Koolis ei tohi mitte kellelegi öelda, et temast ei saa asja

Liine Maasikas tõdeb, et õpilasi on üha keerulisem toetada, et nad oma õpingud lõpetaksid. Fotod: Tiina Vapper

„Olen kutsevaliku aasta programmis osalejatelt küsinud, millal nad viimati korralikult õppisid. Nii mõnigi vastab, et viiendas-kuuendas klassis. „Mida sa seitsmendast üheksanda klassini tegid?“ – „Ma ei tea, sain kuidagi hakkama,““ räägib Tartu kutsehariduskeskuse tugikeskuse juht ja karjäärinõustaja Liine Maasikas.

Igal aastal lõpetab põhikooli hulk noori, kes ei lähe tööle ega õpi edasi, paljud katkestavad oma õpingud. Neile noortele, kes ei tea, mida edasi teha, ongi mõeldud kutsevaliku aasta programm, mis toimus Tartu kutsehariduskeskuses juba teist aastat.

Liine Maasikas, kes on ühtlasi kutsevaliku aasta programmi juht, räägib, et 1. juunil anti programmi läbinutele kätte lõputunnistused ja nende vanematele tänukirjad. Päev varem toimus tänu­üritus õpetajatele ja juhendajatele. Noortega toimunud muutus on tema sõnul märkimisväärne: „Kõige tähtsam on, et nad said kätte tunde: neist saab asja. Isegi nende kehakeel muutus: nad julgevad silma vaadata, arvamust avaldada, nalja teha ning katsetada asju, mida nad varem poleks julgenud.“

Iseloomustage palun neid noori, kes sellesse programmi tulevad?

Need noored võib jagada laias laastus kaheks. Üks osa on need, kes ei ole erialavalikut enda jaoks lõpuni läbi mõelnud, kas siis huvist või jõukohasusest lähtudes. Mõnel noorel on äärmiselt lihtsustatud arusaam erialast: kuna mulle meeldib Facebookis istuda, lähen ja õpin IT-meheks; oskan teha häid pannkooke, õpin kokaks; värvisin ühe korra aknaid, hakkan ehitusviimistlejaks jne. Teised on need, kelle õpioskus on vähene ja kes ei pea õppimise pingele vastu. Praktilise õppega võivad nad hakkama saada, teoreetilisega mitte, sest põhikoolist on jäänud liiga suured lüngad. Tegelikult annab see seltskond, kes meil siin koos oli, üsna täpse pildi põhikooli baasil kutsekooli tulijaist. On võimekaid õpilasi, kellel lihtsalt puudub huvi eriala vastu; on keskmisi, on päris nõrku. Kuna õpilaste teadmised ja oskused erinevad suuresti, peab kool suutma olla paindlik ja õpetama igaüht vastavalt sellele, millisel tasemel keegi parajasti on. Samuti tuleb teha üha rohkem tööd, et õpilased välja ei langeks. Paraku ei suuda me veel individuaalselt läheneda sellises mahus, nagu vaja, lihtsam on sellised õpilased maha kanda. Mulle tohutult meeldib meie direktori Tõnis Lukase ütlus, et koole ei saa hinnata ainult selle järgi, kui palju õpilasi kooli edukalt lõpetab või kutsevõistlusi võidab, tuleb näha ka seda, kui palju elusid sellega päästetakse, et neid noori on hoitud, järele aidatud, julgustatud, samuti, kui suurt ressurssi see nõuab. Võib öelda, et see programm aitas 40 noort, kes siin osalesid.

Kas kutsevaliku aasta peamine eesmärk on leida igaühele sobiv eriala?

Jah, töö algas sellest, et tegin kõigile programmis osalejatele kutsesobivuse ja isiksuse testid. Testi tulemuste põhjal leppisime kokku, et igaüks katsetab vähemalt kahte eriala. Eelmisel aastal käisid õpilased erialadega tutvumas enamasti koos kogu grupiga: üks nädal praktiseeriti pagari, teine nädal puidueriala jne. Sel aastal oli igaühel individuaalne õpitee, et ta saaks proovida just seda, mis teda huvitab. Enamik oligi valinud kaks eriala, mõnel oli üks kindel eelistus. Suurem osa õpilasi teadis, mida õppida tahaks, aga nad kas ei olnud julgenud sellele erialale kandideerida või ei saanud sisse, mõnda ei lubanud ema. Meie kooli suur eelis on, et kuna meil on palju erialasid, saame suurema osa õpilaste vajadustest rahuldada siin. Samuti on meil hea koostöö Tartu kunstikooliga, kuhu samuti mitu õpilast kandideerib. Lisaks toimusid tasandustunnid üldharidusainetes, sest kui kooliteadmistes on suured augud, on sinna peale kutsekeskharidust keeruline ehitada.

Kui pikalt see programm kestis?

