Alusharidus – kas alus haridusteele? Teine osa: Mida lasteaias õpetada?

18. mai 2018 Külvi Teder Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja - 3 kommentaari

Pildil on tõld hobustega. Mängides areneb lapse kujutlusvõime ja loovus, mis on õppimise ja arengu eeldus. Foto: Ilona Kriisa

 

Mida tuleks lasteaias õpetada, et laps omandaks sõna otseses mõttes alushariduse ehk aluse haridusteele? Kas lähtuda õpetamisel elukestva õppe strateegia õpikäsitusest ja 21. sajandi ühiskonna vajadustest (sh tööturuvajadustest, elus hakkama saamisest) või esimeses klassis edukas olemisest? Või peame arvestama, milliste teadmiste ja oskustega last ootab kool? Aga kui üks kool (õpetaja) soovib kuulekat korraldusetäitjat, kes suudab oma arvamuse enda teada jätta, ja teine ootab oma peaga mõelda oskavat loovat ja koostöövõimelist last? Kes keda rikub – kas kool õpiõhinaga lasteaiast tulevat koolieelikut või surub hoopis lasteaed alla lapse omaalgatuse ja eneseteostuse?

Kasvatusteadlased toovad välja, et lapsele annab tugeva aluse edukaks haridus-, pere- ja tööeluks aluspädevuste ja kõrgemate kognitiivsete funktsioonide arendamine. Seega on lasteaia esmane ülesanne võimaldada lastel omandada aluspädevused, millele saab koolis õppimine ja üldpädevuste arendamine hiljem toetuda. Sest üldpädevusteta (väärtus-, sotsiaalne, suhtlus-, enesemääratlus-, õpi-, ettevõtlikkuspädevus jm) meie kasvandikud pidevalt muutuvas ühikonnas (sh tööturul) enam hakkama ei saa.

Milliseid aluspädevusi ja kuidas arendada?

Loovus ja meeled

Aluspädevuste arendamine algab sünnist ja hõlmab kogu inimese isiksust. Lapsed õpivad meelte (nt ema/õpetaja puudutuste) kaudu maailma tundma – kas see on hea (laps on avatud, heasoovlik) või närviline/pealiskaudne (laps tõmbub endasse või on agressiivne). Seetõttu on määrava tähtsusega, milliseid meelekogemusi laps eelkoolieas inimestelt ja keskkonnalt saab. Enda ja teiste tajumisvõime arendamiseks peab laps saama tõeseid meelemuljeid (st päris asju / looduslikke materjale: puit, kivi, vill, liiv, savi jne), eriti arvestades tehismaterjalide ja virtuaalsete vahendite kasutuse kasvu, mis lapse meeli ja tervist kahjustavad. Laps peab eelkoolieas omandama meele- ja tajumispädevused ehk õppima kõiki oma meeli kasutama ja usaldama, et tulla tulevikus toime arvuti virtuaalsusega (olla kriitiline, omandada meediapädevus). Ideaalne koht enne kooli oleks metsalasteaed.

Loovus (sh kujutlusvõime) on õppimise ja arengu eeldus, mida lasteaias arendavad peamiselt laste enda loodud liikumist täis mängud ja mitmeti kasutatavad mänguasjad (looduslikud vahendid, kangad, paelad, vill, terakotid jm). Kunstitegevused saavad vaid siis loovust arendada, kui need on vabad, ilma kindla teema või tulemuse nõudeta. Nii loovust kui ka lapse enesehinnangut pärsivad šabloonid ja õpetaja näidised (mida/kuidas peab joonistama). Lasteaialapse enda ja maailma tajumine lähtub tema vanusest ja on etapiline (nt enne peajalgseid ei saa täiuslikku inimest joonistada). Nii ütlebki laps sageli, et „mina ei oska, tee sina“, sest ta ei suuda teha sama (küündimatuse tunne), mis on nt värviraamatutes. Loovuspädevuse arenguks peab laps saama ennast vabalt väljendada ja õppima ennast usaldama (see, mis teen, on hea/õige).

