Eesti keele riigieksamist õpetaja vaatepunktist

18. mai 2018 Piret Järvela emakeeleõpetaja - Kommenteeri artiklit

Foto: Raivo Juurak

Tibusid loetakse sügisel, aga kevadel tehakse eesti keele riigieksamit. Sel aastal istusid abituriendid laua taha 16. aprillil, kaasas 12 aasta lugemis- ja kirjutamiskogemus.

Tegu on küll eesti keele riigieksamiga, kuid on ähmane, milliseid omandatud teadmisi eksamitöö kontrollib – ehkki sel aastal igas ülesandes veel õigekirja arvestatakse ning kuuldavasti ka lühemaid kui 250-sõnalisi kirjandeid loetakse ja hinnatakse. Kui matemaatika ja võõrkeele riigieksamiks valmistumisel on teemad ja ülesandetüübid teada ning hõlpsasti õpitavad ja korratavad, siis eesti keele riigieksami eel on õpilased ja õpetajad üsna ebamäärases olukorras.

Kuidas valmistuda riigieksamiks?

Kas lugeda veel mõnd head ilukirjandusteost? Samas võib juhtuda, et õpilane ei saa oma unikaalset lugemust vähemalt pooltes, mõnel aastal mitte üheski kirjutamisülesandes kasutada. Sageli palutakse tal hoopis meediast näiteid tuua või on ülesanne selgelt suunatud eksamivihiku tekstide kasutamisele, mistõttu õpilast kõnetanud raamatud näitlikustamiseks ei sobi. Meediatekste loetakse ja analüüsitakse eesti keele tundides küll, küllap õpetaja suunamisel/nõudmisel ka koduse tööna, kirjandi alustekstidena vms, aga eksami eel igaks juhuks ajalehte lugeda, et äkki läheb tarvis, on ikka väga juhuslik tegevus. Ka lugemisülesandeks justnagu valmistuda ei saa – kui palju õpilane ikka jaksab mis tahes eluvaldkonnast pärit tekstide, skeemide jms põhjal 50–100 sõnaga küsimustele vastamist harjutada? Nii ongi kõige kindlam harjutada kirjavahemärkide panemist, mis eksamil jätkuvalt enim õigekirjapunkte röövib. Need, kes gümnaasiumi jooksul tekstiloomele pühendusid, on oma tulevaste ülikooliõpingute jaoks tubli aluspõhja ladunud. Riigieksamil sisukat arvamuskirjutist luua ei tarvitse võimaldada kirjutamisülesande teemad või ei jagu selleks lugemisülesande kõrvalt aega ega värsket pead.

Oskus saja sõnaga sisukalt vastata

Lugemisülesande eesmärk on teatavasti kontrollida funktsionaalset lugemisoskust. On imekspandav, miks seda just eesti keele eksamil tehakse! Oleks ju mõeldamatu omandada gümnaasiumiharidus oskuseta saada aru ajaloo-, geograafia-, füüsika- ja teiste õpikute tekstidest. Nagu ikka, said abituriendid ka tänavusel riigieksamil valida nelja alusteksti vahel, kõigi pikkus umbes tuhat sõna. 1. variant: ilukirjandustekst, katkend Mihkel Muti romaanist „Eesti ümberlõikaja“; 2. variant: innovatsiooni käsitlevad ajaleheartiklid ja kodanikuühiskonna arengukava; 3. variant: artikkel rändamisest maailmas, kus kõik jääb hiirekliki kaugusele ja maailma kokkutõmbumist kujutav joonis; 4. variant: ERR-i kodulehelt pärit kolm keeleteemalist teksti.

Õpetajana on mul õpilasi ette valmistades keeruline seletada, mis on 10- ja 15-punktise vastuse erinevus, kui mõlema oodatav pikkus on ühtmoodi 50–100 sõna. Loogika ütleb, et 15 punkti vääriv vastus peaks olema põhjalikum, pikem. Mõni aasta tagasi rõhutas Innove spetsialist, et pikad kirjandilaadsed vastused ei ole oodatud. Siiski ei ole lugemisülesande hindajad pidanud õigeks õpilast põhjaliku vastuse eest väiksema punktiarvuga karistada, seda enam, et pikad eksamiküsimused eeldavadki pikemat vastust.

