Mis määrab autismiga laste käekäigu – õnneloos või seaduspärasus?

4. mai 2018 Hannes Korjus Läti ajakirjanduse põhjal - 2 kommentaari

 

Kuna aprill on autismikuu, kajastab Õpetajate Leht kolme Läti autismivaldkonna asjatundja mõtteid.

 

Līga Bērziņa, Läti Autismiühingu esinaine: Autismiga lapsi aitab ainult pedagoogia. Paljuski sõltub täiskasvanutest, kas autismiga lapsest saab täisikka jõudes hooldusasutuse klient või edukas, oma talente rakendav isiksus.

 

Läti autismiühingu esinaine Līga Bērziņa:
„Autismiga lapsi aitab ainult õige pedagoogika“

Autistlike laste käekäik ehk see, kas autismiga lapsest saab täisikka jõudes hooldusasutuse klient või edukas, oma andeid rakendav isiksus, sõltub Bērziņa sõnul paljuski täiskasvanutest.

Līga Bērziņa teekond autismi asjatundjaks algas ta omaenese perest. Kui tema pojal tuvastati autism, oli Läti autismiühing juba asutatud. Naine käis ise mitmetel aruteludel, ent aktiivsemaks osalemiseks ei jäänud mahti ega jaksugi. Hiljem, kui ta hakkas ise Läti autismiühingut juhtima, keskendus ta koostööle haridus-, sotsiaal- ja meditsiiniasutustega. „Praegu on meie üritustel keskeltläbi 30% lapsevanemad ja 70% muud rahvast,“ nendib ta.

Mu kolmeaastane poeg oli määratud erikooli, kuid õige pedagoogiline lähenemine ja koostöö autismi spetsialistidega päädis sellega, et poiss võis minna tavakooli,“ jätkab ta. „Pealegi oli tema intellekt testide põhjal isegi üle keskmise.“

Ent algus oli ema sõnul õudne. Kool käis peale, et laps jääks koduõppele. „Mu pojale oli väga oluline, et isegi kodutrepist üles minnes oleksin tast täpipealt kolm sammu taga. Kui arv segi läks, pidi kogu pere autosse tagasi minema ja kõike otsast alustama,“ kirjeldab ta olukorda.

Esimestes klassides olid poisil tõsised käitumisprobleemid, mis tulenesid sensoorsest ülekoormusest, pealekauba raskused sotsiaalsete signaalide mõistmisel, teiste laste omaksvõtmisel ning ühelt õppeainelt teisele üleminekul. Märkused kasvasid üle pea ja hinded olid kehvad.

Aga mu poeg oli väga elektroonikast huvitatud,“ meenutab ema. „Rääkisime õppealajuhatajaga, et tema puhul võiks rõhuda reaalainetele. Õpetajate toas ütleski füüsikaõpetaja seepeale, et saadetagu poiss tema juurde – ta käis siis teises klassis.“

Nii kujuneski välja, et 2. ja 3. klassi õpilasena käis poiss juba 8. ja 9. klassi füüsikat omandamas. Tema käitumine paranes tunduvalt ning füüsikaõpetaja tõdes, et 8. klassi õpilased olid end kõvasti kokku võtnud, et 2. klassi poisist mitte halvemad olla.

Ema rõhutab siiski, et edusammud tulid peaasjalikult tänu füüsikaõpetajale. Järgnes jälle mõõnaperiood, ent see oli tingitud peaasjalikult klassi dünaamikast, sest autismiga lapsed jäävad tihti tõrjututeks. Ent ka sellest mõõnast saadi suurte jõupingutustega üle. Poiss ei vahetanud kooli ega klassi. Nüüd käib ta seitsmendas klassis, tal on sõbrad, ta pole enam naerualune, tegeleb programmeerimisega ja kirjutab ulmelugusid.

Arvan, et autismiga laste puhul on vedamisest olulisem isa-ema ja kooli koostöö, samuti koostöö teiste lastevanematega nii koolis kui ka väljaspool seda,“ räägib Līga Bērziņa, kelle sõnul autismiga õpilasi kaasav hariduskorraldus ei nõuagi tihtipeale ülemääraseid kulutusi. Kaasavale haridusele rõhutakse ka praegu päris palju, ent ühel seminaril käies tuli tal siiski tõdeda, et koolireformijad on erivajadustega lapsed kuidagi ära unustanud.

Autismiga laste kriisihetkedel ootavad nende isad-emad imet, tihtipeale oodatakse seda imet mitmesugustelt mittetõenduspõhistelt teraapiatelt (delfiiniteraapia, hipoteraapia jne), mis igale lapsele ei sobi,“ nendib ta. „Arvestades autismi puhul esinevaid psüühilise tegevuse eripärasid, võib mis tahes olukord mõnel autistlikul lapsel käia üle jõu ning tekitada täiendavaid probleeme. On enesestmõistetav, et erilise lapse vanemad püüavad teha oma lapse heaks kõik võimaliku, mis aitaks lapse eripära vähendada ning toetaks tema arengut. Oleme adunud üsnagi agressiivset turundust, mis on seotud just delfiiniteraapiaga (samuti mingite kummaliste toidulisanditega jne). Lätis pole ookeanikalade akvaariumit, seepärast liigub ringi palju mujalt tulnud pakkumisi, vanematele on see kallis lõbu, enamjaolt on delfiiniteraapia toimunud annetajate raha eest.“

 

Aija Pluša. Eripedagoog Lätis, Rugāji kihelkonna Eglaine põhikoolis.

