Milliseid erialasid õpetatakse erivajadusega noortele ja kas nad leiavad tööd?

Astangu keskuses 20. aprillil toimunud infomessi külastas üle 200 inimese 30 asutusest või organisatsioonist, teiste seas palju lapsevanemaid. Fotod: Haris Begić

Üle-eestiline infomess HEVI tõi Astangu kutserehabilitatsiooni keskusesse esmakordselt kokku haridusliku erivajadusega õppijad ja kutsekoolid. Millised on erivajadusega inimeste õppimisvõimalused ja kui oodatud on nad tööturule?

20. aprillil toimunud messil tutvustasid õppimisvõimalusi Astangu kutserehabilitatsiooni keskus, Tartu kutsehariduskeskus, Viljandi kutseõppekeskus, Haapsalu kutsehariduskeskus, Kuressaare ametikool, Tallinna Kopli ametikool, Tallinna Lasnamäe mehaanikakool, Tallinna teeninduskool, Räpina aianduskool, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool ja Järvamaa kutsehariduskeskus. Toimusid töötoad nii tugi­spetsialistidele, õppijatele kui ka lapsevanematele.

Astangu kutserehabilitatsiooni kommunikatsioonispetsialisti Maris Saare sõnul külastas messi ühtekokku üle 200 inimese 30 asutusest või organisatsioonist. „Astangu keskuses on õppijaid igal aastal olnud 115–120, kuid soovijaid oleks ilmselgelt rohkem,“ tõdes Maris Saar. „Kiiresti täituvad alati tisleri, abikoka ja abipagari erialad. Avaldusi nii õppima tulekuks kui ka kaitstud töötubadesse võetakse vastu aasta ringi. Praegu on kohti veel kõigile kursustele ja kutseõppe erialadele.“

Töövõtete kõrval õpitakse sotsiaalseid oskusi

Kuressaare ametikooli 20-aastase staažiga õpetaja Lemmi Heero oli messil koos abikoka eriala õpilastega. Ta rääkis, et õpe kestab aasta ja pärast seda lähevad õpilased praktikale haiglasse, päevakeskusesse ja kohvikusse, kus nende põhitöö on köögivilja töötlemine. Õpetaja hinnangul saaksid pea kõik lõpetajad tööl hakkama, kuid eelmise aasta kogemus näitab, et nad ei leia tööd. „Need noored vajavad heas mõttes rutiini, pikad vahetused ja ebaregulaarne töögraafik neile ei sobi. Kohapeal peab olema tugiisik, kes neid suunab ja juhendab. Seetõttu on tööd leida keeruline.“

Messil õpetajatega vesteldes selgus, et piirkonniti ja erialati töölesaamise võimalus erineb. Kui Haapsalu kutsehariduskeskuse abikoka eriala õpilastel on isegi praktikakohta keeruline leida, tööst rääkimata, siis Tallinna Kopli ametikooli kõigile 14 puhastusteenindaja abilise eriala lõpetajale on töökoht juba olemas. Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli lõpetajatest on head väljavaated tööd leida automehaanikutel. Kinnisvarahooldajatel on see tunduvalt keerulisem, sest ehitusvaldkonnas on töötajaid palju.

Räpina aianduskool võtab aiandus­erialadele vastu toimetuleku õppekava baasil õppinud põhikoolilõpetanuid. Maarja küla õpperühma õppejuht Huko Laanoja räägib, et noored saavad omandada abiaedniku eriala ning väljaõppe lõpus teha teise taseme kutseeksami. Lisaks on võimalik õppida istutaja või aiakultuuride hooldaja osakutset. Õppeaeg on kokku kolm aastat. Nimelt on Räpina aianduskool üks kolmest koolist, mis katsetab pilootprojekti korras valikuaasta programme, mis peaks aitama õppijatel oma valikutest teadlikumaks saada.

Huko Laanoja peab äärmiselt oluliseks, et noored õpiksid töövõtete kõrval ka sotsiaalset toimetulekut: töökohta minekut ja sealt tulekut, suhtlemist, palga arvestamist jne. Tööliigutust on tema sõnul lihtsam selgeks õppida, kuid vastutustunde kujunemine võtab aega. Palju pööratakse tähelepanu ka üldharidusainetele, et hoida või kinnistada põhikoolis õpitut.

