Andekad jäävad kaasavast haridusest kõrvale

15. juuni 2018 Priit Pärnapuu toimetaja - 6 kommentaari

TÜ teaduskool pakub kursustel osalevatele õpilastele võimalust kord aastas osaleda ka teaduslaagris. Eelmise aasta augustis toimus teaduslaager Tartus Maarjamõisa ülikoolilinnakus, kus töötubasid viisid läbi Tartu ülikooli õppejõud ja kraadiõppurid. Foto: TÜ teaduskool

 

Kaasav haridus, mille kontseptsioon ja põhjendus pärineb õpi- ja käitumisraskustega õpilastega tegelemisest, jätab tuge vajavate õpilaste teise äärmuse, andekad, vaeslapse ossa.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses näeb andekaid kui tuge vajavaid õpilasi (seaduse varasemates versioonides HEV-õpilased). Tuge vajavate õpilaste puhul kehtib kaasava hariduse põhimõte.

Õpilane ise ega tema vanemad ei pea tegema eraldi kulutusi või astuma samme leidmaks kooli, kust saada vajalikku tuge; nad peavad saama selle elukohajärgsest tavakoolist (kohalikust omavalitsusest). Või kooli poolt vaadates: kool ei saa suunata õpilast mõnda teise kooli, kust vajalikku tuge saada, kool peab ise looma vajaliku toe. Kaasav haridus on hea, sest loob õiglase ja võrdse haridussüsteemi ja aitab vähendada erivajadustega õpilaste hariduslikku mahajäämust.

Kas üldse ja kuidas õnnestub kaasava hariduse kontseptsiooni ja põhjendust üle kanda õpiraskuste, käitumis- ja tundeeluhäirete või puudega õpilastelt andekatele?

Kodulähedus ei kehti andekatele

Kaasava hariduse keskmes on kodulähedus. Koolid on kohustatud tagama õpiraskustega õpilastele logopeedi, eripedagoogi, koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenuse. Aasta alguses eraldas riik tugispetsialistide palkamiseks 6 miljonit eurot lisaraha.

Ehkki ka andekusega võib käsikäes käia autism, sotsiaalne ebaküpsus või kodused probleemid, pole Eesti autoriteetseima andekuse uurija ja Tartu ülikooli teaduskooli kunagise pikaaegse direktori Viire Sepa sõnul Eestis piisavalt tugispetsialiste, kes on kursis andekate laste erivajadustega.

Isegi kui leiduksid andekatele spetsialiseerunud tugispetsialistid, siis lisarahastust andekate ainealaseks juhendamiseks ikkagi kasutada ei saa. „Andekatega tegeleb Tartu ülikooli teaduskool,“ sõnastas Tallinna reaalkooli direktor Ene Saar haridus- ja teadusministeeriumi suhtumise püüdlusse kasutada lisarahastust andekate toetamiseks.

Erinevalt õpiraskustega õpilastest, keda kaasava hariduse tingimustes toetatakse koolis, toetatakse andekate õpilaste ainealaseid erivajadusi kooliüleste haridusprogrammide ja haridusasutuste kaudu.

Õpiraskustega õpilaste puhul on kaasava hariduse edukuse mõõdik erikoolist tavakooli ning tavakooli eriklassist tavaklassi liikunud õpilaste hulk. Andekate puhul on lähtekoht aga just vastupidi tavakooli tavaklass ja edukust näitab just see, kui andekad saavad tavatundides käimise asemel õppida kooliväliste haridusasutuste kursustel.

Reaalkool → olümpiaadid → andekus

Tallinna reaalkooli direktor pole siinkohal juhuslik kõneisik. Reaalkooli õpilased on aineolümpiaadidel kõige edukamad Eestis. Nendega võrreldaval määral suudavad edu saavutada üksnes Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased.

Kui panna õpilased järjekorda selle alusel, kes mitu korda on viimasel kümnel aastal osalenud nende kümne aineolümpiaadi või -võistluse lõppvoorus, kus Eesti osaleb ka rahvusvahelisel olümpiaadil, siis esimese kolmekümne seas on vaid neli õpilast, kes pole olnud reaalkooli või Treffneri gümnaasiumi õpilane. Nende kahe kooli õpilased on saanud 3/4 viimase kümne aasta bioloogia, geograafia ja informaatika olümpiaadi lõppvooru esikolmiku kohtadest.

