Mitu õppekeelt ühe kooli katuse all

Bolzano koolis Itaalias õpitakse keeli ka tsirkusetundides.

Olen näinud hästi toimivaid koole, kus eri rahvusi ja keeli nähakse rikastava väärtuse ja arendava võimalusena, mitte ohu või takistusena.

Meie omavalitsused on kimpus õpilaste arvu vähenemisega. Kunagi ehitatud suurte ja uhkete koolihoonete ülalpidamine muutub üha raskemaks. Kui õpilasi on vähem, siis napib ka pearaha.

Probleemi püütakse lahendada koolide ühendamise teel. Aga mis siis, kui seni on üks kool olnud eesti ja teine vene õppekeelega? Aastakümneid on Eesti koolides olnud kasutusel ainult üks õppekeel. Aga kui õpetaks lapsi kahes keeles? Ja seda nii, et iga laps võiks õpetaja poole pöörduda oma emakeeles?

Rangelt ühel õppekeelel toimivat koolide süsteemi võib nimetada segregatsiooniks ehk lahutamiseks või eraldamiseks. Rahvusluse eest seisjate arvates on see ainus võimalus oma keelt ja kultuuri kaitsta. Kas siis tõesti pole võimalik, et õpilased õpiksid ühes koolimajas mitmes keeles? Lõimumist soosivatesse lahendustesse suhtutakse meil millegipärast negatiivselt.

On riike, kus oma keele kaitsmiseks sulandatakse sisserändajad väga kiiresti oma ühiskonda just ühe õppekeele abil. Näiteks Soome saabunute lapsed omandavad esimesel aastal soome keele A2-taseme ning sealt edasi õpivad soome õppekeelega koolis.

Ka Läti on võtnud suuna täielikule läti õppekeelele üleminekule, kuid ärevaid noote kostab nii Lätist endast kui naaberriigist, kus peetakse sellist lahendust diskrimineerivaks. Protestijad väidavad, et emakeelne üldharidus on igaühe elementaarne inimõigus. Soomes nii ei ole, kuid seal ei ole selle pärast ülestõuse ega riigivastaseid aktsioone korraldatud.

Eesti vene õppekeelega gümnaasiumides õpitakse osaliselt eesti keeles. See on osutunud pingeid tekitavaks kompromisslahenduseks, sest nendest gümnaasiumidest ülikooli tulnud noorte eesti keele oskus on üsna küsitav. Võib-olla vajame ikkagi mingit muud lahendust?

Itaalia, saksa, ladini ja inglise keel. Eraldi või koos?

Itaalia põhjaosas on ametlikult kasutusel itaalia, saksa ja ladini (mitte ladina!) keel. Koolid seal piirkonnas on igaüks üsna rangelt ühe õppekeelega ja teist kaht keelt õpitakse võõrkeeltena. Lisaks õpitakse muidugi inglise keelt.

Nendest erineb üks Montessori pedagoogikat järgiv algkool Bressanones, kus saksakeelset loodusõpetuse tundi kuulasid kõik lapsed, olenemata oma kodusest keelest. Järgmine tund oli seal aga itaalia keeles. Laps võib selle kooli tundides kasutada ka oma keelt, kuid õpetaja jätkab tundi selle tunni õppekeeles.

Itaalia sama piirkonna linnas Bolzanos õnnestus mul näha aga kooli, mille tööpõhimõtted võiksid lahendada mitmeid Eesti kooli muresid. Olenemata lapse päritolust, kodusest keelest või eelnevast koolis õppimise kogemusest (loe: kogemuse puudumisest), töötavad selle kooli lapsed kogu õppeaasta vältel ühe ilusa ja toreda eesmärgi nimel – valmistada kevadeks ette suur kontsert­etendus. Tundub kummaline? Et mis õppetöö see siis on?

Tegelikult õpitakse selles Bolzano koolis väga palju. Seal toimivad nii õpiabi, keeletunnid kui ka kõik muu üldhariduseks vajalik. Selle kooli toimimise põhialus on usk, et igal lapsel on mingi võimekus, huvi, mis ei sõltu otseselt tema emakeelest ega akadeemilisest võimekusest. Õppeaasta algul saavad lapsed proovida oma andeid huvitegevuse tundides: laulmine, tantsimine, tsirkusetrikid, pillimäng. Tund võib toimuda kas itaalia, saksa või inglise keeles. Hiljem laps valib, millise tegevusega ta soovib edasi minna ja millega kevadisse etendusse panustab. Lisaks lauludele-tantsudele-trikkidele valmistavad lapsed ise kostüüme, plakateid, seavad valgust ja heli, mängivad pille.