„Kahtlemata nõuab see koolis tugipersonali olemasolu,“ tõdeb Huko Laan­oja. „Kõigil õpperühmadel on tunnis abiõpetaja ning enamik õpilasi on Maarja küla rehabilitatsioonimeeskonna kliendid ja saavad füsioterapeudi, psühholoogi, psühhiaatri, tegevusterapeudi, eripedagoogi, sotsiaaltöötaja tuge.“

Eelmise aasta neljast lõpetajast suundus üks avatud tööturule, üks läks edasi õppima, kaks on kaitstud töö teenusel. „Kaitstud töö on nende õppijate jaoks kõige reaalsem väljund,“ kinnitab Huko Laanoja. „Nad on võimekad, kuid vajavad töö juures tuge ja kõrvalabi, mida aeg edasi, seda vähem. Kindlasti on see riigile mitu korda parem ja odavam variant, kui et inimene jääks koju ja tema toetusvajadus järjest suureneks.“

Tartu kutsehariduskeskuses saab lihtsustatud õppekava alusel õppida puidupingioperaatoriks, abikokaks, abipagariks, sõidukite pindade hooldajaks/rehvitehnikuks. Kõik need on aastased õppekavad. „Kuna meie koolis on palju õpilasi ja suured grupid, näitab kogemus, et HEV-õpilasel on parem alustada aastasest õppekavast, et veenduda, kas eriala talle üldse sobib,“ räägib karjäärinõustaja Liine Maasikas. Erivajadusega lapse elu nõuab tema sõnul palju korraldamist. „Paljud koolid lihtsalt ei tee seda ja kurdavad, et on raske. Kui viia õppija juba õpingute ajal kokku töötukassaga, on tööd leida lihtsam. Meie eelis on, et koolil on suur tugikeskus ja hea koostöö ettevõtjatega.“

Kõigile ei sobi abikoka või puhastusteenindaja amet

HEVI messil käisid õppimisvõimaluste kohta infot saamas ka lapsevanemad. Teiste seas Ann Virkus, kes ütleb, et kuna poeg on peagi 18-aastane ning põhikool ja lisa-aasta saavad läbi, tuleb leida talle uus võimalus. Ann Virkuse sõnul oli tema peamine emotsioon messil tänutunne, et HEV-laste hariduse heaks on nii palju ära tehtud. Samas hakkas silma, et õpetatavate erialade valik on äärmiselt piiratud ja kohati need dubleerivad üksteist. „Miks peaksid erivajadusega lapsed õppima valdavalt puhastusteenindajaks või abikokaks?“ küsib Ann Virkus. „Erivajadusega lapsed on ju erinevad ja igaühes tuleks arendada eeskätt tema tugevaid külgi.“

Ema räägib, et tema autismi diagnoosiga pojal on fenomenaalne mälu, hea peenmotoorika ja fantastiline värvitaju. Lisaks on õpetaja öelnud, et poiss kombineerib uskumatult hästi värvitoone ja joonistab väga eriliselt. Samuti võib ta mõnes tegevuses olla hämmastavalt kannatlik.

„Kuna poeg on lapsest peale nõustunud sööma umbes viit asja, ei saa temast kunagi abikokka ega pagarit. Ja ehkki ta on uskumatult korralik, ei sobi talle ilmselt ka puhastusteenindaja ega aianduse eriala, sest ta pole lapsena kordagi isegi liivakasti läinud,“ arutleb Ann Virkus.

Küll aga on poeg ema sõnul autisti kohta väga hea kohaneja, ilmselt ka tänu sellele, et pere on palju reisinud – neli aastat õpetaski ema poega ise – ning koos võetakse palju huvitavat ette praeguseni. Samas ei talu noormees muusikat ega valjemaid helisid, mistõttu talle sobib pigem kaitstud töö. „Arvan, et võikski ära kasutada tema värvitaju, mälu, kannatlikkust, täpsust,“ räägib ema, kes usub, et lapsi, kes praegusest valikust sobivat eriala ei leia, on veel.

