Unistuste koolimaja
Raivo Juurak.
Meie koolimajade arhitektuur pärsib uue õpikäsituse rakendamist. Sellist mõnevõrra ootamatut mõtet toonitati 10. mail kooliarhitektuuri konverentsil. Kõik nõukogude aja koolimajad soovitati ümber ehitada, mõned soovitati ka uude kohta kolida. Näiteks öeldi, et Pärnu riigigümnaasium asub kesklinnast kolme-nelja kilomeetri kaugusel ja linnasüda jääb inimestest selle võrra tühjemaks. Asukoht on muidugi lõputu vaidluse teema, sest alati on tahetud koolimaja ka metsatuka roheluses näha. Mäletan, kuidas Paides marssisid laste massid hommikuti mööda mahajäetud raudteevalli linnast välja uude ja moodsasse koolimajja. Praegu kogub rahvas Rakveres allkirju, et uus riigigümnaasium südalinna ei tuleks. Samas on Tallinnas just kesklinna koolid kõige populaarsemad.
Nõukogude aja tüüpkoolimajade juures ärritasid arhitekte kõige rohkem pikad koridorid. Tühjana jätavad need võimsa mulje, kuid vahetunnis ei mahu klassidest välja tulnud lapsed sinna ära, sest ühe lapse kohta on seal ruumi ainult 0,7 m2 ringis. Koridoride pind peaks olema niisama suur kui kõikide klasside põrandapind kokku. Võimsa mulje vähendamiseks soovitati ehitada koridoridesse vaheseinu, panna sinna pehmet mööblit, poksikotte, lõuatõmbamise kange, mööda seina ronimise konkse jms. Kooli võimla ja aula uks soovitati pidevalt lahti hoida, et lastel oleks ruumi joosta, tantsida, palli mängida. Eeskujuks toodi Põlva uut riigigümnaasiumi, kus lapsed pääsevad otse klassist rõdule värske õhu kätte. Tohutut garderoobi pole sellise lahenduse puhul vaja, sest laste üleriided oleksid klassis.
Rõhutati multifunktsionaalsust. Raamatukogud soovitati tuua kolmandalt korruselt esimesele, et linnarahvaski saaks raamatuid laenutada. Sööklad soovitati ümber kujundada, nii et linnarahvas pääseks sinna õhtuti trenni tegema, huviringitööd harrastama, sünnipäeva tähistama.
Aga uus õpikäsitus? Klassiruum soovitati korraldada ümber nii, et õpilased saaksid õppida ka väikeste rühmadena. Klass ei peaks olema üks suur latter, seal võiks olla väikseid tegevuspesasid, sest suur ja avar ruum pärsib õppimist. Näidati slaidi Soome koolist, kus klassis olid sirmiga ümbritsetud koolipingid. Nii saab õpilane ka suures klassiruumis keskenduda. Märgiti, et õpetajal võiks olla klassis oma tööruum, aga klaasist seinaga, et kontakt õpilastega ei katkeks. Samal põhjusel võiks klaasist sein olla õpetajate toal, kuid klassis võiks olla läbipaistmatu lahtivolditav vahesein, mille taha saaks osa õpilasi omaette tööle panna.
Kes tahab nüüdisaegset õpikäsitust toetavat koolimaja näha, võiks sõita Soome. Seal hakati neid ehitama juba 1965. aastal ja häid näiteid on väga palju.