Viiekümneselt nooreks õpetajaks

„Kirjanduse liike on näpuga raamatust järge ajades kohutavalt igav õppida. Parem läheme koos raamatukokku ja vaatame, mis seal riiulitest leiame,” ütleb õpetaja Ell Vahtramäe. Foto: Sirje Pärismaa

Ligi kolmkümmend aastat muuseumitööl olnud Ell Vahtramäe viis viimaks ellu oma ammuse unistuse ja läks eelmise aasta aprillis Vaimastvere kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. „Mul on väga hea meel, et tegin seda nüüd, mil koolis on varasemast tunduvalt huvitavam,” lausub Vahtramäe.

Õigupoolest oli Ell Vahtramäel teismelise tüdrukuna õpetajaunistuse kõrval veel teinegi soov: ta tahtis saada näitlejaks. „Aga juba toona sain aru, et minust saab suurepärane keskpärane näitleja, mitte primadonna, ja leidsin, et see pole just parim väljavaade. Pigem siis juba olla õpetaja ja juhendada näiteringi,” jutustab Vahtramäe.

Läkski Vahtramäe Tartu ülikooli mõttega, et temast saab õpetaja. Õpingute ajal töötas ta paar aastat koolis, kuid pärast lõpetamist läks hoopis kirjandusmuuseumi ja sealt edasi põllumajandusmuuseumi.

„Elu õpetas, et õpetajaamet ei ole eesti filoloogi ainus valik. Nii jäi esialgne unistus kõrvale ja tegelesin terve ülikoolijärgse aja peamiselt teadustööga,” tunnistab Vahtramäe.

„Just kirjandusmuuseumis sain tugeva baasi nii teadus- kui ka õpetajatööks, muuhulgas täieliku kursisoleku nüüdisaegse koolipärimusega ehk õpilaste keele ja meelega. Olin esimene, kes hakkas kaasaegset folkloori uurima. Senine rahvaluule määratlus seda folkloori hulka ei arvanudki. Aga nüüd arvasin, et olen veel eas, kus võin teha kannapöörde. Jõudsin järeldusele, et 14- ja 50-aastane mina on väga sarnased, isegi unistused pole palju muutunud.”

Tagantjärele on Vahtramäel väga hea meel, et ta ei jäänud 30 aastat tagasi kooli. Esiteks polnud ta ise valmis ja kujutas ette, et õpetaja asi on selgeks õpetada õpik. Praeguseks on vastne koolmeister aga aru saanud, et õpik on vaid abimaterjal. Õpetaja õpetab ainet, mitte õpikut. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja õpetab aga elu ennast. Ülikooliajal puudus mul see tunnetus, et keel, kirjandus ja elu on üksteisega tihedalt seotud. Vahtramäe on esimese aastaga igatahes mõistnud, et praegu on tunduvalt huvitavam õpetaja olla.

Puhtalt lehelt

„Varem ütles õpetaja: tehke vihikud lahti, ja lapsed kribinal-krabinal tegidki,” kirjeldab Vahtramäe. „Kes ei jõudnud koos teistega, oli mahajääja ja see oli halb. Praegu on õpetaja tööriistakastis palju rohkem valikuvariante. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Alati on võimalus miksida ja see on lahe. Pole näiteringi vajagi! Kui oleksin pärast ülikooli kooli läinud, oleksin praegu selline vana kooli õpetaja. Aga nüüd alustasin puhtalt lehelt, haaran siit ja sealt.”

Haaramise kohti on väga palju. Ka akadeemilisi, sest Vahtramäe on jälle tudeng, õpib eesti keele kui võõrkeele õpetajaks ja omandab uusimaid pedagoogilisi nõkse. Ka koolitused pakuvad metoodilisi nippe, lisaks toetavad kolleegid.

Kuna õpetajaks mineku mõte ei tulnud äkki, vaid on juba pikemalt kuklas tiksunud, oli Vahtramäe varem üht-teist talletanud. Näiteks kui kohtas mõnda põnevat teksti, toredat luuletust, ajaleheartiklit, vaatas, et see sobiks hästi tundi.