Ann Virkus leiab, et HEV-õppijatele mõeldud õppesuundade valik peaks olema praegusest laiem. „Praegu pakutakse erivajadusega noortele ennekõike füüsilise tegevusega seotud ameteid, samas kui väga paljud tööd tehakse tänapäeval arvutiga ja arvutis. Miks mitte õpetada neile Photoshopi, fotode töötlemist, koodide kirjutamist või neist vigade otsimist? Ühtlasi oleks töö arvutiga autistide jaoks sobiv kaitstud keskkond.“

Ann Virkuse sõnul ei ole mõeldav, et poeg jääks koju, sest siis käivitub allakäigutrepi stsenaarium ja mõne aastaga kaob koolis saavutatu. „Täisealiseks saamiseni on neil lastel turvaline elu, aga üleminek on järsk. Edasi sõltub suurel määral lapsevanemast, kui hästi keegi hakkama saab. Kõigil vanematel ei pruugi oskusi ega võimalusi olla.“ Ann Virkus näeb oma poja jaoks ühe võimaliku lahendusena autistidele mõeldud kohanemiskursust Astangu keskuses, kus tegeldakse muuhulgas palju keraamika ja käsitööga. Alternatiiv on tema sõnul leida tasulisi huviringe, kus ollakse valmis selliseid noori vastu võtma. „Üks selline koht on Nukufilmi lastestuudio, kus käimist poeg praegu naudib – kuna see on kombinatsioon arvutist ja kunstist, võib see talle sobida.“

Probleem on tööturult väljakukkumine

Ettevõtja taustaga Katrin Tamm ütleb, et vähenenud töövõimega inimese tööturule minek on väljakutse nii tööandja kui ka töövõtja jaoks. Tema erivajadusega lapselaps lõpetab paari aasta pärast põhikooli ja naine valmistab praegu eraalgatuse korras tööandjatega koostöös ette tööpraktikat, et üritada leida mingi lahendus, kui noormehel tuleb tööturule siseneda.

Katrin Tamme arvates on kõige olulisem probleem, et kuna erivajadusega inimese töövõime on üldjuhul vähenenud, on tõenäosus tööjõuturult välja kukkuda suur, seda omandatud erialast olenemata. „Tööandjad otsivad inimesi, kes suudavad anda täistööpanuse, kuid nende noorte töövõime on piiratud, lisaks ei oska nad enda eest seista. Nad küpsevad aeglasemalt ja vajavad kaua töökohal juhendamist ja tuge. Tööandja pole selleks veel valmis. Ettevõtjana tean, et Eestis on nii ettevõtluses kui ka tööjõuturul karm konkurents. Riik küll toetab ettevõtjat, samas ei mõisteta, et need inimesed ei saa tööjõuturul mitte kunagi teistega päris võrdseks,“ tõdeb Katrin Tamm. Rohkem panustavad tema hinnangul ettevõtjad, kes on selle teemaga isiklikult kokku puutunud, samuti need, kelle emaettevõte peab oluliseks reageerida ühiskonna sotsiaalprobleemidele. Et vähenenud töövõimega inimesed peavad kõigi tööjõuturu osapooltega võrdväärselt konkureerima, on tema hinnangul ühiskonnas oluline arutelu teema.

„Eesti haridus, ka kutseharidus on hea,“ jätkab Katrin Tamm. „Aga kui neil inimestel ei ole muud võimalust kui minna päevahoidu, on see tagasiminek. Kui inimese töövõime on 30%, 50%, või 80% ja ta endale tööd ei leia, jääb ta ilma töövõimetoetusest, st langeb täielikku vaesusesse. Loodud abisüsteemid tihti ei toimi, sest näiteks tugiteenust – tugiisikuid – ei ole piisavalt. Kuigi sõnades ja paberil on loodud kõikvõimalikke struktuure, on tööandja ja töövõtja oma probleemidega üksi. Töötukassa ametnik ei peaks istuma oma kontorilaua taga, pigem minema ettevõttesse kohapeale ja aitama lahendada tööandja-töövõtja vahelisi võimalikke probleeme.“

