Kirjutamine on hingamisest ja söömisest vaid sammuke edasi
TarSlämmi finaal 9. mail Vildes ja Vines. Foto: Ruudu Rahumaru
TarSlämm on Tartus toimuv luuleprõmmu ehk poetry slam’i õhtute sari, kus esinejad kannavad kolme minuti jooksul ette oma originaalloomingut, mida publik ja žürii punkte andes tunnustab. Iga kord külastab TarSlämmi luuleõhtut ka mõni inspireeriv välis- või kodumaine esineja. Tänavu oli Eesti publikul võimalik osa saada briti luuletaja Joelle Taylori säravast loomingust ja osaleda ka tema meistriklassis. Joelle on töötanud pikka aega noortega ning olnud paljudele tugiisik või mentor.
Olen juba tükk aega lootnud, et avaneks võimalus Joelle Taylori käest küsida, mis on see, mis muudab luule, eriti suulise luule nii võimsaks eneseväljendusvahendiks, ja kuidas on selle kaudu võimalik muuta noorte inimeste elukäiku. Tänavu avaneski võimalus leida nende teemade juurde otsetee. Istusime koos Joelle’i, argentiina luuletaja Ignacio Perini ning TarSlämmi õhtujuhi Toomas Leppikuga Toomemäel ja vahetasime muljeid läinud päevade kogemuste üle.
Joelle Taylor: „Tead, Sirel, mida üks meistriklassis osaleja tagasisideks ütles? See muutis mu elu.“
Olin vaimustuses – see sobis avanguks nagu rusikas silmaauku! Muuhulgas oli minu kasutatud eestikeelne väljend Joelle’i jaoks avastus ja ajas teda hiljemgi veel mitu korda muigama. „Ma hakkan seda kasutama!“ naeris ta.
„Just niisuguste muutuste nimel sa ju töötadki, Joelle?“ arendasin vestlust edasi. Palju ei olegi ju vaja. Kui noor inimene lööb võib-olla et esimest korda elus selja sirgu ja suudab juba ühe töötoa tulemusel väljendada mõtteid ja kanda ette omaloodud luulet paberile vaatamata – sest ta teab, mida ta öelda tahab –, on kõige suurem töövõit juba saavutatud.
Varem tegi Joelle rohkem töötubasid koolides ja gruppidele väljaspool kooli, kuid hiljem hakkas otsima püsivama mõjuga väljundit. Sel eesmärgil loodi Ühendkuningriigi üleriigilise noorte luuleprõmmu võistluse juurde mentoriprogramm, mis tähendab, et võistluse võitja sai autasuks aastapikkuse lepingu mõne kogenud juhendajaga, kes noore loomingut ja arengut toetab. Praeguseks on paljud neist noortest autoritest jõudnud oma raamatu või muusikaalbumi avaldamiseni.
Auhind kuningannalt
Üks Joelle’i juhendatud noormees on saanud pärast gängikultuurist eemaldumist nautida kõrget lendu, võttes prestiižse auhinna vastu kuningannalt. Teisest noormehest, kes tegeles pikka aega oma elus ja luules raske leinaga, on saanud üks Ühendkuningriigi põnevamaid autoreid. Nii mõnigi on esinenud oma loominguga mitmel pool üle maailma.
„Kuid kõige suuremat muutust näeb siis, kui ignoreerituid ja mahavaikituid lõpuks kuulama hakatakse,“ arvab Joelle.
Joelle rõhutas, et tema jaoks ei ole luuleprõmm võistlus, palju olulisem on luule ja selle esitamise sotsiaalne mõõde. Noored, keda ta oma elu jooksul on inspireerinud ja aidanud, on tihti pärit keerulise taustaga peredest ja kehvadest majandusoludest. Londoni madalama ühiskonnakihi hulgas on hoopis rohkem ka kirjaoskamatust kui meil Eestis, ja seda enam ähvardab noorte tulevikku kujundada tänavatel jõudu koguv gängikultuur.
