Läänemaa loodusfestivalil lasti teadmisi proovida

Läbi binokulaari uurides oli iga liivatera nagu isemoodi väike kivi ja iga paiga liiv teise koha omast erinev.
Fotod: Annika Poldre

Kolmapäevast laupäevani peeti Haapsalus esmakordselt Läänemaa loodusfestivali, mille korraldasid kutseõppijad – tulevased loodusgiidid.

Haapsalu kutsehariduskeskuses loodusgiidiks õppivad Maris Meriste ja Karin Küünarpuu olid suure töö teinud ja hästi ette valmistanud esimese loodusfestivali, mis loodetavasti kujuneb Haapsalus traditsiooniks.

Kui festivali esimesel päeval toimunud loodusgiidi konkurss, milles osales 17 esmakursuslast, korraldati Osmussaarel ja n-ö väiksemale ringile õpetajatele ja õpilastele, siis teise päeva hommikust kuni laupäeva õhtuni olid kutsekooli saal ja fuajee ning õu kõigi loodushuviliste päralt.

Festivali ajal oli koolimajas mitu loodusfoto näitust.

Festivali avamise õhkkond oli tujutõstvalt pidulik: avasõnade järel esinesid noored pärimusmuusikud ja Haapsalu naiskoor Kaasike esitas loitse saalis, kuhu oli kaunilt kaetud tulevaste kokkade meisterdatud suupistelaud.

Nii fuajee kui ka koridoride seintel köitsid tähelepanu Läänemaa ja Lääneranna valla koolide õpilaste, Haapsalu fotoklubi ja Haapsalu kutsehariduskeskuse looduserialade õpilaste loodusfotod. Saalis rippus fotonäitus „Poolsada hiidrahnu Harjumaalt“, mille autor Kersti Lepik oli pühendanud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.

Näitlikud õppevahendid

Kohal olid RMK Nõva, Matsalu ja Ristna esindajad, kelle väljapanekute juures sai igaüks oma teadmisi kontrollida või täiendada. RMK Lääne-Eesti piirkonna nupunurka oli Nõva külastuskeskusest toodud mitmesugust liiva Eestimaa eri paigust ja saartelt ning kaugemaltki, näiteks Islandilt ja Vanuatult. Läbi binokulaaride vaadates avanes liiva väga erinev ja põnev struktuur ning vorm.

RMK Matsalu väljapanekust võis ära arvata, millisele puule milline süü ja millised lehed kuuluvad. RMK Hiiumaa väljapanek tutvustas loomade tegevusjälgi looduses. Kes on siin söönud? Kelle pabulad, karvad või sarved? – sellised küsimused ootasid vastust Ristna külastuskeskuse laual, kuhu olid äraarvamiseks paigutatud looma pabulad ja sarved või söödud oksad.

Taimekaartide põhjal sai ära arvata või tundma õppida mürgi- ja saagimarju. Mälumängus Eestimaa looduse tundmisest osalesid aktiivselt paarkümmend täiskasvanut, nende seas ka õpetajate võistkond. Tagasihoidlikum oli 7.–9. klassi õpilaste osavõtt, kuid õpilasi oligi esimesel päeval kohale tulnud korraldajate kutsetest hoolimata oodatust vähem.

Harivad loengud loodusest ja kriisidest

Esimese päeva ettekanded olid harivad. Looduskaitsja ja keskkonnaekspert Tiit Leito kõneles Eesti väikesaartest, illustreerides oma juttu pildikavaga paikadest, kus palju ei käida. Leito ettekanne oli lausa loodusgiidi õppematerjal. Alpinist, loodusfotograaf, matkajuht ja päästja Jaan Künnap kõneles samuti giididele olulisel teemal, kuidas juhtida matka kriisiolukorras. Künnap lisas ettekandele praktilise õpetuse sõlmedest, mille tegemise oskust said soovijad juhendamise järgi omandada. Esimese päeva lõpetas korraldajate väljamõeldud ja kooli territooriumile üles seatud QR-koodimäng kaitsealustest taimedest.

„Palju oleme kogu selle ettevõtmise käigus ise õppinud,“ ütles Maris Meriste. „Meil on olnud väga huvitav.“

Loodusfestivali osaks on loomulikult ka loomad.
Foto: Maris Meriste

Järgmised festivalipäevad jätkusid loengute, loodusfilmide, töötubade, ellujäämiskursuse ja loodusgiidi saatel linnuvaatluse ning kohalike tootjate messiga. Rahvast tõidki kokku eelkõige mess, teadusbuss ja loomad: kanad ja kuked, kitsed ja ponid ning jänesed. Oli lahe pillide töötuba ja vahva messimelu.

Koostöös teiste looduserialasid õpetavate kutsekoolidega esinesid messil loenguga hobustest hobuspetsialist Kati Leutonen Järvamaa kutsehariduskeskusest ja Kadri Aller Luua ametikoolist, kes kõneles talgutest.

„Laupäeva õhtuks olime muidugi väsinud,“ lausus Meriste. „Aga jäime rahule. Õpetajad jäid ka väga rahule. Eks esimene kord on ikka keeruline.“

Juhendajaga koos järgnes arutelu ja analüüs. Korraldajad taotlesid KÜSK-ist ka teavitustoe raha, aga ei saanud, kuigi turundusplaan kiideti väga heaks. Nii reklaamisidki tegijad ettevõtmist peamiselt ilma rahata võimalusi kasutades ja pressiteadete abil.

Pikemalt siin kõigel peatumata – ehkki iga päeva ettevõtmised seda vääriks – võib öelda, et esmakordne festival seadis korralduse lati väga kõrgele. Festival tõestas ka seda, et Haapsalus õppivatest loodusgiididest saavad suurepärased oma töö tundjad.