Katrin Tamm leiab, et kuigi hariduse vallas on palju ära tehtud ja ühiskonna suhtumine muutunud tolerantsemaks, loodetakse endiselt liiga palju lapsevanemate entusiasmile. „Lõppkokkuvõttes lähevad erivajadusega noorte ja nende lähedaste elamata eludest tekkinud probleemid riigile kalliks maksma. Lahendus oleks, kui riik looks rohkem sotsiaalseid töökohti ja kaitstud töö võimalusi ning tööandjaid ja töövõtjaid praegusest paremini toetaks.“

KÜSIMUS-VASTUS

Ebe Värk.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse õppeosakonna juhataja EBE VÄRK, kas nõustute, et HEV-õppijatele mõeldud erialavalik on väike?

Teise taseme õppekavu lihtsustatud ja toimetuleku õppekaval põhikoolilõpetanutele on tõesti vähe. Taset 3, mis on samuti põhihariduse nõudeta õpe, on üle Eesti kutsekoolides juba rohkem. Kindlasti saaksid koolid koostöös erialaliitude, tööandjate ja kutsekojaga siin rohkem ära teha, näiteks luua kutsestandardeid ka osaoskuste õpetamiseks.

Astangul pakutakse kutseõpet koostöös Haapsalu kutsehariduskeskusega abikoka, tisleri ja IT-süsteemide nooremspetsialisti erialal. Puhastus- ja koduteenindust ning pagaritööd õpetame täiskasvanute koolituskursustena. Samuti on meil üheaastased kohenemiskursused neile, kes veel päris täpselt ei tea, mis eriala nad õppida soovivad. Meie puhul on eriline neljanda taseme kutsehariduse infotehnologia õppekava liikumispuudega inimesele. Selleks on kohandatud õppekeskkond, toad õpilaskodu kahel korrusel, nii et saame vastu võtta vähemalt 12 õppijat. Meil on sotsiaalhooldajad, tegevusterapeudid, füsioterapeudid, invatransport. Sellele erialale ootame vähemalt üheksa klassi haridusega tavaõppekaval õppinuid.

Kui meelsasti tööandjad õppijaid praktikale ja tööle võtavad?

Meil on rohkem kui 20 aastaga tekkinud suur tööandjate andmebaas. Tööhõivespetsialistid suhtlevad tööandjatega ja otsivad meie lõpetajatele praktika- ja töökohti. Kuna õppijad tulevad meile üle Eesti, proovime leida neile töökohad võimalikult kodu lähedale. Toetame oma lõpetanuid veel kuus kuud pärast lõpetamist ja aasta pärast küsime, kas nad on tööle püsima jäänud. Edulugusid on palju.

Kas olete puutunud kokku ka sellega, et kutse omandanud noor langeb tööturult välja?

See on tuttav probleem. Erivajadusega noore töölesaamisel on palju nüansse, tema toetamine peab algama sisseastumisega. Vastuvõtmisel tuleb hinnata, milles ja mil määral ta abi ja tuge vajab ning kas tal on potentsiaali tööturul rakendust leida. Kui inimesel on näiteks puue, mis ei võimalda tal masinatega töötada, pole mõtet talle seda eriala õpetada. HEV-õppijate puhul peab kool kohandusi tegema, et noor oma õpingutes lõpuni jõuaks.

Palju sõltub konkreetsest inimesest. Erivajadusega noored küpsevad kauem ja saavad hiljem täiskasvanuks. Kes on lõpetanud põhikooli ja seejärel oma koolis ka lisa-aasta, tulevad kõigepealt kohanemiskursustele, et aru saada, mida nad teha tahaksid. Edasi proovivad nad juba tööõppes mõnd eriala ja harjuvad töölemineku mõttega. Oluline on vanemate tugi. Mida tugevam võrgustik noorel on, seda parem. Oleme kohanud kahesugust suhtumist. Osa vanemaid soovib, et laps tööle läheks, ja teeb selle nimel koostööd. Teisel osal on sellega seotud palju hirme. Nii käibki õppija kutsekoolist kutsekooli, selle asemel et jõukohasele tööle minna.