Võrdluseks. Eelmise aasta eksamitöö kahes variandis oli näiteks üks tööülesanne vaid kuuesõnaline. Sel aastal nõudis 3. variandi esimene ülesanne eksaminandilt kolme tegevust: sõnasta, nimeta, selgita ning teine ülesanne koosnes sissejuhatavast lausest ja kolmest küsimusest. Õpilane, kes püüab etteantud 50–100 sõna piires püsida, võib nii mahuka ülesande puhul pälvida vähem eksamipunkte kui see, kes vastuse pikkusele tähelepanu ei pööra, vaid annab ühe ülesande sees olevale kolmele küsimusele põhjaliku vastuse. Pärast eksamit kurtsidki õpilased, et vastuse pikkuse jälgimine segas sisukalt vastamast. Kolleegid, kes lugemisülesandeid hindavad, nentisid omavahelises vestluses, et pikemad vastused on üldjuhul paremad, välja arvatud juhul, kui kirjutaja on küsimuse sisust täiesti kõrvale eksinud. Iseasi, kas nii mahukaid eksamiküsimusi peaks antud eksamikontseptsiooni puhul üldse esitama.

Krõbedad kirjutamisülesanded

Kirjutamisülesanded ehk vana nime järgi kirjanditeemad tundusid esmapilgul päris hästi kirjutatavad. Pealkirja oma kirjandile peab eksaminand ise panema – veel hiljuti tähendas selle unustamine viit kaotatud punkti, nüüd toob unustamine kaasa vaid ühe punkti kaotuse. Pärast eksamit kinnitasid nii õpilased kui ka kolleegid, et selle aasta eksam oli päris krõbe. 1. variandis tuli analüüsida, kui kerge või raske on kiiresti muutuvas maailmas iseendaks jääda, ning tuua näiteid ilukirjandusest, draama- või filmikunstist. Eneseotsingute teema sobinuks paljudele lugenud ja teatris käinud õpilastele, samas viitas „kiiresti muutuv maailm“ pigem nüüdisajale ning Tammsaare, Dostojevski või Krossi näiteks toomiseks oli raske võtit leida. Kas ülesande koostajad eeldasid, et olemasolevast alustekstist piisab? Mihkel Muti romaan „Eesti ümberlõikaja“ on kahtlemata nauditav teos, aga kui see tervikuna lugemata, on katkendist abituriendi lõpukirjandiks siiski vähe. 2. variandi puhul pidi eksaminand analüüsima kultuuri ja majanduse seoseid ning tooma näiteid ajaloost ja/või tänapäeva ühiskonnast. Alustekst ja tsitaadid sisaldasid vihjeid küllaldaselt, aga argumenteeritud sisuka kirjandi kirjutamiseks peab enne sihipärast eeltööd tegema, arvas nii mõnigi tuttav eesti keele õpetaja. Tore muidugi, kui maksimumpunkte pälvinute hulgas selleteemalisi oleks, võimalusel loeks huviga. 3. variant andis võimaluse kirjutada uue elupaiga otsimisest, kuid kindlasti takistas paljusid valiku tegemisel nõue näitlikustada oma kirjutist reisikirjade või rännuraamatute abil. „Minu“-sarja raamatuid ja muidki loetakse, aga enne eksamit nende meeldetuletamisele vaevalt rõhku osati panna. 4. variandi arutlus, kuidas noorte keelekasutus mõjutab eesti keele tulevikku, sai ilmselt väheste keelefriikide maiuspalaks. Või siis jäi pealiskaudsete stampmõtete esitamiseks nõutud sõnade arvuga tekstis.

Riigieksam on tehtud, hindajatel käes kibekiire tööaeg, jaanipäevaks selguvad tulemused. Seekord siis sedamoodi. Kaheosalise eksami väljatöötamisel ja rakendamisel kinnitati rõhutatult, et eesti keele riigieksam areneb pidevalt. Küllap arenebki, ent kuigi tegevõpetajatel tekib küsimusi ja arutlus­ainet igal kevadel, pole tagasiside andmiseks praeguseni ühtki ankeeti või muud vormi, millele kõik õpetajad vastata saaksid. Mis näitab, et ilmselt Innovet tagasiside riigieksamitöö kohta ei huvitagi.

Minul on kõige rohkem kahju sellest, et väärtkirjandust väärtustab eesti keele riigieksam järjest vähem. President Kaljulaid on öelnud, et eesti keeles mõtlemise eest peab noore põlvkonna puhul hoolitsema. Ma ei tea paremat viisi eesti keeles mõtlemise õpetamiseks kui seda on arutlemine loetud raamatute üle.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!