Juhuslik ei ole andekusega seoses ka olümpiaadidest rääkimine. „Olümpiaad selekteerib üldjuhul üsna edukalt välja akadeemiliselt ja intellektuaalselt võimekad õpilased,“ kirjeldas Sepp andekuse ja olümpiaadide suhet.

Edukus olümpiaadil ei pruugi olla andekuse vältimatu näitaja – on valdkondi, kus olümpiaade ei korraldata, osale ei meelde olümpiaadide võistluslikkus või ajapiirangud ning andekas saab olla ka teisiti kui vaid akadeemiliselt ja intellektuaalselt. Ent edukus olümpiaadil on andekuse piisav tingimus.

Ehkki praeguses PGS-is ei ole andekust eraldi määratletud, tagades sellega koolidele paindlikkuse, oli seaduse varasemates versioonides andekuse ühe ilminguna samuti nimetatud just edu olümpiaadidel.

Andekate kaugelt toetamisel on piirangud

Viire Sepa kinnitusel on võimalik andekate toetamist üles ehitada ka koolivälistele isikutele ja programmidele. Kaasava hariduse tingimustes saab õpilasele luua individuaalse õppekava ja sisustada selle näiteks ülikoolide või huviringide kursustega. „Just huvihariduse tõhusama finantseerimise ja mitmekesistamisega saame kõige paremini toetada laste andeid.“ Sepa sõnul praegu ühtlast ja riigi kõiki piirkondi katvat huvihariduse süsteemi siiski pole.

Huviharidus ning näiteks ka TTÜ Mektory tehnoloogiakool, TLÜ õpilas­akadeemia ning EMÜ loodusteaduste kool püüavad andekaid õpilasi toetada näost näkku kursustega. Seevastu Tartu ülikooli teaduskool pakub valdavalt kaugõppekursuseid.

Ehkki kaugõpe ei sea geograafilisi piiranguid, ei sobi teaduskooli kursused ühtviisi kõigile õpilastele. TÜ teaduskooli direktori kohusetäitja Marek Järviku sõnul näitab teaduskooli analüüs, et koolis kohapeal peab olema õpilasel tugi aineõpetaja näol. Kui koolis ei ole toetavat aineõpetajat, siis õpilaste protsent, kes edukalt teaduskooli kursuse läbivad, on selgelt väiksem kui õpilastel, kellel on koolis tugi käepärast. Kaugõppekursustel on õpilased omapäi, nad peavad suutma iseseisvalt õppida. Keskmiselt 30% alustajatest jätab teaduskooli kursuse pooleli.

Teise andekate toetamise kitsaskohana tõi Järvik välja suutmatuse pakkuda kaugõppe korras sõprussuhteid. Teaduskool on küll katsetanud rühmatöid, kuid loobunud neist. „Väga raske on saada tervet gruppi omavahel suhtlema ja ülesannet lahendama, kui nad ei saa ühiselt laua taha istuda,“ ütles Järvik.

Tugi vaid Tallinnas ja Tartus

Terve hulk andekaid jääb märkamata ja arendamata, sest selle valdkonnaga on meil tegeletud väga vähe,“ sõnastas Tallinna reaalkooli direktor Saar oma arvamuse andekate toetamise olukorra kohta Eestis.

Olümpiaadide tulemused näitavad, et sellist tuge, mis võimaldab võistelda olümpiaadi kõrgete kohtade eest ja pääseda rahvusvahelistele olümpiaadidele, pakuvad üksikud koolid ja piirkonnad.

Olümpiaadidel edukad õpilased tulevad valdavalt Tallinna ja Tartu koolidest. Mõnel aastal on Tallinna või Tartu koolide õpilasi lõppvoorude esikolmikutes ja rahvusvaheliste olümpiaadide võistkondades rohkem kui 90%. Muud piirkonnad on vähe esindatud. Näiteks Jõgeva maakonna koolide õpilastele pole kümne aasta ja kümne olümpiaadi peale tulnud ühtki lõppvooru esikümne kohta. Viie maakonna koolide õpilased pole tulnud kümne aasta ja kümne olümpiaadi peale kordagi esikolmikusse.

Ma üllatusin, kui paar aastat tagasi esines väga hästi üks Tõrva poiss keemiaolümpiaadil,“ ütles TÜ teaduskooli direktori kohusetäitja Järvik. Tema sõnul on Tallinna ja Tartu koolide – eriti reaalkooli ja Treffneri – õpilaste edu näha pelga tulemuste peale vaatamisega. Järviku sõnul on olümpiaadidel edukate koolide ring järjest kitsam. Varem esinesid olümpiaadidel aastast aastasse silmapaistvalt Nõo reaalgümnaasiumi õpilased, enam mitte. Viimati pääses Nõo reaalgümnaasiumi õpilane rahvusvahelise olümpiaadi võistkonda viis aastat tagasi, viimane esikolmiku koht lõppvoorus saadi kaheksa aastat tagasi.