Kui küsisime Joelle’ilt, kuidas on ta valmistunud selleks, kui mõni vägivalda kogenud noor avaldab talle isiklikult või oma luuleesituses midagi niisugust, mis nõuab kohest sekkumist, tõi ta välja, et loomulikult peab haavatavate gruppidega töötades teadma, kuhu ja kelle poole teatud situatsioonides pöörduda. Joelle on läbinud lastekaitse koolituse ja lisas, et isiklikke ja vägivaldseid lugusid kuulda on väga valus, kuid tema roll on niisugustel puhkudel vestlust toetada ja suunata.
On olnud ka juhus, kus luuletuse kuulajad palusid noorel autoril oma teksti politseile salvestamiseks uuesti esitada, ning hiljem kasutati seda kohtus peamise süüdimõistva tunnistusena.
Praegusel ajal tegutseb luuletaja ja mentor Joelle Taylor kõige rohkem naiste ja sõjapõgenikega. Jällegi selle nimel, et aidata neil jõuda oma kogemuste sõnastamiseni, nii et nad saaksid elus edasi liikuda ja muutuda iseseisvamaks.
„Paljud naistest on nii hirmunud, et ei suuda isegi rääkida,“ ütleb Joelle. Seega leiab juhendaja luule ja lugude esitamise kaudu võimaluse anda neile tagasi hääl ja kõnevõime.
Küsisime Joelle’ilt, kuidas ta ise luuleni jõudis. Ta vastas, et hakkas luuletama juba enne, kui ei olnud lugenud ainsatki luuletust. Niisamuti, nagu ta kirjutas oma esimese näidendi, olemata käinud teatris.
„Kirjutamine on hingamisest ja söömisest vaid sammuke edasi. See on minu jaoks hädavajalik ellujäämise kunst. Alguses kirjutasin ma selleks, et endast aru saada, et anda tunnistust iseendale. Nüüd kirjutan ma, et olla tunnistajaks maailmale,“ arvab Joelle.
Kuidas mu nime õigesti kirjutada
Teie
kes te kirjutate oma kitsaste voodite all revolutsioonilisi sümfooniaid,
kes te tipite varastatud Blackberrydes meistriteoseid, mida keegi kunagi ei loe,
teie, kes te pole kunagi kuulanud ühtegi enda öeldud sõna,
kes te lakkasite end kuulamast aastaid tagasi, siis kui täiskasvanudki,
ja teie, kelle silmad on laskeavad, kelle suud on kaevikud,
kelle sõbrad on hallid kondised linnud katkiste pargipinkide ümber,
kus te nokite leivapuruna kokaiinikristalle,
sina, kelle õõnsates luudes vilisevad võõrad laulud,
sina, kes sa ostsid õiged kingad, aga ei sobi ikka teiste hulka,
sina oma kange keelega, kes sa tabad ikka vale hetke,
sina, rütmist väljas, kelle silmis on orkaan,
te patsifistidest sõdurid,
te toanurkade sosinasse mässitud väikesed tüdrukud,
te vaiksed sõdalased, raevukad homsed,
sina, kelle huuled on maha küüritud, kelle silmad ei julge sulguda,
kelle keha ei mahu ettenähtud riietesse,
kui kõhn sa ka poleks,
teie, kes aina nahka vahetate, teie, kes elasite üle massilise naisetapu,
teie, kelle arvelauaks on tähistaevas,
teie, kiirgavad silmad, plahvatavad südamed,
teie, kel on suudeks armid,
teie, ravitsevad keeled, kes te mõistate, et kaks valet
ei tee kokku õiget
kirjandust,
teie, vabadusvõitlejad, te laupäevaõhtute üleelajad, te kaugnaeratajad,
teie, kes leidsite oma unistused, aga ei teadnud, kuidas neid õigesti kirjutada,
kes te istusite klassi tagaotsas ja kissitasite kriidihieroglüüfide poole,
te impro-düsleksikud,
linnamüstikud,
sotsiaalmajaprohvetid,
kelle huulte trükikojast ilmuvad tänavanurkadel romaanid,
kelle nurkaaetud silmades lõõskab päikesevarjutus,
sina, kes sa õppisid koolis ainult seda, et oled loll,
et su nimi on Alla Keskmise,
sina, kes sa pead rohkem pingutama
ja sina, kes sa tõmbud oma kapuutsikoopa soppide sügavusse,
sina, kes sa õppisid beatbox’ima rusika ja naha kohtumise rütmi järgi
suletud magamistoa ukse taga –
sind armastab keegi .