Kas Astangu-laadseid keskusi peaks olema rohkem?

Arvan, et neid keskusi peaks olema üle Eesti ning nende rahastamise vorm võiks olla paindlik, et asutustel oleks rohkem võimalusi ise teenuseid luua ja arendada.

Kutsekoolid küll juba mõtlevad erivajadusega õppija peale ja nendega on arvestatud ka kutsehariduse rahastamises. Astangu-suguse keskuse roll on pakkuda õppimisvõimalust neile, kes kutsekoolide ukse taha jäävad. Võib juhtuda, et nad jäävad ka meil ukse taha, kuna selgub, et neile sobivad pigem muud teenused, näiteks päevakeskused. Kui kutsesobivuse hindamise tulemus näitab, et valitud eriala pigem ei sobi, soovitame teisi erialasid või teenuseid. Kõigile Astangule kandideerijatele anname kaasa kirjaliku kokkuvõtte sellest, kuhu ta võiks järgmisena minna ja milliseid teenuseid taotleda.

Tarmo Loodus.

Viljandi kutseõppekeskuse direktor TARMO LOODUS, kas tööturul on vähenenud töövõimega inimestele sobivaid töökohti?

See küsimus on laiem ja ma olen seda tööhõivereformi ettevalmistamise käigus korduvalt reformi korraldajatele ja väljamõtlejatele ka esitanud. Kurb on see, et kutseharidus jäi tööhõivereformist üsna kõrvale ja meie mätta otsast vaadates seda põhjalikult läbi ei mõeldud. Erivajadusega inimesi tuleb ju teistmoodi koolitada ning õpetajal on vaja selleks oskusi ja teadmisi. Selles meie koolid veel valmis ei ole. Asja teine pool on, et kool võib inimesele igasuguseid asju õpetada, aga küsimus on, kas tööandja on valmis teda tööle võtma.

Kui tööandja valmis ei ole, on mõnes mõttes lausa kuritegu neid noori koolitada. Neil tekivad ju teatud ootused. Kui need ootused luhtuvad, on selliste inimeste puhul tagajärjed tunduvalt tõsisemad kui tavaõppijate puhul. Need valupunktid tuleb ära lahendada.

Milline on teie kooli kogemus õpilaste töölesaamisega?

Lapsed, kes on tulnud erikoolidest, on hea distsipliiniga, vastutustundlikud ja saanud sellise ettevalmistuse, et nad on võimelised õppima ning juhendamisel päris head tööd tegema. Neid võetakse meeleldi tööle. Teine lugu on kaasava haridusega. Selle viljad ei ole paraku nii maitsvad, kui tahaksime, sest lapsed, kes vajavad erilist õpetamist ja lähenemist, õpivad üldklassides teistega koos.

Need lapsed on jäetud ilma võimalusest kasvada tööinimesteks. Noores eas tuleb teatud asjad, nagu kellatundmine ja vastutustunne, selgeks teha. Abi oleks tugispetsialistidest, aga igasse maakooli neid ei jätku. Kuna õpilaste arv iga aastaga väheneb, satub selliseid õpilasi kutsekooli üha rohkem.

Kas Astangu-sarnaseid keskusi oleks ka mujale Eestisse vaja?

Arvan, et Eestis võiks olla kaks keskust: üks Põhja-, teine Lõuna-Eestis. Kuna kiputakse Põhja-Eestisse kolima, tuleks Astangu keskus võib-olla kaks korda suuremaks teha. Praegu on seal osal erialadel päris keeruline õppima pääseda. Meie koolis õpib 400 põhihariduse nõudeta õpilast, kellest umbes 60 ehk 15% on erivajadusega. Nii et vajadus on olemas. Astangu näide tõestab hästi, et mitte kaasav haridus pole see, mis meid päästab, vaid vastupidi: just spetsialiseerunud haridus loob neile inimestele võimaluse.

