Kool, kust võrsub meie jalgpallurite järelkasv

15. juuni 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Arte gümnaasiumi meeskond, 2017/2018. õppeaasta Tallinna meistrid jalgpallis. Foto: erakogu

 

Juba kuus aastat on Tallinna Arte gümnaasium koostöös Eesti jalgpalli liiduga pakkunud gümnasistidele võimalust õppida ja treenida jalgpalliklassis. Uuest õppeaastast alustab lisaks jalgpalliakadeemia: sügisest kaheksas, järgneval õppeaastal ka üheksas klass. Kooli direktor Sirje Ebral, õppealajuhataja Lilli Arumäe ja jalgpalliliidu esindaja Marko Lelov räägivad lähemalt.

 

Vasakult Marko Lelov, Lilli Arumäe ja Sirje Ebral.

Kuidas jalgpallisuund Arte gümnaasiumis alguse sai?

Sirje Ebral: Väga lihtsalt. Meie kooli vilistlane on Mart Poom, rahvusvaheliselt tuntud jalgpallur ja omaaegse legendaarse Lõvide noortemeeskonna väravavaht. Kooliajal oli ta kõigile eeskujuks sellega, et suutis võrdselt hästi õppida ja sporti teha, ta lõpetaski kooli kuldmedaliga. Oleme kutsunud teda aeg-ajalt õpilastele oma elust ja saavutustest rääkima. Aastaid tagasi läks jutt sellele, et võiksime jalgpalliliiduga koostöös tuua kooli jalgpallisuuna. Kuna Lõvide meeskonna tuumik õppis meie koolis, teadsime, milliseid riske see kaasa toob. Poistel ei olnud aega koolis käia, õppeedukus oli vilets ja nendega oli palju probleeme. Ka jalgpalliliidul oli varasemast ajast halb kogemus. Nad proovisid ühe kooli kümnendas klassis jalgpalliõppega alustada, aga see grupp jooksis varsti laiali, sest noored ei suutnud õppimise ja treeningute pinget ühendada. Otsustasime neist vigadest õppida ja uuesti poovida.

Lilli Arumäe: Palju abi oli sellest, et tegime eelnevalt ära põhjaliku ettevalmistustöö, kuni selleni välja, et panime paika ühistranspordi marsruudid ja mõõtsime ära, kui palju õpilasel ühest punktist teise jõudmine aega võtab. Esimesel aastal õppis jalgpalliklassis 20 õpilast, neist kuus tüdrukut. Praegu on kolmes gümnaasiumiklassis kokku 41 õpilast. Õpilasi on meil algusest peale olnud üle Eesti. Õpilaskodu koolil pole, sisseastumisel ongi üks tingimus, et elamise peab igaüks ise leidma.

Mille põhjal sellesse klassi õpilasi valitakse?

Sirje Ebral: Sportliku poole pealt on sõnaõigus jalgpalliliidul. Kool vaatab põhikooli lõputunnistust ja hindab õpilase akadeemilist võimekust, et ta suudaks gümnaasiumis õppimisega hakkama saada. Jalgpalliliit on kogu aeg rõhutanud, et jalgpallur peab saama hea hariduse, mis annab kindlustunde. Selline asi ongi võimalik ainult kolme võrdse asjaosalise – kodu, kooli ja jalgpalliklubi – heas koostöös. Vanema kooliastme õppealajuhataja Lilli Arumäe on olnud jalgpalliliidu ja kooli vaheline kontakt­isik ja tänu heale koostööle tegutseb see klass praeguseni. Igal aastal on jalgpallinoorte seas ka medaliga lõpetajaid. Noor, kellel on tahtejõudu ja eesmärgid paigas, suudab ühendada treeningud ja õppimise. Eeskätt sõltub see inimesest, aga ka kodusest kasvatusest. Kool üksi ei saa imet teha, kodu tugi on äärmiselt tähtis.

Lilli Arumäe: Et koolist on saadud hea haridus, näitab seegi, et meilt on mindud stipendiaadina õppima Ameerikasse, Suurbritanniasse ja mujale. Nende aastate jooksul on jalgpalliklassi lõpetanud üle saja noore, välja on langenud vähesed. Kes ei ole jätkanud jalgpallurina, on muul moel alaga seotud. Isegi kui elu läheb teises suunas, pöördub nii mõnigi hiljem jalgpalli juurde tagasi.

Sirje Ebral: Jalgpallisuuna lõpetanute tagasiside koolile on olnud igal aastal väga hea. Kõige olulisemana tuuakse välja, et nad on õppinud oma aega jagama ja tegevust planeerima. Teisiti ei olegi võimalik, kui päevakava on väga tihe ja õpilasel topeltkoormus.

Kas tunniplaanis on ka erialaga seotud õppeaineid?

