Alo Ritsing: Gaudeamus peaks avarduma

1956

Ideest teostuseni võib kuluda aastakümneid. 1927. aastal tuli dirigent Richard Ritsing välja mõttega korraldada üliõpilastele päris oma laulupidu. Esimene pidu sai siiski teoks alles 1956. aastal. „Ei teagi, miks nii kaua aega läks. Isa ise sellest ei rääkinud ja mina ei taibanud küsida. Ju see jääbki saladuseks,“ lausub koorijuht ja helilooja Alo Ritsing, kes on osalenud kõigil üliõpilaslaulupidudel. Kolmandast peost 1967. aastal kannab festival Gaudeamuse nime.

„Olen haruldane eksemplar, kes on kõik peod ära käinud. Rohkem selliseid vist polegi,“ muheleb Alo Ritsing, kes õppis esimese tudengite laulupeo toimumise ajal Tartu ülikoolis bibliograafiat ja laulis Tartu Akadeemilises Meeskooris (TAM). Isa Richardi kõrvalt alustas ta 1963. aastal ka dirigendina ning oli 2017. aastani TAM-i peadirigent.

„Esimene pidu toimus Toomeorus, pilt on senini silme ees. Osales umbes 2500 inimest, mahtusime sinna ära,“ meenutab Ritsing, kes lisaks koorile astus üles ka tšellistina ülikooli sümfooniaorkestris. Orkestrit juhatas Igor Graps, Gunnar Grapsi isa. Peoväliseid mälestusi Ritsingul pole.

„Olin tagasihoidlik, õhtustesse pidudesse-mölludesse ei sekkunud,“ sõnab ta.

Mis 1956. aastast eriliselt meelde jäi?

Tõrvikurongkäik oli sügaval nõukogude ajal midagi enneolematut, avaldas nii rivis marssijatele kui ka pealtvaatajatele muljet. Rektoraadi arvates oli see kodanlik nähtus. Kaks asja, mis tuli välja tingida, olidki rongkäik ja kooride teklid. Valge ja mustaga, esialgu oli ka sinine kuskile peidetud. Praegu on see koorimütsina kasutusel. Kuid tudengid olid nii teovõimsad, et kauplesid need välja.

Peole tulid külalised Lätist, Leedust, Leningradist, Petrozavodskist, Valgevenest. Nägime uhket lõunamaist rahvatantsu, vastupidist meie aeglasele. Sümfooniaorkester esitas katkendeid ooperist koos nais- ja meeskooriga. Mängu- ja laulukaaslased on mul selgelt meeles. Väga paljud neist on juba kadunud.

Kuivõrd oli repertuaar kantud ideoloogilisest survest?

Kindlalt paigas oli rahvusvahelise üliõpilasliidu hümn, rahule, rahvaste sõprusele ja tööle pühendatud laulud. Sõprus on tore asi, aga kas ta just sellisel kujul pidi avalduma? Kui ma ei eksi, siis laulsime ka Ernesaksa „Mu isamaa on minu armu“. See laul ei olnud laulupidudel kunagi keelatud.

Me ei tundnud poliitilist survet. Olime õppinud niimoodi elama, teadsime, mida rääkida ja kus on piirid. Noor inimene ei tunne, et teda ahistatakse. Osavõtjad tundsid rõõmu, et said kohtuda lätlaste ja leedulastega. Leidsid sõpru, sealt algasid isegi mõned abielud. See on ju tore!

Eredalt meeles on ka pidu, mis oli juba kahe aasta pärast Riias. See toimus jaanipäeva paiku. Pärast oli Siguldas pidu. See jättis sügava mulje, kuivõrd lätlased austavad oma rahvatraditsioone. Enne kella nelja hommikul ma magama ei läinud. Kõndisime koos Enn Joa­metsaga, kes on tuntud pianisti Tanel Joametsa isa, Sigulda orus. Puhvet oli lahti, jõime Kagori veini. Hiilisime oma sümpaatiaid naiskooris, aga nemad olid magama läinud.

Millal astusite Gaudeamusel esimest korda dirigendina üles?

1971. aastal juhatasin Riias eestlaste meeskoori esituses Mart Saare „Leelot“. Eredalt on meeles, kuidas TPI meeskoori väljapaistvamaid tenoreid Jaan Ots, meestelaulu seltsi hilisem esimees, võttis proovis ülemist si-d. Mis viga laulda, kui kooris on sellised mehed.

Tollest ajast peale olen juhatanud igal peol midagi.

Olen olnud ka peo kunstiline juht ja peadirigent, Eesti esinduse kunstiline juht. Mul on neist pidudest väga head mälestused kolleegidega läbisaamisest. Selles seltskonnas valitses teineteisemõistmine, professionaalse kadeduse ilminguid ei olnud.

Olete tänavuse peo aujuht. Mis laulu juhatate?

Mind paluti juhatada Gaudeamust. Esialgse jutu järgi lauldakse seda kontserdi lõpus. Kehv, et pean kükitama pingil ja ootama oma järjekorda. Juhatan ka Ernesaksa „Jaanid on käes“, varasema pealkirjaga „Õlleteo laul“.

Mulle on suur au sel peol juhatada. Aga mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad närveerima. Kunagi küsiti Tiit Kuusiku käest, kas temasuguse elu- ja lavakogemusega mees veel närveerib. Ta vastas, et palju rohkem kui nooremas eas. Ma ei tea, kas see on vastutustunne või vajadus end tõestada.

Miks ei toimu Gaudeamused kindla ajavahemiku järel?

Algselt oli mõeldud, et pidu toimub nelja aasta järel. Siis jõuaks iga tudeng viieaastase stuudiumi vältel korra osaleda. Aga teine pidu tuli juba kahe aasta pärast, sest kõik olid esimesest nii vaimustatud. Lätlased olid kannatamatud.

