Tudengitega õppereisil Euroopa parlamendis

27. ja 28. märtsil sai parlamendisaadik Indrek Tarandi kutsel teoks ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õppekaval õppivate Tallinna ülikooli tudengite külaskäik Euroopa parlamenti.

Päevakava oli tihe. Kahe päeva sisse mahtusid kohtumised Eestist pärit Euroopa parlamendi saadikutega, Euroopa ajaloo maja (House of European History) külastus, parlamendi infotund ja kultuurilooline ringkäik Brüsselis. Eesmärk oli kogeda Euroopa pealinnas toimuvat lähemalt, et Euroopa Liit ei jääks koolis õpitu põhjal vaid teemaks ajaloos ning institutsioonide ja poliitikate tutvustamiseks ühiskonnaõpetuses. Külastuse käigus toimunud kohtumised ja ekskursioonid salvestati plaaniga teha temaatilised õppefilmid, mida saaksid kasutada kõik Eestimaa õpetajad.

Esmamulje Brüsselist

Brüsselis sai kogeda Euroopa pealinna argipäevast rütmi. Viisakates mantlites ja pintsakutes inimesed kõndisid kiirel sammul vihmases linnas. Tänavatel ning metroopeatustes patrullisid relvastatud sõjaväelased. Ühe kesklinna väljakul seisis ka valmisolekus veekahur. Tõsi, turvameetmed olid tavapärasest kõrgemad samal ajal toimunud Belgia – Saudi Araabia jalgpalli sõprusmängu tõttu. Linnatänavatel olid liiklusummikud, kuna taksojuhid streikisid ja tõkestasid seisvate autodega ühistranspordi liikumisrajad. Maa-alune transport oli seetõttu tavapärasest koormatum.

Parlamendihoone kohal ja selle ümbruses tiirles pidevalt helikopter. Euroopa parlamendi pikad koridorid olid vaiksed, kuid avatud ustest sisse piiludes oli näha, kuidas inimesed kirjutasid, lugesid ja vestlesid telefoniga.

Eestist valitud parlamendisaadikutega kohtuti parlamendihoone kommunistide korrusel asuvas seminariruumis. Koridoriseintel eksponeeriti ideoloogilisi plakateid, mis tähistasid näiteks saja aasta möödumist Oktoobrirevolutsioonist või „paljastasid” kapitalismi kiskjaliku pale.

Kohtumine Euroopa parlamendi liikmetega

Euroopa parlamendi suuruselt neljandasse fraktsiooni ALDE (liberaalid) kuuluvad Eestist nii Kesk- kui ka Reformierakond. Urmas Paet ja Yana Toom on fraktsioonikaaslased. Yana Toom tunnistas, et Euroopa parlamendi toimemehhanismid on veidi segased saadikute endigi jaoks ning kõikide teemadega ei suuda ka assistentide abiga kursis olla. Tuleb keskenduda teatud küsimustele. Tunne Kelam meenutas oma esimest perioodi parlamendis: alguses tabab sind masendus – kes sa selline siin suures masinavärgis üldse oled. Läheb aega, et end üles töötada ja liitlasi leida. Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide esindaja Ivari Padar kinnitas, et parlamendis panustatakse palju aega ja energiat kompromissi leidmisele. Puudub range opositsiooni-koalitsiooni joon nagu Eesti riigikogus. Kelami sõnul tuleb koostööd teha kõigiga, ka kommunistidega. „Samas on poliitika ikka poliitika,” muigas Padar. Ka Urmas Paeti sõnul on Euroopas mõjusam koos tegutseda, sealhulgas senisest enam teemasid koos otsustada ja reguleerida.

Eesti tulevikuvalikuid ei hinnanud Paet optimistlikult: „Väheneva ja vananeva elanikkonnaga Eestil ei ole mõtet unistada suurest või kiirest majanduskasvust.” Kogenuim parlamendisaadik Tunne Kelam kuulub suurimasse ehk Euroopa rahvapartei fraktsiooni. Tema sõnul on Euroopa ajalugu sõdade ajalugu ja just seetõttu on eriti oluline vaba turumajandus Euroopas ning ka Balkani riikide liitumine. Kelam seisab liikmesriikide tihedama koostöö eest, ent ei poolda föderatsiooni teket ning peab Eesti riigi tutvustamist ja selle hea maine hoidmist parlamendisaadikute tähtsaimaks ülesandeks.

Roheliste fraktsiooni liige Indrek Tarand oma sõnul parteilisele distsipliinile ei allu. Fraktsiooniga liitus ta põhjusel, et üksi oled sa parlamendis eikeegi, aga rohelised olid valikus kõige sobivam seltskond. Tarand tõi võrdluseks, et Eestist vaadates on Euroopa parlament hiiglaslik. Saksa kolleegi sõnul kulub aga parlamendi ülalpidamiseks vaid neli eurot liikmesriigi iga elaniku kohta.