„Kujutasin ette, kuidas minu parimaks sõbraks saab „Armastus kolme apelsini vastu”, kust saab huvitavaid lõike ja väljendeid,” sõnab Vahtramäe. „Lasen mõtte vabaks ega kujuta end üldse ette õpetajana. Mõtlen, mis võiks noort inimest huvitada. Näiteks õppida kirjanduse liike näpuga raamatust järge ajades on kohutavalt igav. Parem läheme koos raamatukokku ja vaatame, mis me seal riiulitest leiame. Meil oligi lahe tund raamatukogus!”

Üks põnevamaid tunde oli kirja ajaloo õppimine. Õpetaja pani klassi savitahvleid tegema. Igaüks voolis ja mõtles välja oma kirjasüsteemi. Enne vaadati pilte mitmesugustest süsteemidest. Igaüks nuputas oma tehnika ja pidi jälgima, et jääks ka ilus.

Aga kõigi teemadega ei anna midagi põnevat teha. Kui on ikka vaja kaashäälikuühend selgeks õppida, tuleb seda teha. Väga teistmoodi asjad on magustoiduks.

„Kuid ka tohutult igavaid asju saab tavalisest erinevalt õpetada,” räägib Vahtramäe, silmis kaval tuluke. Näiteks õppides klassiruumi asemel koridoris. Koridorimõte tuli nii: Vahtramäe oli jätnud enda teada klassiukse lahti ja läks materjale paljundama. Kui ta tagasi jõudis, oli tund juba alanud. Õpilased istusid koridoris, uks aga oli kinni! Et oli juba kuues tund, ei viitsinud õpetaja tagasi võtme järele minna.

„Koputasin uksele: seesam, avane. Õpilastele see meeldis, aga uks ei avanenud,” muigab Vahtramäe. „Istusime siis koridori maha. Võtsime asjad välja. Kõik sai tehtud ja lapsed olid vaimustuses. Veidi enne tunni lõppu hakkas üks laps hädaldama: selg valutab, otsige võti välja, läheme klassiruumi. Pärast sain aru, et kui ma oleksin olnud „õige” õpetaja, pidanuks ma kõigepealt selgitama välja süüdlased.”

Ühel pole süüd

Süüdlaste otsimine ei meeldi õpetaja Vahtramäele aga üheski olukorras. Ta leiab, et kui on kaks tülitsejat, ei saa olla ainult üks süüdi. Igaühel on oma vastutus. Ta püüab üldse vältida, et tunni ajal mingeid suhteid klaaritakse. Kui midagi läheb viltu, leiab pärast tundi aja asjad omavahel selgeks rääkida. Kool on ju väike ja igas klassis kümmekond last.

„Tunnistan, et mõnikord olen mina ka süüdi, ja siis pean iseendaga peegli ees nõu pidama,” ütleb Vahtramäe.

Vaimastvere koolil on õpilaskodu ja nii saadetakse neile õppima ka probleemseid lapsi.

„Meil kõigil on erilised vajadused ja meie koolis on tõepoolest lapsi, keda kodu väga ei toeta või kel on asjad kasvanud üle pea,” räägib Vahtramäe. „Neil on käitumise ja suhtlemisega probleeme, sest on tekkinud teised huvid. Kõige raskemad õpilased ei tulegi kohale. On nimekirjas, aga koolis ei käi.”

Oma uue töötee hakul on Ell Vahtramäel mõned soovid ka. Ta tahab, et tunnis läheks rohkem aega sisu peale ja klassi juhtimist oleks vähem. Et ta poleks nii sõltuv sellest, mis on eelneva päeva jooksul lastega juhtunud, millised on meeleolud.

„Ja et ma poleks nii kergesti manipuleeritav ja jäme ots oleks ikka minu käes,” muheleb Vahtramäe.

Ta tahab ka, et tema suurim konkurent poleks mobiiltelefon ja et õpetaja oleks ikka esimene, kellele tunni ajal tähelepanu pööratakse. Tunni ajal on keelatud telefoni välja võtta, aga samas on seda vaja, kui mängitakse näiteks Kahooti.