 

Eripedagoog Aija Pluša:
„Mul on vedanud, et töötan tavakoolis, kus õpivad ka erivajadustega lapsed“

Aija Pluša töötab 2008. aastast eripedagoogina ühes Latgale põhikoolis, mis asub Riiast kaugel. Väikeses maakoolis kahaneb õpilaste arv iga aastaga, seepärast on kooli tulevik üsnagi tume. Ometigi õpib sealgi autismispektri häirega õpilasi. Üks neist lõpetab sel aastal 9. klassi (ta õpib Eglaine põhikoolis alates 1. klassist).

Õpetaja on kindel, et see õpilane ei lähe teise kooli oma haridusteed jätkama. Teine kool tähendab teist keskkonda, teisi inimesi ja olusid, kõige lapse jaoks kohandamine nõuab aega ja energiat. Lähim õppeasutus asub 70 km kaugusel, see on riiklik erikool, kus pole tugiisikut ette nähtud.

Lähiajal hakatakse kooli juurde ehitama päevakeskust. Kõnealune autismiga laps hakkab õppima eriplaani alusel, ent see ei tähenda 9. klassi kordamist, vaid olemasolevate teadmiste süvendamist. Läti seadused võimaldavad tal Eglaine põhikoolis edasi õppida (kokku kolm aastat), kuni täisealiseks saamiseni. 

Mul on vedanud, et töötan tavakoolis, kus üheskoos õpivad erivajadustega ja n-ö tavalised lapsed,“ nendib Aija Pluša. „Riias on teraapiate valik kahtlemata laiem, teisalt ei usu ma, et isegi kaasava hariduskorralduse raames peaksid kõik autistlikud õpilased õppima suurtes linnakoolides, kus klassis on tihtipeale üle 25 õppuri.“

Aija Pluša on üks paljudest Läti eripedagoogidest, kes kuulub 2017. a septembris asutatud Läti eripedagoogide liitu. Juba paar aastat ringleb Läti seimis seaduseelnõu, mis näeb ette eripedagoogide õiguse eripensionile, sest eripedagoogide läbipõlemise sündroomist on palju räägitud. Kummatigi on kõnealust seaduseelnõu peetud populistlikuks aktsiooniks. Aija Pluša teab omast käest, et erivajadustega lapsed on nagu käsnad, mis õpetaja energiast tühjaks imevad, seepärast jääb tal üle vaid loota, et ehk juhtub ime ning ta ei pea aastate pärast tööga lõpparvet tehes end tühjakspigistatud sidrunina tundma.

 

Nikita Bezborodovs, Ülikooli Kliinikumi Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja.

 

Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Nikita Bezborodovs:
„Autistlik laps lõhub isa-ema senise elukorralduse“

Nikita Bezborodovsi erialaõpingud algasid 2003. aastal: diplomiõpe, magistriõpe, täiskasvanute psühhiaatria residentuur, laste ja noorukite psühhiaatria residentuur, doktoriõpe. Nüüd vastutab ta laste ja noorukite psühhiaatria residentuuri eest. Kokku oleks huvilistele pakkuda viis residentuurikohta, ent Bezborodovsi sõnul arvestab ta esialgu pelgalt ühe tulevase laste ja noorukite psühhiaatriga. Riias on olukord laste ja noorukite psühhiaatritega enam-vähem, ent mida kaugemale pealinnast, seda kurvem pilt vastu vaatab – on regionaalhaigla, kus polegi täiskohaga laste ja noorukite psühhiaatrit.

Nõukogudeaegne segregeeritud haridussüsteem, kus sõklad eraldati teradest ehk erivajadustega lapsed n-ö tavalistest, on tema hinnangul oma aja ära elanud, ent koolivõrgu reform ja kuueaastaste kooliminekukava on tõstatanud probleemi – erivajadustega laste tavakooli suunamisel (kaasav haridus) satuvad erikoolidest ja maakoolidest pärit lapsed (seal on olnud suhteliselt väikesed klassid) suurtesse klassidesse, mis võib lastevanemate, tugiisikute ja psühhiaatrite senised jõupingutused nullida.

Bezborodovsi arvates toob kuueaastaste kooliminek kaasa aktiivsus- ja tähelepanuhäire esinemise kasvu. Läti meditsiinitöötajate kutseliidud esitasid tervishoiuministeeriumile kuueaastaste kooliminekuga kaasnevate probleemide kohta märgukirja lootuses, et haridus- ja teadusministeerium sellega arvestab – ent nagu selgub, asjata.