Euroopa ajaloo maja

Pärast kohtumist parlamendisaadikutega külastasime Euroopa ajaloo maja. Muuseum on Euroopa parlamendi projekt, mis avati 2017. aasta mais. Muuseumi haridustöötaja Blandine Smilansky tutvustas muuseumi kontseptsiooni ja missiooni. Euroopa maja eesmärk on anda ülevaade Euroopa ajaloost. See ei järgi riigipiire, vaid keskendub tähtsamatele protsessidele ja nähtustele, mis on eurooplasi aegade jooksul lahutanud ja sidunud. Taotlus ei ole keskenduda pelgalt positiivsele, vaid analüüsida mitmesuguste sündmuste, nt Brexiti mõju Euroopa ajaloole. Ajaloosündmusi saab vaadata mitme nurga alt ja seetõttu kerkivad ka näitust vaadates üles küsimused. Kuidas vormib mälu kujutluspilte minevikust? Kuidas mõjutab ajalugu meie tänast elu? Mida on minevikust õppida? Näitus ei anna valmisvastuseid, vaid ärgitab külastajat ise kõike kriitiliselt hindama ning arutlema, mis siis on Euroopa ajalugu ja mil moel mõjutab see Euroopa olevikku ja tulevikku.

Näitus kulgeb läbi kuue korruse, milles igaüks käsitleb teatud ajastut Euroopa ajaloos. Alt üles liikudes on teemadeks „Euroopa vormimine”, „Euroopa kui maailmavõim (1789–1914)”, „Varemeis Euroopa (1914–1945)”, „Kaheks jagatud Euroopa. Ülesehitustööd (1945–1970. aastad)”, „Müürid langevad (1970. aastatest tänapäevani)” ning „Tunnustus ja kriitika”. Muuseumil ei ole oma esemekogu, vaid seal eksponeeritakse liikmesriikide loovutatud, nende oma ajaloole iseloomulikke esemeid. Kollektsioonis on esemeid nii erakogudest kui ka organisatsioonidelt. Üks huvitav eksponaat on relv, millega tehti atentaat Austria-Ungari troonipärijale Franz Ferdinandile, mis päästis valla I maailmasõja.

Mõnevõrra paremini on muuseumis esindatud suured Euroopa riigid. Siiski leidsime ka Eestist pärit eksponaate, nt õigekeelsuse sõnaraamatu ja eepose „Kalevipoeg”. Muuseum plaanib suurendada oma kogu ja väljapanekuid kahekordseks ja tõsta külastajate arvu. Kavas on hakata viima näitusi eri paikadesse. Muuseumis käib päevas umbes 400 külastajat. Iga külastaja saab audiogiidi sobivas Euroopa Liidu liikmesmaa keeles (kokku 28 keeles).

Haridusprogramme on võimalik tellida neljas keeles: kolmes Belgia ametlikus riigikeeles (hollandi, prantsuse ja saksa) ning inglise keeles. Muuseum pakub töötubasid, kus eri vanuses külastaja (koolieelik, õpilane) saab ise asju katsuda ja kogeda, mitte lihtsalt vaadata ja lugeda. Eesmärk on tuua ajalugu õpilastele lähemale. Kuna elame digiajastul, pakub ka Euroopa ajaloo maja võimalust e-muuseumitunnile, muuseum saadab õpetajatele töölehti, mida õpilased saavad koolis täita.

Audiovisuaalsed, kirjalikud ja esemelised allikad sündmuste kohta pärinesid kõikidest Euroopa riikidest. Ühe sündmuse vaatlemine Euroopa eri riikide kontekstis oli võimas kogemus, sest tekkis selge ülevaade jagatud ajaloost, kultuurist ja väärtustest.

Brüsseli vanalinn

Ringkäigu vanalinnas tegime Thorwald-Eirik Kaljo juhendamisel. Saime teada, et Brüsselis on 20 linnaosa ning elanikke ligi 1,3 miljonit, just nagu Eestis. Linnapilti ilmestavad suurejoonelised paleed ja avenüüd. Peale Belgia iseseisvumist 1839. aastal võtsid kolm arhitekti eesmärgiks muuta Brüssel välismaalastele atraktiivseks. Linna ehitati kolme tähtsa institutsiooni hooned, mille fassaadid olid vastastikku: kuningavõimu hoone vaatas parlamentaarse võimu hoone ja see omakorda kohtuvõimu poole. Hooned on vaatamisväärsused veel tänapäevalgi. Kohtuvõimu ehk Õiguspalee hoone ümbermõõt on ligi 1,4 km ning see on ehitatud kohta, mida tunti keskajal poodute mäena, kuna selle nõlval poodi inimesi ja jäeti linnarahvale vaatamiseks. Kohtupalee ehitati 1866.–1883. aastatel ja on suurim ehitis, mis 19. sajandil püstitati. Arhitektuuriliselt on ehitis eklektiline, pühendatud põhiliselt Vana-Kreekale ja Vana-Roomale. Teise maailmasõja lõpus, kui Saksa väed taganesid, süüdati palee põlema. Renoveerimine algas õieti alles 2003. aastal ning kestab senini. Renoveerimise ja ka hoone suuruse tõttu kasutatakse seda siiski vähe.