Lilli Arumäe: On küll. Spordikultuur ja eetika, isiksuse ja võistkonna psühholoogia, toitumise alused, fitness ning kehalise ettevalmistuse tunnid, mis toimuvad treeningutena kahel hommikul nädalas. Kõige suurem lisaväärtus on see, et jalgpallisuuna lõpetanud saavad nii kohtuniku kui ka treeneri litsentsi.

Nimetage palun mõned tuntumad jalgpallisuuna lõpetajad.

Lilli Arumäe: Kevin Kauber, Rauno Sappinen, Kaspar Paur, Madis Vihmann, Mihkel Ainsalu, Alex Sander Sepp, Henrik Pürg, Denis Maksimenko, Andre Järva, Alger Džumadil. Naistest Kelly Rosen, Mari-Ann Ploompuu, Kristiina Tullus, meie tänavune lõpetaja Lisette Tammik, samuti Mariliis Lillemäe, kes õpib 11. klassis ja kuulub juba A-koondisesse.

Sügisest alustab lisaks jalgpalliakadeemia kaheksanda klassi õpilastele. Mis on selle eesmärk?

Marko Lelov: Jalgpalliakadeemia lõime mõttega, et ühe piirkonna tipptasemel noored mängijad saaksid koos treenida ja õppida. Akadeemiasse võtame vastu õpilasi Tallinnast ja selle lähiümbrusest ning meie peamine eesmärk ongi tõsta selles vanuses mängijate taset. Tahame, et head mängijad saaksid rohkem tähelepanu ja neil oleksid tippu jõudmiseks paremad võimalused. See eeldab mõistagi väga head koostööd jalgpalliklubidega. Valdavas osas võtame ju mängija klubide treeningprotsessist ära. Klubid aitasid meil ise valida välja andekad mängijad, kes tulevad Arte gümnaasiumisse ja treenivad siin alguses kolm, novembrist alates juba neli korda nädalas. Kord nädalas on neil kohustus käia klubitreeningul, samuti osalevad nad oma klubi mängudel. Kevadel komplekteeritud kaheksandas klassis on 21 õpilast, kõik poisid. Alustasime akadeemiaga katseprojektina esialgu Tallinnas, aga kui hästi läheb, võib see laieneda ka Eesti teistesse piirkondadesse.

Kes noori treenima hakkavad?

Marko Lelov: Treeningu eest vastutab Marko Pärnpuu, mina olen jalgpalliakadeemia juhataja ja aitan tal treeninguid läbi viia. Kehalise ettevalmistuse treener on Andrei Veis, väravavahtide treener Andrus Lukjanov. Kaasatud on ka füsioterapeut. Kahel hommikul nädalas toimuvad üldkehalise ettevalmistuse treeningud koolimajas. Ülejäänud päevadel treenime jalgpalliliidu sisehallis või viime poisid koolist bussiga A le Coq Arena staadionile.

Õpilaste koormus ja pinge tõotab tulla üsna suur.

Sirje Ebral: Kõige suurem defitsiit on nende jaoks aeg: kuidas jõuda õigeks ajaks kooli ja treeningule, millal õppida, süüa, puhata. Noore selja taga peab olema tugev pere, kes oskab koormust jälgida ja kui vaja, soovitab natukeseks aja maha võtta. Kõige ohtlikum sellise kiire elutempo juures ongi ülepinge. Poisid on murdeeas ja tuleb vaadata, et jalgpall ei mõjutaks nende tervist ja kooliga hakkamasaamist. Lisaks tuleb neil kohaneda ju uue kooli, õpetajate ja klassiga, mis ei ole samuti lihtne. Õnneks on meie koolil tänu gümnaasiumi jalgpallisuunale selliste laste õpetamisel kuueaastane kogemus. Nende õpilastega peab õpetaja olema väga paindlik. Tihti tuleb neile koostada individuaalne õppekava ja rakendada kaugõpet, kui nad on laagrites ja võistlustel. Nii metoodika valik kui ka hindamine peab olema teistsugune kui harilikult.

Lilli Arumäe: Õpilastele, kes ühel või teisel põhjusel selle pingega toime ei tule või kes jäävad võistluste ja treeningute tõttu koolist mõneks ajaks kõrvale, on planeeritud õpiabitunnid, mida jalgpalliliit rahastab. Selles klassis õpib ka vene kodukeelega lapsi. Enamik on tulnud küll keelekümblusklassist, aga vajab eesti keele tunde lisaks.

Kas võistlusi korraldatakse noortele piisavalt?

Marko Lelov: Võistluskalender on isegi liiga tihe, sest seoses jalgpallihalli valmimisega saab Eestis nüüd ka talvel turniire korraldada. Võistlemas käiakse ka Lätis, Leedus, suvel Skandinaaviamaades. Seda, millistel võistlustel osaleda, otsustab iga klubi ise. Akadeemia klassiga on meil planeeritud aastasse kolm mängu, kus võistleme sarnaste akadeemiatega Lätist, Leedust ja Soomest.