Liikumine ja kõne

Liikumisvaegus põhjustab tänapäeval üha rohkem häireid. Samas paneb just liikumine aju (sh loovuse ja mõtlemise) tööle. Kehaline ja liikumispädevus ehk võime osavalt ja eesmärgistatult liikuda mõjutab lapse tajumisvõimet, avardab tema kogemusmaailma, on otseselt seotud kõne arenguga ja lapse hingelise tasakaalu(kuse)ga. Seega peavad kõik õppetegevused sisaldama liikumist.

Lapsed on rahulikumad ja paremates suhetes (tasakaalus), kui võimaldame neil mitmekülgselt liikuda, nt matkad metsa/parki, tööd aias/toas, vaba mänguaeg nii õues kui ka toas; sõrmesalmid, liikumisega luuletused, laulu- ja ringmängud, joonistamine, käsitöö (sh õmblemine, heegeldamine, viltimine), meisterdamine, voolimine, maalimine.

Paljudes maades on suurenenud kõnehäiretega ja kõnearengu mahajäämusega laste arv, Eestis on jätkuvalt suur vajadus logopeedide järele, kes tegelevad pigem tagajärgedega. Neurobioloogid näevad põhjuste hulgas peredes vähest suhtlemist/kõnelemist, lugude jutustamist, ettelugemist, lapse aju koormamist võõraste piltidega (ekraanimeedia), sel ajal kui laps peaks õppima ise omaenda kujutluspilte looma. Lapsed õpivad rääkima vaid kõnelevas keskkonnas ja hingeliselt soojas suhtes, kus ollakse nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kohal (lapsele keskendunud, ilma digivahenditeta). Kuna mõtlemine ja kõnelemine on omavahel tihedalt seotud, vajavad lapsed lisaks sõrmemängudele ja värssidele ka väärtuskasvatuslike (mitte moraliseerivate) lugude jutustamist, sooja ja avatud kuulamist-kõnelemist (ilma pideva nt gram ka korrigeerimiseta). See on aluseks kõnepädevusele ja hilisemale lugemisrõõmule ning loetu mõistmisele.

Väärtused ja sotsiaalsus

Väärtused, hingelis-vaimsed orientiirid kujunevad eelkoolieas (ajutüves) ja jäävad mõjutama inimese käitumist kogu elu. Kuna eetilis-moraalne väärtuspädevus kujuneb täiskasvanu eeskuju kaudu (kuidas ma õpetajana istun, astun, puudutan, räägin, vaatan), siis on äärmiselt oluline, kas ja kuidas õpetaja ise väärtustab oma tööd lasteaias, just igapäeva pisiasjade tegemist. Väärtuspädevust toetavad ka õpetaja valitud lood, luuletused, laulud, kuid samuti tegevuste üleminekud (nt mänguaja/söömise lõpetamine ja alustamine), kas kasutada laulu/luuletust/pilliheli / küünla süütamist või käskida/keelata/moraliseerida.

Lapse sotsiaalse pädevuse (sh ettevõtlikkuse, koostöö) kujunemiseks peab laps nägema täiskasvanuid (õpetajad, abid, vanemad) ühiselt tegutsemas. Rühmas toetavad sotsiaalset pädevust ühistegevus ühiseks heaoluks (nt laua katmine, lillede eest hoolitsemine, ühised aia- ja koristustööd), kindel päeva- ja nädalarütm (laps teab, mis tuleb, ei pea käskima/keelama) ning turvalised (alati ühtemoodi) koostoimimise reeglid. Lasteaia ülesanne on võimaldada lapsel harjutada, kuidas minakesksusest kujuneda teisi arvestavamaks, säilitades seejuures lapse jaoks üliolulise – sooja/mõistva kontakti ja kuuluvustunde. Kui last aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, ega võrrelda teistega, siis saab tal kujuneda hea enesehinnang. Ta ei vaja teistega võistlemist, enda pidevalt tõestamist, vaid võib suunata oma energia teiste aitamisele. Selline väärtuskasvatuse kooslus toimib hästi liitrühmas (2–7-a), kus kõik saavad vabalt olla oma võimetelt erinevad.