Sina, kelle silmad on eetrisahin telekas,
sina, kes sa harjutad oma südamerütmi lõhkistel huultel,
mis on pehmed ja narmais nagu laulusõnad plaadiümbrisel,
teie, kes te seisate mänguväljakul varjus
ja pomisete varjatud keeles,
kelle pärandiks on tänavad,
teie, kes te tätoveerite üürikasarmute seintele luulet,
teie, kes te kardate küsida, kes te ei ole kunagi kahelnud,
sest kartsite teadmatust, kartsite, et teid ei taheta,
sina, kes sa oled klassis möllava keeristormi tüüne silm,
sina, kes sa ootad pea kogu elu oma sündi,
sina, kes sa ei suuda iseendaga samas toas istuda,
kes sa kössitad voodi all ja märgid oma kehale läbitud tuleproove ,
teie, kes te kasvasite vangistuses,
kes te sülitate oma vanemate majandusorjuse roostes lülidele,
sina, end kiigutav poiss, sina, virvendav tüdruk,
kes sa joonistad oma käsivarre siseküljele avastamata maailma kaarti
(kuidas võib seda kutsuda enesevigastamiseks?),
teie, kes te otsite oma identiteeti pidude hämaras võõraste pilvistelt nägudelt,
kes te ajate murtud sõrmedega oma põlvnemises järge,
te kaunid, kel on usku, te vaprad, kes te lastekodust ellu astute,
sina, keda kord sugupuu oksa külge lintšiti,
sina, kelle viha on pärilik,
kelle naeratus on välkuv tera,
kelle nõrkus on vapper,
kelle silmad on madalad hauad,
kuhu on maetud su mõlemad vanemad,
sina, kes sa kaotasid oma pere ostukeskusesse,
kus nad võtsid sappa,
kus nad võtsid vabalt,
ja kodutee õhedale noaterale,
sina, luuletus,
kes kardab, et teda ei loe keegi –
usu.
Sa ei ole hinne paberilehel.
Sa oled palve.
Meenuta neile, kuidas su nime õigesti kirjutada.
Kõik teie, kes te silmi sulgedes näete üht keerulist päikest,
tõuske.
Siin on teie hõim.
(Luuletuse on tõlkinud Mirjam Parve)
Kes on Joelle Taylor?
- Joelle Taylor (1967) on auhinnatud Briti luuletaja, näitekirjanik ja kriitik. Ühendkuningriigi kunagise slämmiluule tšempionina rajas ta 2001. aastal üleriigilise noorte luuleprõmmu võistluse nimega SLAMbassadors. Taylor juhendab paljusid loovkirjutamise ja esinemisoskuste töötubasid ning võõrustab Londoni luule- ja muusikaklubi nimega Out-Spoken.
- Eelmisel aastal ilmus tema luulekogu „Songs My Enemy Taught Me“ („Laulud, mille õppisin oma vaenlaselt“) – see feministlik teos sisaldab laule, luuletusi ja kirju iseseisvusest ja ellujäämisest. Projekti ühe osana vedas ta 18 tasuta meistriklassi naistele ja tüdrukutele, julgustamaks neid kirja panema ja avaldama omaenda lugusid.
[…] “Kirjutamine on hingamisest ja söömisest vaid sammuke edasi” Sirel Heinloo intervjuu J… […]