Kas jalgpall on teie koolis kõige populaarsem suund?

Sirje Ebral: Ilmselt küll. Kui paluda õpilastel Arte gümnaasiumi iseloomustada, tuuakse esimese asjana välja jalgpall ja järgmisena meditsiin. Meil on koostöös Tallinna tervishoiukõrgkooli ja PERH-iga teist aastat koolis ka meditsiini õppesuund. See on hästi vastu võetud, uueks õppeaastaks on grupp juba täis.

Paneme oma koolis rõhku ka teistele spordialadele. Kooli ülesanne ongi õpilast füüsiliselt igakülgselt arendada. Populaarsed alad on korvpall, võrkpall, ujumine, kergejõustik. Lähiajal ootab kooli ees põhjalik renoveerimine ja pärast seda peaks juurde tulema palju sporditegemise võimalusi. Praegu peame läbirääkimisi spordiklubiga Nord, et mitmekesistada laste liikumis- ja sportimisvõimalusi ning tutvustada võimalikult erinevaid spordialasid. Siseliikumisraja kokkupanemisega on kehalise kasvatuse õpetajad juba algust teinud.

Koolidevahelistel jalgpallivõistlustel Arte gümnaasiumile ilmselt vastast pole?

Lilli Arumäe: Tallinna koolide meistrivõistlustel jalgpallis tuli meie kooli meeskond sel aastal tõepoolest esimeseks. Tüdrukud on olnud esikohal aastaid. Jalgpallisuunaga kooli jaoks on see prestiiži küsimus.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

 

Mart Poom.

Endine tippjalgpallur, praegune treener ja treenerite koolitaja ning Arte gümnaasiumi vilistlane Mart Poom, kas jalgpalliakadeemia aitab noori tippjalgpalli tuua?

See on väga teretulnud projekt, sest annab oma vanusegrupi parimatele mängijatele võimaluse koos treenida ja õppida. Akadeemiasse ongi valitud esmajoones vastava noortekoondise kandidaadid, keda hakkab treenima väga tugev ja professionaalne treenerite tiim. Lisaks aitab neid füsioterapeut ja kodutöödes vajadusel abiõpetaja. Saame näha, kuidas poistel minema hakkab.

Arvan, et sellist jalgpalliakadeemiat on väga vaja ka väiksematesse linnadesse ja kohtadesse. Tallinnas on kõige rohkem klubisid, kõige paremad treenimistingimused ja mängijate tase kõige ühtlasem. Parimad peavadki parimatega koos treenima, aga väikeses kohas on seda võimatu teha. Tihti on klubis üks-kaks andekat poissi, kellel on nii tahtmist kui ka eeldusi. Kui saaks nad maakonna keskusesse kokku tuua, anda neile võimaluse heade treenerite käe all heades tingimustes harjutada ja mängida ning tagada korralik meditsiiniline järelevalve, tuleks see mängijate arengule, samuti Eesti noortekoondistele igal juhul kasuks. Seda teed on läinud paljud väiksemad riigid.

Õppimist ja tippsporti on keeruline ühendada, kuidas see teil omal ajal nii hästi õnnestus?

Gümnaasiumi kahes viimases klassis mängisin juba NSV Liidu teises liigas ja Balti riikide meeste jalgpalliliigas. See tähendas sagedasi pikki võistlusreise, mistõttu pidin koolist palju puuduma, aga mul olid õpikud ja vihikud kaasas, tegin oma asjad alati ära ja vastasin järele, kui vaja. Koolis võtsin tundidest aktiivselt osa, proovisin õpetajatega hästi läbi saada ja aega võimalikult targalt planeerida – tihti hakkasin juba vahetundide ajal koduseid ülesandeid tegema. Loomulikult nõudis see pingutamist ja enesesundimist. Kuigi olin õhtul trennist koju tulles väsinud, õppisin kasvõi poole ööni, et järgmiseks päevaks oleks kõik tehtud ja kontrolltöödeks õpitud. Õnneks oli minu kooliajal vähem virtuaalmaailma ahvatlusi, mis praegu noortelt palju aega röövivad. Kui midagi väga tahad, leiad ka võimaluse, kuidas seda saavutada. Arvan, et inimese enda tahtest ja motivatsioonist sõltub kõik, olgu see õppimine või sport.

Kellele te jalgpalli MM-il pöialt hoiate?

Mulle on mitu riiki sümpaatsed. Noorena elasin eriti kaasa Prantsusmaa meeskonnale, kus mängis üks mu lemmikmängija Michel Platini. Loodan, et hästi läheb ka Inglismaal, kus ise pikalt mänginud olen. Veel meeldivad mulle Rootsi ja Taani, samuti väike Island, kes jõudis MM-finaalturniirile esmakordselt. Hoian pöialt, et neil hästi läheks. Sellelt väikeselt rahvalt on eestlastel palju õppida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!