Motivatsioon ja keskendumine

Haridusasutustel on järjest suuremad väljakutsed lastega, kes ei suuda keskenduda, on rahutud, hüperaktiivsed. On see meie eluviisi (kiirustamine, pealiskaudsus, närvilisus) tagajärg? Motivatsiooni- ja keskendumispädevuseks vajab laps stressivaba, saavutussurveta, pideva kiirustamiseta keskkonda, kus tal oleks võimalik ise teha ja oma mängu/tegevusse süveneda, tõeliselt keskenduda – see on püha aeg. Kontsentreerumist ja motivatsiooni lasteaias ei toeta tegevuste rohkus, vaid vähem on rohkem. Laps vajab tunnet, et siin on meil aega. Keskendumist aitavad harjutada tähelepanu- ja vaikusemängud (nt vaikuseminutid, meelerahuharjutused; küünla, heli kasutamine), palvemeetodid.

Kuidas arendada kõrgemaid kognitiivseid funktsioone?

Kõrgemaid kognitiivsed funktsioone saame lasteaias arendada mõtestatud igapäevategevuse (nt küpsetamine) ja mängude kaudu. Eriti vabamängus peab laps pingutama, et oma tegevus (mängu idee) ise välja mõelda ja suuta alustada. Liiga sageli on tegevus õpetajate planeeritud ja juhitud. Mängus peab laps hakkama ise planeerima, eesmärke seadma – mida ja kuidas teha, et tulemust saavutada. Samal ajal peab ta suutma hinnata, kas tema tegevus edeneb, töötab, leidma prioriteedid (mida on vaja enne ära teha, et mäng püsiks / annaks tulemuse). See kõik nõub süvenemist ja suurt keskendumisvõimet, mida ta saab just enda loodud mängus (vabatahtlikult) harjutada. Ühismängudes tuleb õppida suhtlemisoskust, peab pingutama, et eesmärgi nimel eriarvamusi lahendada, vajadusel kriitikat taluda ja emotsioone kontrollida. Sageli see ei õnnestugi, kuid seda tuleb enne kooli palehigis harjutada, mitte töövihikuid täita. Ja loomulikult on vabamängus pidevalt töös lapse loovus, sest ta peab leidma nii idee kui ka mitmesugustele probleemidele lahendusi. Laps peab saama iga päev korrata (mängida), et teadmised ja õpitud oskused kinnistuksid ning laps saavutaks meisterlikkuse.

Laste töömälu, tähelepanuhoidmist, impulsi- ja enesekontrolli arendavad edukalt laulu- ja ringmängud, pilli- ja rütmimängud. Kognitiivset võimekust (sh suhtlemisoskust, keskendumisvõimet, enesekindlust) toetab lastega filosofeerimine.

Oluline õpetamismeetod on lugude jutustamine, kuna see hõlmab nii õppimise kognitiivset, emotsionaalset kui ka käitumuslikku dimensiooni ning arendab loovust (kujutlusvõimet). Järjest rohkem on uuringutega kinnitust leidnud jutustamise teraapiline mõju, kuna see puudutab inimest sügaval tema alateadvuses. Lugusid kuulates kujunevad väärtushinnangud, hoiakud, kriitline mõtlemine, maailma mitmekesisuse hoomamine ja kõige selle sidumine oma teadmiste-kogemuste pagasiga.

Mis pärsib õppimist?

Õppimist ja arengut pärsivad lapse arengu seadus- ja eripärade ignoreerimine, pidev võistluslikkus, negatiivse täiskasvanu kogemine, sarkasm, häbistamine, valikute puudumine, tegevuste mõtestamata jätmine. Kõige rohkem kahjustab õppimist ja kognitiivseid võimeid stress ja ülestimuleeriv tehnoloogiakeskkond.

