meie viimasel etendusel koolis. Mul on hea meel, et kõik see, mida tundsime laval, jõudis ka publikuni.“

Põhikooli kunstiõpetuse õpetaja Tiia Pällo lisab: „Mind üllatas eriti meie õpetajate näitlejameisterlikkus ja loovus, mis töises olukorras ei pruugi alati silma hakata. Meis on palju potentsiaali viia ellu ka kõige pöörasemad ideed nii, et neis on tervik.“

Matemaatikaõpetaja Ülle Hanni lõi kaasa, sest see võimaldas kolleegidega koos tegutseda: „Me tegime midagi head! Olen siiani kindel, et suurel gripihooajal püsisin terve just tänu teisipäevastele proovidele. Tunda neil õhtutel kolleegide tuge ja sõbralikku aasimist, naerda igas proovis pisarateni! Lahkusin neist proovidest tugevalt tõstetuna.“

Lastekooli juht Karin Pae sõnab siiras tänutundes, et on imeline avastada ja näha oma kolleege uues valguses: „See sära valgustab veel kaua ja mine tea, millisele teeotsale see meid juhatab.“

Esineti ka oma koolis

Viljandis saadud positiivne emotsioon kinnitas juba varasemat soovi esitada lavastust ka oma koolimajas. Emakeelepäeval, 14. märtsil etendasidki Audentlejad näidendit oma kooli aulas kolleegidele ja lastevanematele.

Selle viimase ülesastumise tagasiside oli ülipositiivne: vaatajatele avaldasid muljet teemavalik ning esinemisjulgus ja -veenvus. Seejuures on lavakõnet õppinud ja näiteringis käinud vaid üks trupiliige.

Publik oli tänulik kultuurielamuse eest ja lapsevanemaid rõõmustas, et õpetamise kõrvalt on õpetajad oma andekuse lavalgi elama pannud. Üks etendust näinud lapsevanem ütles, et taoline elamus keset töönädalat paneb päeva särama ja kinnitab, et õpetajad on loomult ürgandekad.

Tugev tiimitöö

Pärast viimast etendust tänati ka taustajõude: spordigümnaasiumi direktorit Priit Ilverit, kes oli laval virtuaalselt, ning spordigümnaasiumi õpilast Vahur Põldsamit, kes oli jäädvustanud lavastuse lõpuklipi: õndsat eestilikku tühjust sümboliseeriva lumise Lõuna-Eesti maastiku.

Anu Ott võttis festivalil osalemise kokku, pöördudes kogu trupi poole: „Viljandis laval olemine oli tore lõppvormistus väga võimsale protsessile, kus igaüks ennast isemoodi ületas. Mulle olid kõige olulisemad inimesed, kellega me kogu seda teed läbi käisime: 15 nägu, kõik jah-inimesed. Teiega oli erakordselt tore!“