„Mobiiltelefon võib olla õpetaja sõber, aga ma ei taha, et kasutaksime seda õppimiseks terve tunni,” ütleb Vahtramäe.

Et muuseumielus oli arvuti tähtis töövahend, pole infotehnoloogia Ell Vahtramäele probleem. QR-koodid, mida näituste puhul kasutatakse, lähevad kasutusse ka tunnis ja sobivad mõne reegli või töövihiku harjutuse tegemiseks.

Õpilased pole tähele pannud, et õpetaja on alles „noor”. Küll aga ütles üks laps, et ta pole ikka päris õpetaja.

„Ju ma teen midagi seesugust, mida teised ei tee, või ei saa kõigega veel hakkama,” ütleb Vahtramäe.

Ell Vahtramäe

Sündinud 5. septembril 1966 Viljandis.

Haridustee

• 1990 – Tartu ülikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
• 2003 – Tartu ülikool, magister artium eesti ja võrdleva rahvaluule alal.
• 2007–2009 – doktoriõpe etnoloogia alal (lõpetamata).
• Alates 2016 – magistriõpe eesti keele võõrkeelena õpetaja õppekaval.

Töö

• 1985–1987 – Mõisaküla keskkool, emakeele ja kirjanduse õpetaja.
• 1989–2005 – Eesti kirjandusmuuseum, teadur.
• 2005–2017 – Eesti põllumajandusmuuseum, teadussekretär.
• Alates 2017 aprill – Vaimastvere põhikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja; SA Innove eesti keele tasemeeksamite läbiviija.

KOMMENTAAR

Väino Ling.

Väino Ling, Vaimastvere põhikooli direktor:

Ell on vaikne ja tasakaalukas. Tore, et tal on koolist erinev taust, see on koolielu huvitavamaks teinud. Tal pole kerge olnud, kool ja lapsed on viimase aastakümnega palju muutunud. Meil on ka õpilaskodu ja n-ö raskeid lapsi palju. Klassis on võimalik õpetada, kui kord on majas. Püüame Ellule abiks olla ja ta on ise teinud palju selleks, et asjad laabuksid. Oleme temaga rahul. Ell õpib veel ülikoolis eesti keele võõrkeelena õpetajaks. Kuna meil käib ka pagulaste õpe, oleks vaja ka neid õpetada.

Aga oleme väike maakool ja mul on hirm, et kui Ell leiab endale Tartus tööd, läheb ta ära. Pole just kerge sõita iga päev tööle 55–60 kilomeetrit. Oleme leppinud siiski kokku, et järgmise õppeaasta on ta veel kindlasti meie koolis.

Mida võtsin muuseumidest kooli kaasa?

Muuseumitöö õpetas seoseid nägema ja visadust pilti lõputult lahti võtta ja kokku panna. Rahvaluuleteadmised on kasuks nii muuseumitöös kui ka koolitunnis. Rahvaluulega saab tunde põnevamaks, aga kogu tänapäeva kultuuri ka mõistetavaks teha. Põllumajandusmuuseumis toimetasin ja koostasin raamatuid – ma ei pea reegleid enam meelde tuletama, kuid olen õppinud ka enda teadmistes kahtlema ning tean, kust kontrollida. See väärib teistele edasi õpetamist.

Hea teadur mõtestab kogu aeg oma teadmisi, sama teeb ka õpetaja, olgu siis aineteadmiste või suhtepundarde harutamisega.

Muuseumis suhtlesin palju: rahvaluule kogumisel täiesti võõraste inimestega, kellega tuli kiiresti jutule saada, et siis „kogu” rahvaluule kätte saada, toimetajana suhtlesin autoritega, osalesin koostööprojektides. Õpetaja koolis on supersuhtleja, koolitund pidev vastastikune suhtlemine, oskus jõuda iga õpilaseni (nagu eelnevalt oskus jõuda iga potentsiaalse informandini).

Olen oma eluteel kogunud suure hulga inimesi, kes tuleksid heal meelel kooli õpilastega suhtlema. Juba ainuüksi see teadmine annab tuge.

Ettekandeid pidades ja konverentse juhatades saadud esinemisoskust läheb vaja ka tundi andes.

Ell Vahtramäe