Uuringud toovad välja, et pikaajaline stress kahjustab eesaju (täidesaatvaid funktsioone). Mida kauem stress püsib, seda jäävamalt kognitiivsed võimed kahjustuvad, viies viimaks nii vaimse kui ka kehalise haigestumiseni. Kui negatiivsed emotsioonid töötavad õppimisele ja mälule vastu, siis positiivne emotsioon innustab, aitab keskenduda. Mida turvalisemalt inimene end tunneb, seda vähem peab aju investeerima energiat stressist vabanemisse.

Ka laste suur tehnoloogiakasutus on seotud eesaju kärbumisega, tähelepanu koondamise raskustega, kognitiivse mahajäämusega, õpiraskuste, suurema impulsiivsuse, tujukuse ja vähesema eneseregulatsioonivõimega (nt raevuhood).

Arstide ja terapeutide seisukohast on tänane ülestimuleeriv tehnoloogiakeskkond viinud laste diagnoosimata vaimsete probleemide kasvuni (nt bipolaarsed meeleolu- ja tähelepanuhäired). Ajukahjustuste vältimiseks soovitavad lastearstid ja -psühhiaatrid kolmanda eluaastani vältida ekraane ja kuni koolini võib lapsel olla kuni üks tund ekraaniaega päevas (koos täiskasvanuga), millele peab järgnema sama pikk aeg aktiivseks liikumiseks.

Digitehnoloogia liigtarbimise hind on puudujäägid informatsiooni sügavas töötlemises – teadlik teadmiste omandamine, analüüsivõime, kriitiline mõtlemine, kujutlusvõime ja refleksioon. Tänapäeval vajame nende oskustega inimesi aga rohkem kui kunagi varem.

Kokkuvõtteks

Hea aluse haridusele annab õpetaja, kes teab, milline on tema töö väärtus/tähenduslikkus: miks ta midagi teeb. Kuid rakendamiseks vajab õpetaja autonoomiat (vabadust) ja turvalist töökeskkonda, kus ta proovides ja eksida julgedes jõuab meisterlikkuse ja töörõõmuni. Selline õpetaja annab ka lastele piisavalt aega ja vabadust õppima õppimiseks.

 


Varem ilmunud:


3 kommentaari teemale “Alusharidus – kas alus haridusteele? Teine osa: Mida lasteaias õpetada?”

  1. […] juhataja Külvi Teder sulest ilmus tänases (18.05) Õpetajate Lehes artikli “Alusharidus – kas alus haridusteele?” II osa. Selles annab ta vastuseid küsimustele: Mida tuleks lasteaias õpetada, et laps omandaks sõna […]

  2. Kadi ütleb:

    Just selliseid õpetajaid ning vaadetega lapsevanemaid vajab tänapäeva ühiskond. See on uskumatu, et enamus asju, olukord, väärtusi saadi kodust/lasteaiast/koolist, see oligi normaalne, kuid tänapäeva l peab seda õppima, juhendama.

  3. Piret ütleb:

    Jutt ilus, aga kas keegi saab kontrollida, kuidas tegelikult Lasteaias elu käib? Mida teha õpetajatega, kes ei taha väärtustega kaasa minna ja on suhtumisega mind õpetati teisiti, mind kasvatati teisiti. Hoiab tööd, sest mida ta muud oskaks ja teeb tööd, aga jääb küsimus miks?, ning hoolitseb 3aastaste laste eest, aga ei hooli. Mina ootan enamat. Sain šoki, et arengut ei ole. Olen pettunud, et leidsin lasteaia ja ei julge jätta oma last, sest seal hoitakse, aga ei tehta pai ega pakuta sõnalist lohutust, kui laps nutab emmet taga. Tehakse näiliselt, aga empaatiata. Enam ju ei pea viima lasi kui koht ei meeldi, saab ju ka mujale…. Või siiski esmane valik on kodulähedus ja mugavus, aga mis hinnaga?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!