Brüsseli üheks tuntumaks vaatamisväärsuseks on pissiv poiss. Esimest pissivat poissi mainitakse juba 15. sajandil. Praegune on pärit aga 17. sajandist. Siiski on tegemist koopiaga, kuna poiss on mitmel korral ära varastatud ja originaal on viidud hoiule Brüsseli linnamuuseumisse. Kurjad keeled räägivad kahtlusest, et ka muuseumis hoitav kuju on koopia, mis tehti asendamaks originaali, mida seda ei suudetud leida.

Brüsselis on palju aedu ja parke. Pargid suletakse külastajatele päikeseloojangul, sest pargivalvuritel lõpeb tööpäev. Valvurite abiga üritatakse säilitada parkide kaunist ja puutumatut ilmet.

Linnaekskursiooni ajal nägime tänavatel suuri värvilisi kotte. Selgitus oli pragmaatiline. Brüsselis ei ole selliseid prügikonteinereid nagu meil Eestis. Iga prügi jaoks on ette nähtud kindlat värvi kott: valge – olmejäätmed, kollane – papp ja paber, sinine – plastmass, roosa – toidujäätmed, roheline – taimed. Kõiki kotte ei tohi korraga välja viia, vaid iga värvi jaoks on ette nähtud kindel päev. Näiteks valge, kollase ja sinise koti võib õhtul tänavale panna ainult teisipäeviti ja valge kott tohib väljas olla ainult reedel. Prügi veetakse ära öösiti.

Kesklinnas troonib kuningas Leopold II kuju, keda belglased peavad Kongo kolooniaks muutmise tõttu oma rahvuse häbiplekiks. Leopold II uskus, et ülemerekolooniad näitavad riigi suurust ja võimsust. 1867. aastal moodustatud Aafrika rahvusvahelise ühingu varjus saatis ta maadeuurija Henry Stanley Kongot uurima ja tsiviliseerima. Pärast pingelist diplomaatilist tööd tunnustasid nii USA kui ka Euroopa 14 riiki 1885.–1886. aastal Berliini konverentsil Stanley märgitud ala Kongos kui Leopold II valitsusala. 1886. aasta 5. veebruaril kuulutati välja Kongo vabariik. Kongos kasvanud kautšukipuu varal arendati välja kummit tootev kautšukitööstus. Kongolasi koheldi orjadena, paljud surid halbade töö- ja elamistingimuste tõttu.

Brüsseli tänavatele kerkisid õhtuti, kus kauplused olid tööpäeva järel uksed sulgenud, „uuselamud” ehk inimesed tegid endale tänavale magamisasemed. Neid oli sadu. Tihtilugu ööbiti seal perede kaupa. See šokeeris. 2015. aasta rändekriisi ajal sattusid Belgiasse Suurbritanniasse rännata soovinud peamiselt Afganistanist ja Sudaanist pärit migrandid. Nad ei käi tööl ega ole enda viibimist riigis registreerinud. Riik neid ei toeta. Brüsseli kahes linnaosas on laialt levinud prostitutsioon, millele linnavõimud vaatavad läbi sõrmede.

Linnas hakkas silma šokolaadiäride rohkus, mida oli igal tänaval mitu. Võimalik oli maitsta ka Belgia vahvlit, mida pakuti erinevate lisanditega tänavatel ja kohvikutes.

Euroopa parlamendi külastamine, saadikutega vestlemine, Brüsselis jalutamine ja Euroopa ajaloo maja külastamine andis selgema arusaama, kuidas Euroopas asju aetakse ja otsustatakse.

Täname Eesti parlamendisaadikuid Yana Toomi, Ivari Padarit, Urmas Paeti, Tunne Kelamit ning nende büroosid abi eest päevakava kooskõlastamisel, Euroopa parlamendi külastuste ametnikku ja lektorit Jana Jalvi-Robertsoni, parlamendisaadik Indrek Tarandit ja Thorwald-Eirik Kaljot õppereisi võimalikuks tegemise eest.

Merlin Kitsingi, Ottomar Linna, Diana Mende, Krista-Mari Saagpaku, Hergo Tasuja, Anette Vetiku meenutused koondas artikliks Mare Oja