Mida te praegusest süsteemist arvate?

Arvan, et süsteemi ei olegi veel loodud. Selge on see, et neid noori on ühiskonnale vaja ja kutsekoolid peaksid andma neile hariduse, et nad ei oleks ühiskonnas ainult abivajajad, vaid saaksid ka ise panustada.

Kui riigikogu arutas eelmisel kevadel kutseharidust riiklikult tähtsa küsimusena, ühtlasi öeldi välja, et meil puudub erivajadusega inimeste hariduse tervikpilt. Kui nüüd riigikogu koos ministeeriumidega selle loomise ette võtaks, saaksime mingisuguse käiguraja noore inimese jaoks paika panna – millist haridust ta vajab ja kes teda selle haridusega tööturul ootab.

KOMMENTAARID

Kas võtate erivajadusega õppijaid praktikale või tööle?

Aron Süvirand, Al Mare Grilli omanik:

Seni oleme erivajadusega noori ainult praktikale võtnud, aga sel aastal jääb üks noormees siia ka suveks tööle. Meil on kolme söögikohaga toitlustuskett, kus on üle 30 töötaja. Nende töö on voki jaoks juurvilju lõigata, pakendada, mõne tublima oleme pannud ka liha paneerima. Nad on saanud koolist korraliku ettevalmistuse ja saavad hakkama, võin öelda, et neist on olnud väga palju kasu.

Kuna köögitöö on üsna stressirohke, on mõnikord tulnud ette ka seda, et koka jaoks on koormav pidevalt kedagi juhendada, suunata, töövõtteid ette näidata. Eks see oleneb inimesest. Ka praktikandid on erinevad. Mõni teeb suurepärast tööd, aga mõnda aega ei ilmu kokkulepitud kellaajal tööle või on kolm-neli päeva lihtsalt kadunud. Teine on hakkaja ja kiire, aga ei oska kaastöötajatega läbi saada. Kolmas on sõbralik ja tore, aga ei täida hästi tööülesandeid. Meil on olnud kõiki kolme varianti. Neid noori peab palju kiitma ja märkusi läbi lillede ütlema. Uus noormees on meil kõigepealt praktikal, edasi kavatseme talle peaaegu täiskoormusega tööd pakkuda, ta on selleks täiesti suuteline.

Kas vähenenud töövõimega inimesed leiavad tööturul rakendust?

Martin Hanson, Eesti tööandjate keskliidu kommunikatsiooniprojektide juht:

Vähenenud töövõimega inimesed on tööturule väga oodatud, sest töökätest on puudus ja nemad on sellele üks lahendus. Vahel inimene kõhkleb, et mis ma ikka kandideerin, kes mind tahab. See on vale suhtumine. Samuti on tööandjatel hirmud, et peab hakkama töökohta ümber ehitama, invalifti tegema – asi mõeldakse enda jaoks palju suuremaks, kui see on. Nii töötukassa kui ka riigi poolt on neile olemas päris palju toetusi, alates töökoha kohandamise toetusest kuni transpordini. Vahel võib olla lahendus see, et inimene sõidab hommikuti tööle taksoga, samuti on võimalik taotleda palgatoetust. Kogemus näitab, et kui kaks osapoolt tahavad koostööd teha, siis saavad nad hakkama.

Murekoht on eriti väiksemates ettevõtetes olnud, et töötaja, kes hakkab erivajadusega inimesele mentoriks, ei saa ise maksimaalselt tööle keskenduda. Suurettevõtetel on rohkem ressurssi ja nad saavad olla paindlikumad. Just Põhjamaade ettevõtetes ollakse juba loomult sotsiaalselt kaasavamad.

Peame ühiskonnana veel arenema ja selle nimel pingutama, et erivajadusega inimesi kaasata. Kõige paremini aitavad hoiakuid kujundada edulood. Näen tihti, et kui alguses ei ole ettevõtja vähenenud töövõimega inimese värbamise suhtes kuigi entusiastlik, siis niipea kui ta selle kogemuse on saanud, hoiak muutub.