Kuueaastaste koolisaatmist katsetati juba 1982. a. Toonase Riia ühe lasteaia juhataja Astrīda Lukina sõnul ei toonud see ettevõtmine kaasa ühtki positiivset momenti, mida esile tõsta. „Paari aasta pärast asi lõpetati, ent kahju oli juba tehtud,“ tõdeb Lukina.

Ebaõnnestunud reformi järel algasid koduõpetajatel kuldsed päevad, sest hulk lapsi – endised kuueaastased esimese klassi õppurid – pandi stressi ja ülepingutuse tõttu koduõppele. Astrīda Lukina töötab koolis 1987. aastast, ta õpetas neidki, kes olid just kuueaastaselt oma kooliteed alustanud. Nende tähelepanuvõime oli naise sõnul pärsitud. „Miks tahetakse teist korda samale rehale astuda,“ on ta hämmingus.

Nikita Bezborodovsi arvates pole Läti haridus- ja teadusministeerium kuueaastaste kooliminekukava tõenduspõhiselt põhjendanud, seepärast peetakse kuueaastaste koolisaatmist poliitiliseks otsuseks. „Ju vajab riik kiiremini uusi maksumaksjaid,“ oletab ta.

Bezborodovs tõdeb, et mõne aasta pärast oleks temalt õige aeg küsida, milline on olnud haridusreformide järgne aktiivsus- ja tähelepanuhäire esinemise dünaamika – see võib olla haridusreformide edukuse oluline kriteerium.

2016. a ametliku statistika kohaselt tuvastati Lätis autismispektri häireid 333 inimesel (318 lapsel ja 15 täiskasvanul). Bezborodovsi sõnul ei satu tuvastatud autismihäirega isikud tihtipeale patsientide registrisse. Läti autismiühingu esinaine Līga Bērziņa teab oma kogemuste põhjal, et lapsevanematel kulub diagnoosi saamiseks keskeltläbi kaks aastat, seejärel läheb veel paar aastat, et diagnoosi aktsepteerida. „See on väga pikk aeg, aga autismi puhul on ülioluline just varajane sekkumine,“ tõdeb autismiühingu esinaine.

Praegu on Läti autismiühingus arvel ca 900 autismispektriga peret. Bezborodovsi arvates võib autismispektri häiretega isikute vanuseline disproportsioon (318 last ja 15 täiskasvanut) olla tingitud proosalisest asjaolust: kui autist satub täiskasvanuna „skisofreeniaregistrisse“, on asjakohane kompensatsioon autismiga võrreldes nagu öö ja päev. Bezborodovs rõhutab, et autistlik laps lõhub sageli oma isa-ema senise elukorralduse – pole muud lahendust kui igapäevane töö lapsega, hiljem teismelisega.


2 kommentaari teemale “Mis määrab autismiga laste käekäigu – õnneloos või seaduspärasus?”

  1. Marianna Older ütleb:

    Loodetavasti on tàna olukord tõesti muutunud paremuse poole.
    Ja ikka on màngus liiga suur osa õnneloosil.
    Kas leidub õppe, ja lasteasutuses inimesi, kes oskavad aidata, kes seda teevad!
    Oli aeg, kus sellised, mõnes osas yle keskmise intellektiga lapsed suruti jàrjekindlalt koduõppele ja isegi vàga pyydlike vanemate olemadolul jài haridustee kinnituseta ja oma andeid need lapsed realiseerida ei saanud.
    Tõrjutud kaaslaste ja yhiskonna poolt.
    Polnud koolides teadlikku kaadrit.
    Ja mulle tundub, et ka praegu mõjutab nende laste elu suures osas õnneloos-vanemate võimaluste osas( vanemate võimalus pyhendada rohkem aega ja samas àra elada, võimalus lapsele kooli valida, elukohta, töökohta muuta jne.)
    Ka tugiisikut pole lihtne leida jne.
    Aga lootus jàab – et tadapisi teadlikkus kasvab, need yliolulised ped.- d oskused on kàttesaadavad ja pedagoogidel olemas.
    Et terapeudid on teadlikud ja psyhhiaatrid ei kirjuta sel puhul vaid rahusteid.

  2. […] Praegu on Läti autismiühingus arvel ca 900 autismispektriga peret. Bezborodovsi arvates võib autismispektri häiretega isikute vanuseline disproportsioon (318 last ja 15 täiskasvanut) olla tingitud proosalisest asjaolust: kui autist satub täiskasvanuna „skisofreeniaregistrisse“, on asjakohane kompensatsioon autismiga võrreldes nagu öö ja päev. Bezborodovs rõhutab, et autistlik laps lõhub sageli oma isa-ema senise elukorralduse – pole muud lahendust kui igapäevane töö lapsega, hiljem teismelisega. Allikas: Hannes Korjus Läti ajakirjanduse põhjal […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!