Andekad koonduvad kaasava hariduse kiuste

Niivõrd, kuivõrd olümpiaadide protokollide põhjal jälgida on võimalik, võib öelda, et olümpiaadidel edukad õpilased mitte ei tule Tallinna reaalkoolist, vaid lähevad sinna. Õpilasi, kes kümne aasta ja kümne olümpiaadi peale on vähemalt kümnel korral pääsenud lõppvooru ja on kõigil kordadel esindanud reaalkooli, on 14. Neid, kes aga madalamates (põhikooli)klassides esindasid mõnd muud kooli, kuid kõrgemates reaalkooli, on 10. Vastupidi – madalamates klassides õppinud reaalkoolis ning hiljem mõnes teises koolis – on liikunud ainult üks õpilane.

Ehkki Treffner on puhas gümnaasium, leiab siitki andekate koondumist – on tuldud kaugelt ja poole gümnaasiumi pealt.

Kahtlemata on õpilastel (nende vanematel) õigus kooli valida. Kuid kaasav haridus, mis loob vajaliku toe sinna, kus õpilane juhtub koolis käima, vähendab vajadust otsida alternatiive elukohajärgsele koolile. Kui õpiraskuste, käitumishäirete või puudega õpilaste puhul on erikoolide roll ja kodulähedasele koolile alternatiivi otsimine vähenemas, siis andekate koondumine üksikutesse koolidesse vastupidi pigem süveneb. Kui õpiraskuste, käitumishäirete või puudega õpilaste puhul on koolidel üha raskem suunata õpilane mõnda teise kooli (kohalikku omavalitsusse) – see ei ole kaasava haridusega kooskõlas, siis andekatele jagatakse jätkuvalt lahkelt koolivaliku soovitusi.

Andekas otsib andekat

Kas andekate koondumine üksikutesse koolidesse, mis on küll vastuolus kaasava hariduse põhimõtetega, on tingimata halb? Näiteks andekad ise on sellega väga rahul.

Teet Saar paistis olümpiaadidel silma Haapsalu põhikooli õpilasena. Head tulemused tagasid katseteta pääsu Tallinna reaalkooli, mille õpilasena Saar võitis geograafiaolümpiaadi ja sai rahvusvahelise geograafiaolümpiaadi hõbemedali. Saare sõnul olnuks Haap­salu gümnaasiumis küll õpetajatel rohkem aega temaga individuaalselt tegeleda, kuid reaalkoolis oli seevastu suur hulk kaasõpilasi, kes võtsid olümpiaade suure tõsidusega ja kellega koos töötamine annab olümpiaadidel eelise. „Kui targad inimesed satuvad kokku, siis võib sündida midagi suurt,“ põhjendas Saar, miks andekate koondumine on hea.

Üks anonüümsust palunud Treffneri gümnaasiumi õpilane on nii Eesti kui ka rahvusvahelistel aineolümpiaadidel teinud puhta töö. Enamiku materjalist õpib ta enda sõnul iseseisvalt või teaduskooli õppesessioonidel ja treeninglaagrites. „Ilmselt teeksin olümpiaade enam-vähem sama hästi, kui oleksin vanasse kooli jäänud.“ Treffneri plussina nimetas ta võimalust käia koolis, kus on palju olümpiaadiinimestest sõpru. „Käies koolis koos teiste andekate inimestega, on suurem motivatsioon end arendada, samuti on lihtsam koos olümpiaadideks valmistuda,“ pidas temagi andekatele parimaks variandiks ühes koolis käimist.

Plusse on oluliselt rohkem kui miinuseid,“ pooldas ka reaalkooli direktor Ene Saar andekate koondumist. (Plusside kirjeldust vaata eraldi kommentaarist.)

Ehkki TÜ teaduskooli direktori kohusetäitja Marek Järviku jutust koorub ka mitmeid negatiivseid aspekte, jääb kõlama pigem positiivne hoiak andekate koondumisse üksikutesse koolidesse. „Tavakoolis ei leia andekad endale sõpra ja head väljundit,“ ütles Järvik. „Nad ei räägi autodest, tütarlastest ega muusikast. Nad räägivad sellest, millega koolis ei ole midagi peale hakata − ülesannete lahendamisest,“ kirjeldas Järvik andekate jututeemasid olümpiaadidelt.