Bolzano koolis usutakse, et tants, muusika ja kunst on universaalselt mõistetavad, ja see võimaldab ka sõjakoldeist saabunud traumeeritud pagulaslastel nende koolis eduelamust tunda, sest esialgu saab kaasa teha ka napi keeleoskusega. Keeleoskus aga areneb tegevuse käigus. Huvitegevuste tunnid on tunniplaanis nagu tavaline koolitöö. Ühest küljest on lapsed tänu sellele süsteemile koolis kenasti hõivatud ja samas valmib koolile ja ka piirkonnale, lapsevanematele suur ja igaühe panusega kevadkontsert. See energia, entusiasm ja säde, mis laulukoori esitusest ning igat mõõtu ja erineva elukogemusega lapsest meile vastu lajatas, oli vapustav.

Saksa ja prantsuse keel. Piiriülene koostöö

Prantsusmaa piiri lähedal asuvas Freiburgis tegutseb kakskeelne kool, kus lapsel ja perel on lisaks õppesuunale võimalik valida, milliseid aineid kui intensiivselt või millises keeles ta õppida soovib. Näiteks võib valida matemaatika tava- või süvaõppe, mingil aastal ajaloo saksa keeles ja siis järgmisel aastal prantsuse keeles jne. Seejuures kehtib põhimõte, et õpetajale peab õpetamise keel olema emakeel, et vältida lihtsustatud või ebakorrektse keelekasutuse mõju. Kool on väga populaarne nii saksa kui ka prantsuse perede seas – paljud vanemad soovivad, et nende laps suudaks mitmes keeles efektiivselt toimida. Usutakse, et sellega ollakse elus läbilöögivõimelisemad. Nägime prantsuskeelset muusikatundi, kus osalesid nii saksa kui ka prantsuse kodukeelega lapsed. Nende omavahelises suhtluses kuulsime näiteks prantsuskeelset küsimust ja sellele saksakeelset vastust ning vastupidi. Õpetaja kasutas enamasti prantsuse keelt, andes sekka mõningaid saksakeelseid selgitusi, korrates neid aga prantsuse keeles üle. Õpetaja sõnul ei ole tema ega õpilaste jaoks kahe keele vahel laveerimine mingi probleem.

Võib-olla on Eestiski aeg väljasuremise ning identiteedi kaotamise kartmise asemel mõelda laste tulevikule ning anda neile juba koolis mitme keele keskkonnas toimetuleku oskus.

Eesti, vene ja inglise keel. Kuidas edasi?

Tallinnas 2017. aasta sügisest tööd alustanud Avatud Kool, kus õpitakse eesti, vene ja inglise keeles, on osutunud väga populaarseks. Järelikult on ka Eestis võimalik ühes koolis paralleelselt mitut keelt kasutada. On selgunud, et keelekümbluse eri vormidel on igati hea mõju nii laste keeleoskusele kui ka endast erinevaga hakkama saamise võimele. On leitud, et endast erineva lähedal olek võib rahvuslikku identiteeti hoopis tugevdada.

2014.–2015. aastatel korraldatud uuringu põhjal toetas enamik Eesti venekeelsetest elanikest ja suur osa eestlastest seisukohta, et vene ja eesti kodukeelega õpilased võiksid õppida üheskoos eesti õppekeelega koolides, kus venekeelne õpe oleks üks valitavatest suundadest. Meil on vaja otsustada, kas jätkame enesekaitse ja väljasuremise hirmus või hakkame koos õppima ja kasvama. Võib-olla tooks pingetele leevendust ka see, kui õppekava pakuks valikulise õppekeelena neutraalsemat ja samas väga vajalikku inglise keelt. See laiendaks õppekeelte valikut ja suurendaks paindlikkust.

Kui teha tulevikku puudutavaid otsuseid mineviku kogemuste põhjal ja ainult oleviku asjaoludest lähtuvalt, siis julgen meie edusammudes kahelda. Iga välismaalt nopitud uuendusega uisapäisa kaasa minekut ma samuti heaks ei pea. Kuid oma konnatiigist või aiaäärselt tänavalt välja piiluma ikkagi peab. Olen näinud, et mitu keelt ühe koolimaja katuse all on võimalik. Milline võiks aga olla parim lahendus või valik Eesti oludesse, selle kohta tahan loota, et aeg, uuringud ning kompetentsed otsustajad aitavad anda arutust.

Väga optimistlik ei julge olla. Vahel tahaks küsida, kas meil on üldse võimalik rakendada mõnda muutust ellu rahumeelsel ja leplikul teel, kas on võimalik leida selline lahendus, mis oleks kõigile asjaosalistele ühtemoodi arusaadav ja vastuvõetav.

On mõistetav, et muutused tekitavad meis ebakindlust ja ärevust, kuid elu ja olud ongi muutuvad ning sellega kaasnevad ümberkorraldused paratamatud. Võib-olla on aeg muutuste olemuse üle üheskoos mõelda ja neid koos kavandada ning katsetada?