Loobuge valedest eeldustest!
Peep Leppik.
Viimasel paarikümnel aastal on toimunud Eesti koolides seoses õpetamise ja kasvatuse mõtestamisega möll – tehnoloogia, demokratiseerimine, muudetud õpikäsitus jne. Kõik enese tarkusest või kedagi-midagi ahvides. Arendamisest me peaaegu enam ei räägigi.
Luues entusiastlikult väliselt ilusaid-moodsaid „mudeleid“, ei märka me, et see olukord on tekitatud valede eelduste sokutamisega laste ja alaealiste tõsisesse õppekasvatustöö protsessi.
Toon siinkohal mõned näited.
Esimene. Laps on isiksus, täiskasvanuga võrdne, ta otsustab ise, kuidas ja mida teha jne. Selle eeldusega oleme pea peale pööranud arengupsühholoogia ja kogu õpetus-kasvatusprotsessi (pedagoogika). Mõtleme välja „uusi“ meetodeid või kasutame täiskasvanute õppemeetodeid (teadmata sedagi, et enne 11. eluaastat pole laps võimeline abstraktselt mõtlema). Kasvatusest ei räägitagi. „Eeldus“ ei muuda ju lapse olemust – ta jääb ikka lapseks, keda tuleb õpetada-kasvatada.
Teine. Eesti lastel on head tulemused PISA testides, kuid nad ei ole koolis õnnelikud (nüüd väidavad OECD tädid-onud seda ka Soome kohta). Ja juba käib möll – kuis õppetöös „teha“ lapsi õnnelikuks?
Lõbusa kooli „tekitamine“ pole ju keeruline, kuid siis ei õpita seal midagi. Filosoofidel on inimkonna kogemus – õppimine on raskuste ja vastuolude ületamine! Juba on meie ülikoolidessegi jõudnud noori, kes ootavad professorilt „mängulisi elemente“ … Kauaks veel?
Kolmas. PISA testid näitavad Eesti koolide kõrget taset – nii meeldib rõhutada haridusametnikel (resp. kui hästi me juhime koolis toimuvat!). Ei näita – tutvuge nüüd meie väidete kõrval ka Soome kasvatusprofessorite Osmo Kivineni (Turu) ja Jarkko Hautamäki (Helsingi) omadega – testi tulemuste ja koolis toimuva (õpetamise) seos on tühine (vähemalt Soomes, hm!). Jälle vale eeldus!
Neljas. Õpetamisel kasutage PowerPointi, sest professorid ju kasutavad! Ilus näide ülemaailmsest pseudoteaduse levikust. Paljudel õpetajatel (eriti vanemas astmes) on see juba põhimeetod.
5–6 aastat tagasi kerkis (siis veel!) üles küsimus õpetamise tasemest ülikoolides. Toona pakkus Hardo Pajula Maalehes välja idee – ÜRO rahusõdurid peaksid ülikoolide õppejõududelt korjama ära PowerPointi aparaadid. Nõustun temaga 95%, sest need loengud on surmaks omandamisele.
Kokkuvõttes on eriti ohtlik see, et valed eeldused sunnivad meid loobuma psühholoogiateadusest. Kuulake-vaadake meie kasvatusteadlaste loenguid (näiteks veebis – UTTV) – ei sõna enam teadusest, eriti fundamentaaluuringuist. Et oleme kõrvale heitnud ka igivanad looduspärased viisid lapse arendamisel, õpetamisel ja kasvatamisel, siis olemegi käpuli … Kas sinna jäämegi?
Peep kirjutab õigesti, aga kas seda juttu loevad need inimesed, kes seda peaks tegema? Ja kui loetavad, siis ka saavad ikka aru mida on öeldud. Mina kipun viimasel ajal selles kahtlema.