Seevastu andekuse uurija Viire Sepp suhtus andekate koondumisse pigem halvasti. Ta pidas andekate koondumist „tõmbekoolidesse“ praegu küll paratamatuks – huviharidus ei ole ühtlaselt arenenud ning õpetajad ja tugi­spetsialistid ei oska andekate erivajadusi igal pool märgata ega rahuldada –, kuid terviklik lahendus andekate üksikutesse koolidesse koondumine tema sõnul siiski ei ole. Andekaid on Eestis rohkem, kui paar kooli suudavad vastu võtta. Kõigil peredel ei ole majanduslikult võimalik saata andekat õpilast Tallinna või Tartu kooli.

 


KOMMENTAARID

 

Halliki Põlda, Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi lektor:

Eesti laste ja lastevanemate andekusarusaamu käsitlev uurimus* näitab, et lastevanemate eelistustes on andekatele sobivaim erikool, -klass või -programm, ka nn eliitkool. Lastevanemate arvates erinevad andekad lapsed eakaaslastest ja neid tuleks õpetada teistest lastest eraldi.

Laste endi jaoks on andekus aga kõigile omane ja nemad selliseks eristamiseks-eraldamiseks vajadust ei näe. Lastevanemad räägivad andekatega seoses kooli ja kodu koostöö raskustest, lastel avaldub aga otsesõnu ootus koostööle, tunnustusele ja märkamisele. Praegune kooli toetus pole uuringus osalenud laste arvates piisav; napib tunnustust ja kiitust ning seda kinnitavad juba lasteaialapsed. Nii vastas küsimusele „Kuidas andekaid kiidetakse?“ noorim, kuueaastane intervjueeritav: „Kes neid andekaid ikka kiidab, nemad pannakse hoopis trenni.“

Et praegune kool andekaid piisavalt ei toeta, oli küsitletute hulgas paraku levinud arvamus. Vanema kooliastme õpilased nägid andekate arenguvõimalusena koolivälist tõhustatud õppetööd (teaduskoolid, konkursid, võistlused, individuaalõpe), kuid vanemate sõnul nõuab see loobumist ja eneseohverdusi. Lisaõppes osalemine peaks olema kaasava hariduse kontekstis iga lapse võimalus, mitte väljavalitute privileeg.

* Põlda, Halliki (2018). Andekuse kollokatsioonid keelekorpustes ning laste ja lastevanemate andekustõlgitsused. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, 14, 137–153.

 

Ene Saar, Tallinna reaalkooli direktor:

Andekas ja eripärane õpilane tunneb ennast sarnaste hulgas hästi: keegi ei narri teda „veidrikuks, friigiks, tuupijaks“. Teda hinnatakse ja peetakse lugu tema tarkusest. Andekatel on võimalus koos arutleda ja leida ühiselt põnevaid lahendusi, jagada ja leida materjale. Andekad õpetavad üksteist ja seeläbi arendavad oma õpetamisoskusi. Nad leiavad huvitavaid mõttekaaslasi, kellega püstitatakse koos väljakutseid. Andekate vahel tekib sünergia ja ühine soov uute teadmiste järele. Andekate eeskuju on nakkav ja ka teised õpilased arenevad ja julgevad pingutada.

Kool, kuhu andekad kokku tulevad, oskab arvestada selliste õpilaste eripäraga ja õpetada ka selliseid õpilasi iseendaga toime tulema. Sellisesse kooli on kogunenud mitmekülgne andekate arendamise oskusteave. Koolil tekivad head koostööpartnerid näiteks ülikoolide näol.

 

Mihkel Kree, TÜ teaduskooli endine direktor, Starship Technologiese tarkvaraarendaja:

On vist paratamatu, et õpilaste vaimsed võimed, õpihuvi ja töödistsipliin on jaotunud normaaljaotusega. Keskmised peavad koolis mõõdukalt pingutama, tagumisi tuleb järele aidata ja kas esimestel laseme siis lihtsalt lorutada? Kahjuks näeme, et andekad on Eestis mõneti kasutamata potentsiaal, mis kajastub ju ka PISA testides, kus Eesti jääb tippsooritajate osakaaluga maailma tippriikidest maha. Teisalt on meie tippude tipud, olümpiaadide võitjad, Euroopas parimate seas.