Keelekaste: Ohjata või ohjeldada?
Priit Põhjala.
Kui ma veel väike poiss olin, tehti meil maal osa töid hobusega. Oma hobust talus ei olnud, raudjas setukas tuli küla pealt laenuks võtta. Ja sellega seostub üks minu lapsepõlve uhkemaid mälestusi, see kord, kui vanaisa ohjad nii muuseas minu kätte surus ja ütles, et viigu täna mina üksi hobune meile, temal endal on veel küla peal tegemist. Oli ikka vägev küll, see kolm kilomeetrit külavaheteed, mina ja vanker ja hobune, ja talumehed, kes mulle teeservast pead noogutasid ja kellele mina tõsiselt vastu noogutasin, nagu täitsamees kohe!
Mõistagi ei oleks vanaisa jätnud minusuguse jõnglase kätte mingit takka üles löövat mustangit; too raudjas setukas, keda Metsiku Lääne stiilis tagaajamise asemel ootas pikaldane heinategu, oli rahulik künni- ja veohobune. Ta teadis koduteed vähemalt sama hästi kui mina ega vajanud erilist ohjamistki, ohjeldamisest rääkimata. Jah, tolle hobusega oli igatahes palju lihtsam kui nende kahe sõnaga, „ohjama“ ja „ohjeldama“, mis – kuigi tähenduselt erinevad – kipuvad oma sarnase häälikulise koostise tõttu aina segi minema.
Need inimesed, kes ohjavad ja ohjeldavad keelekasutust, on kenasti ära registreerinud, et „ohjama“ tähendab esmalt ‘ohjadest juhtima’, millele on hiljem soome keele toel ja Johannes Aaviku mahitusel lisandunud abstraktsem tähendus ‘juhtima, suunama, (tööd) korraldama’. Seevastu „ohjeldama“ tähendab ‘ohjas või vaos hoidma, talitsema, taltsutama, korrale kutsuma’. Mõlemad sõnad on tuletatud „ohjadest“, ent sellegipoolest on neil selge semantiline vahe, mis peaks nende kasutamisel valvsaks tegema. Paljutki saab nii ohjata kui ka ohjeldada, aga ikka eri asjaoludel.
Näiteks hobune: teda saab ohjata, see tähendab ohjadest juhtida, kui ta künnab põldu – ja ohjeldada, kui ta hakkab perutama. Last saab ohjata, see tähendab suunata kasvatamise, harimise mõttes – ja ohjeldada, kui ta on liiga ülemeelik. Vee-, nagu ka autovoolu saab ohjata, muutes selle suunda paremale ja vasakule – ja ohjeldada, ehitades veele ette tammi, autodele teetõkke. Pidu saab ohjata, selle jaoks on teinekord õhtujuhtki – aga kui asi käest ära läheb, võidakse kutsuda korravalvurid, ja nende ülesanne ei ole siis enam ohjata, vaid ohjeldada. Häältki saab ohjata, see on midagi, mille õppimisega tegelevad küllap näitlejad lavakõnetunnis – ja muidugi saab häält ka ohjeldada, kui see näiteks rõõmuärevuses liiga valjuks on paisunud.
Segadus võib tekkida, ja sageli tekibki, kui lühem ja suupärasem „ohjama“ võtab platsi „ohjeldama“ pärusmaal. Keeletarvitaja ei teadvusta kahe sõna tähenduserinevust, mõeldes, et lühem sõna ajab ära pikaga sama asja. Ent tegelikult, nagu me nüüd juba teame, ajab ta hoopis teist asja.
Siin on mõned teemakohased ajalehepealkirjad, kus sobiva sõna „ohjeldama“ asemel on kasutatud konteksti sobimatut sõna „ohjama“: „Politsei ohjab kuritegusid öökorvpalliga“, „Kaitsepolitsei ohjab vene natse“, „Märatsejate ohjamiseks luuakse eriüksus“, „Emajõe tungi Supilinna ohjab sada liivakotti“, „Poliitikute eetiliselt kaheldavat käitumist aitab ohjata eetikakoodeks“. Neid pealkirju lugedes tekibki segadus, ja õigustatult. Kas politsei siis tõesti ohjab, see tähendab korraldab kuritegevust? Ja kas eetikakoodeks tõepoolest ohjab, see tähendab suunab poliitikute ebaeetilist käitumist? Ei, küllap on siin mõeldud ikka ohjeldamist talitsemise ja korralekutsumise tähenduses.
Vastupidist asja, seda, et „ohjeldama“ tükiks „ohjama“ haldusalale, ei ole ma eriti täheldanud. „Ohjeldama“ ise niisiis ohjeldamist ei vaja. Küll aga peaksime tähendusselguse huvides oma keelekasutust revideerima ja seal vajaduse korral ohjeldama „ohjamist“.
Keeletoimetaja Helju Vals, kui nüüd lõpetuseks hobuste juurde naasta, märkis kord toredasti, et kui „ohjama“ seostub ennem käsklusega „Nõõ!“, siis „ohjeldama“ pigem käsklusega „Ptruu!“; ja et kui isegi kutselised kirjamehed ei suuda seda maamehelikult lihtsat vahet teha, siis ärgu nad kasutagu kumbagi sõna mitte üheski lauses – sest keele rikkus, olgugi tükati tülikas, pole ometi rikkuda.
Väga armas oli üle pika aja jälle nentida, kuidas kuulus keeletoimetaja Helju Vals suutis õigete sõnade õigel kohal õigesti kasutamist keelekasutajaile kätte näidata.
Priit Põhjala tundub suutvat järgida Eesti keelekasutuse korrapidajate ehk keeletoimetajate kunagise suure eeskuju ja hea õpetaja tõhusaid õpetusvõtteid. Aitäh!