Keelekaste: Lugusid loomadest IV

Priit Põhjala.

Neil on otsa ees umbes küünrapikkune sarv, mille täidis, kui seda ravimina sisse anda, on mürgistele rohtudele vastumürgiks. Sellest sarvest võib teha ka jooginõu, millest joojat ei ohusta ei krambid ega püha haigus – epilepsia. Talle ei mõju isegi mürgid, kui ta enne või pärast nende sissevõtmist säärasest nõust veini, vett või mingit muud keelekastet joob. Olendid, kelle sarvele Vana-Kreeka arst ja ajaloolane Ktesias sellise imeväe omistab, on mõistagi ükssarvikud – müütilised loomad, kelle legend sündis usutavasti 5. sajandil enne meie aega ning elab, küll sootuks teistsugustes, leebemates vormides, ka tänapäeva popkultuuri kirjanduses, kunstis, filmides ja mängudes.

Hiljaaegu sattusin järjest toimetama lausa kaht moodsa aja teksti, kus oli põgusalt juttu ükssarvikutest, kellele osutati aga sõnaga „üks­sarv“. Hoolimata asjaolust, et olen enamasti suur keelelise kokkuhoiu tagaajaja ja jälgin lausa mõnuga keeles nii loomulikku sõnade lühenemise protsessi, parandasin napima „ükssarve“ nendes tekstis siiski pikemaks „ükssarvikuks“. Miks selline sekkumine?

Vaadake, kui tahta olla müto- ja zooloogiliselt täpne, siis tuleb „üks­sarvikut“ ja „ükssarve“ käsitada eritähenduslike sõnadena. Ükssarvik on müütiline, ükssarv aga päris loom, see, keda teatakse veel ükssarvvaala või narvalina. Olgu pealegi, et narval on ninasarviku, orüksi ja kanna kõrval üks loomadest, kellele ükssarvikumüüt arvatakse tuginevat; olgu pealegi, et igasugu Kunstkabinett’ides ja Wunderkammer’ites ükssarvikusarvede pähe näidatud eksponaadid on hiljem osutunud just narvalisarvedeks (õigemini küll narvalihammasteks, kui me juba täpsust taga nõuame) – päris ära segada kaht elukat siiski ei maksa.

Tekstides, mida ma toimetasin, andis ümbrus küll üsna üheselt mõista, et jutt käib nimelt müütilisest loomast, kuid pahatihti kontekst nii abivalmis ei ole ja sellepärast ei tasukski lasta sellistel küsitavatel valikutel – nagu näiteks „ükssarviku“ asemel sõna „üks­sarv“ pruukimine – harjumuseks muutuda. Ökonoomsusprintsiip on tore ja tähtis küll, kuid ettevaatuse ja tähendusselguse printsiip kaaluvad selle sageli üles.

Sarnane probleem on seotud „merihobukese“ ja „merihobuga“. Esimene, teate küll, on see pisut malemängu ratsut meenutav kalake. Ja kui „ükssarvikust“ kiputakse ära jätma pealtnäha tühist, kuid siiski suurt tähenduserinevust loovat järelliidet -ik, siis „merihobukesest“ rääkides heidetakse sageli kõrvale vähendusliide -ke. Ometi pole seegi mingi valikuvaba jupike keelt, pelk iluasi või augutäide, vaid loomaperekonna nimetuse vajalik osis.

Ilma selle liiteta jääb meil järele „merihobu“, sõna, mis tähistab mitte üksnes teisest pere-, vaid lausa teisest sugukonnast, seltsist ja klassist looma, keda tänapäeval tuntakse rohkem morsana. Merihobu võib kaaluda enam kui tonni ja merihobuke ehk kuni paarsada grammi, kui mainida vaid üht, ent see-eest väga kaalukat erinevust – kaks tähte, kuid viie tuhande kordne kaaluvahe. Ja selles valguses on päris intrigeeriv, et leidub inimesi, kes endale kodusesse akvaariumi merihobu soovivad …

Sageli, kui rääkida nüüd ka loomanimetuste esi-, mitte sabaotsadest, on liitsõnalistes nimetustes häda täienditega „meri-“ ja „mere-“. Nendega käiakse ümber üsna lodevalt, teadvustamata, et liites põhisõnale esimese, võime saada ühe looma, aga liites samale põhisõnale teise, võib tulemuseks olla sootuks keegi muu. Näiteks „merimadu“ ja „meremadu“ – i-st saab e, nimetavalisest täiendist saab omastavaline täiend ning India ja Vaikse ookeani roomaja moondub madujaks merekoletiseks, kes on jätnud jälgi nii sumeri müütidesse kui ka antiikaja ajaloolaste kirjutistesse ning kelle fantastilisi avaldumisvorme on kirjeldanud näiteks Leo Ruickbie oma toredas ülevaatlikus entsüklopeedias „Võimatu loomaaed“.

Teaduslikku korrektsust taga ajades tasub olla valvas ka „merikotka“ ja „merekotka“, „meriahvena“ ja „mereahvena“, „merihärja“ ja „merehärja“, „merilõvi“ ja „merelõvi“ ning hulga muude sarnaste liitsõnaliste nimetuste suhtes. Teate, on ikka vaks vahet küll, kas piipu topib merekaru või merikaru!