Ent kolmas kord oli alles 1967. aastal. Sel olid poliitilised põhjused. Leedu ei saanud Moskvalt luba. Pidu oli ohus ja Eestis otsustati, et teeme ise. Nii toimuski kolmas pidu Tartus. Sellega läks traditsioon uuesti jooksma. Lubade saamine polnud tollal naljaasi, võrreldav Eesti esimeseks laulupeoks tsaarivõimudelt loa saamisega.

Küllap tundis Leedu ennast häbistatuna ja korraldas järgmise peo juba 1968. aastal.

1988. aasta pidu peetakse murranguliseks.

See oli revolutsiooniline pidu. Nagu Chopini etüüdki!

Enne kui läksime Vilniusse, kutsuti kollektiivide juhid Estoniasse kokku. Riigimehed olid juba sinimustvalgeks muutunud ja ütlesid, et võime võtta Eesti lipu kaasa. Aga lisasid, et me ei provotseeriks teisi oma eeskuju järgima!

Läksime uhkelt oma lippudega. Kuid toimusid teatud vahejuhtumid. Tartu kammerkoori lauljad viidi üheks ööks julgeolekukambrisse ja olid lühiajaliselt vangistatud.

Järgmisel päeval olid juba Leedul ja Lätil ka lipud, ju õmmeldi öösel kokku. Me ei provotseerinud, aga meie järgi tehti.

Nägin ka seda, et julgeolekuvennad olid igal pool.

Juhtus ka selline jama, et ühte Šostakovitši laulu oli pandud vene dirigent juhatama. Ühendkoor hakkas vilistama, ta ei saanudki häält anda.

Siis tuli pulti keegi korraldustoimkonnast ja manitses seltskonda, et nii läheb pidu hukka, laulame laulu ära. Siis taltuti natuke. Kõike filmiti, üks filmijaist oli Hannes Astok. Tema oli kõva revolutsionäär. Kuid miilits tõmbas filmi kaamerast välja. See oli ikkagi täielik terror ja jõu kasutamine!

Sel peol olid ka stagna matused, osavõtjad läksid linnaserva, pidasid kõnesid ja matsid maha selle, mis olnud. Poliitilises mõttes oli see kõige ägedam pidu!

Vahepeal kippus Gaudeamus ära väsima ja osavõtjaid jäi vähemaks?

Vanasti oli pidudel 5000–6000 inimest. Taasiseseisvumisega huvid muutusid. Inimesed olid sunnitud tegelema oma isikliku elujärje paremaks muutmisega. Hobid ei mahtunud enam ära. Koorikollektiivid hakkasid kahanema ja see tendents kestab. Mured on Gaudeamustega samad mis üldlaulupidudega – eeskätt lauljate arvu vähenemine.

2004. aastal oli Riias hõredalt rongkäigu jälgijaid. Eestlased olid ise ka tagasihoidlikud, ei toonud enam lippe välja. Muutusime oma rahvusriigi suhtes meelsuse väljendamisega mugavaks.

Madalseis viiski kahtlusele, kas on mõtet enam teha pidusid edasi.

Gaudeamus muutus taas nähtavamaks 2006. aastal, kui Tartus oli juubelipidu. Siis ilmus korraga kaks albumit, nende väljaandmise vaimne juht oli Ene Puusemp, Ants Nilson aitas fotodega.

Üldse võib öelda, et Gaudeamus on pigem väiksemate linnade kui pealinnade pidu.

Üliõpilaskond on hoopis teistsugune kui pidude algusajal. Mis võiks tuua noori Gaudeamusele?

Pakkusin mõne aasta eest välja, et Läti ja Leedu kõrval muutuks Soome alaliseks osavõtjaks. Aga selleni pole asi liikunud. Avardumise ja rahvusvahelistumise mõte on õigem kui sulguda ja jääda kitsalt Eesti, Läti ja Leedu peoks.

Ka lauljad-tantsijad saavad aru, et nii nagu kogu meie riik on stagneerunud, toimub sama kultuuri valdkonnas. Puudub suur juht ja idee kandja, nagu oli nõukogude ajal Ernesaks.

Ei ole õhinat. Oleme millegagi justkui õudselt rahul, aga samas pole ka. Päris pessimist ei saa ka olla. Käisin Uma Pidol. Millise vaimustusega nad seda tegid! Juba väike poiss kasvatakse üles uhkusega, et olen võrokas. Aga kui paljud tunnevad sisemist uhkust, et on eestlased?

Koorid olid varem 80–90 liikmega, aga TAM-is tuleb kevadkontserdil lavale 36 meest. Mis kuradi meeskoor see on!

Lastekoorides on palju lauljaid. Aga kui nad jõuavad murdeikka, leiavad rakenduse hoopis teises suunas. Ka Tartu poistekoorist jõuab TAM-i üle paari aasta mõni laulja. Kuhu nad siis jäävad? Hakkavad midagi muud tegema.

Aga ka teised rahvad oigavad, et noori ei tule kooridesse.

TAM-i uus peadirigent Kuno Kerge, kes on Gaudeamuse kunstiline juht, ütleb, et Eesti koorid on võtnud laulude ettevalmistust loiult. Läti ja leedu kooridel olevat laulud selged ja tehakse isuga.

Meie majandusnäitajad on nõks paremad, aga samal ajal kaob huvi kultuuri vastu. Nemad on veel otsapidi nõukogude ajas, kus oli tahtmine midagi korda saata, ja võtavad koorilaulu südameasjana.

Eks näeb, kui palju Tartusse rahvast tuleb. Järgmine Gaudeamus toimub Lätis või Leedus. Kuna nende huvi on natuke suurem, võib see peo üldisele arengule hästi mõjuda.