Programm kestis kokku kaheksa kuud, aga see on hästi paindlik, sellega saab liituda siis, kui vaja, ja lahkuda, kui ollakse selleks valmis. Kui nägime, et noor on oma valikus kindel, lõpetasime temaga lepingu ära. Edasi tegeles nendega juba töötukassa, osa saigi tööle. Nende asemele võtsime uued tulijad. Jaanuaris tekkis programmi taas suur tung ja saime grupi ruttu täis.

Kas üldainetes tuli noori palju järele aidata?

Üldainetes toimusid tasandustunnid. Noor ei anna endale tihtipeale aru, mis juhtub, kui ta põhikooli ajal ei õpi. Levinud arvamus on, et kutsekoolis saab ikka hakkama, miskipärast ei kujutata ette, kui raske on õppida üheaegselt kutset ja üldaineid, kui põhja all ei ole. Mõni rabeleb välja, aga paljudel tekib õppevõlgnevustest nii suur stress, et nad löövad käega ega tulegi enam kooli. Testisime kõigi õpilaste taset ja jagasime nad teadmiste järgi alagruppidesse, püüdsime läheneda nii individuaalselt kui vähegi võimalik. Paljud ei suutnud ka väikeses grupis õppida, neile tuli teha individuaaltunde. Üha enam juhtub, et õpilane ei tööta tunnis kaasa ja annab õpetajale tunnis tagasi tühja lehe. Individuaalse õppe vajadus muudkui kasvab ja mind paneb muretsema, kuidas nad järgmisel aastal suurtes õppegruppides hakkama saavad. Paljudel meie õpilastel on olnud põhikoolis traumeerivaid kogemusi ja nad tulevad kutsekooli teadmisega, et on lollid, ei oska midagi, vihkavad kooli ja õpetajaid.

Mis põhikoolis viltu on läinud?

Ma ei tea, kus see konks on. Oleme mõelnud kutsuda Tartu linna põhikoolide inimesed kokku, et ühiselt arutada, kus need käärid on ja kuidas toetada keskmisest madalama motivatsiooniga õpilaste tulekut põhikoolist kutseõppesse. Midagi on igal juhul vaja teha. Kindlasti teeb põhikool oma võimete piires tööd, aga meie kutsekoolis näeme, et õpilaste individuaalne tähelepanuvajadus on mitu korda suurem, kui me pakkuda saame.

Kas programmis oli ka keerulise taustaga lapsi?

Oli õpilasi, kellel lapsest peale ei ole olnud õiget kodu ega lähedussuhet vanematega. Palju satub siia programmi nõrkade sotsiaalsete oskustega noori. Rohkem, kui arvata oskame, on keerulise majandusolukorraga lapsi. Seda gruppi me HEV-õpilasteks ei pea, kuigi peaksime, sest nende võimalused õppetöös osaleda on sageli piiratud. Kui laps on pärit ekstreemselt vaesest kodust, kus tal pole süüa ega magamiskohta, rääkimata arvutist, ei saa eeldada, et tal on igaks tunniks koolitöö eeskujulikult tehtud. Kui ta peab üleval pidama haigeid vanemaid, nooremaid õdesid-vendi, võib tema jaoks isegi hommikul kooli jõudmine olla suur pingutus. Tausta teadmata on inimest kerge hukka mõista. Kuni õpilane ei ole kooli nimekirjas, ta eritoetust taotleda ei saa. Kõik programmiga kaasnevad kulutused – tööriided, väljasõidud, söök, vajadusel tasuta ühiselamukoht ja transport – on neil küll kaetud.

Kuidas kutsekoolid erivajadusega õppijatega hakkama saavad?

Abikoolist tulnud erivajadusega õppijatega saavad minu teada kõik kutsekoolid hakkama. Nad on kohusetundlikud, peavad reeglitest kinni ja, mis peamine, on õppinud koolis käima ja õppima. Neile õppekavas kohandusi teha on imelihtne. Väga hea oli näha, kuidas mõni õpetaja muutus selle programmi jooksul HEV-õpilaste suhtes silmanähtavalt kaasavamaks ja tolerantsemaks. Tõepoolest, kui matemaatikahinne on kaks ei tähenda see, et õpilase potentsiaal oleks kaks. Kõige raskem on kutsekoolil hakkama saada psüühikahäirega noortega, kellel on sotsiaalne ja emotsionaalne käitumisraskus; kelle põhiharidus on äärmiselt lünklik ning kes on sotsiaalselt nii haprad, et löövad kohe pärast esimest läbikukkumist käega. Nende õpilaste erivajadus ilmnebki õpingute käigus, mistõttu kutsume oma koolis neid üllatusmunadeks.

Kui tihti tuli suhelda kodudega?

Kogu aeg. Koostöö vanematega oligi kursusejuhataja üks aeganõudvamaid ülesandeid. Kohtusime kõigi õpilaste vanematega, mõnega korduvalt, ning tegime võrgustikukohtumisi. Alati ei pea olema põhjuseks mõni probleem, tähtis on vanematele ka edusammudest teada anda. Pered on pidevast halvast tagasisidest väsinud. On ka keerulisi vanemaid, kes ei tunne huvi või ei pea kokkulepetest kinni. Kui laps elab lastekodus, suhtleme omavalitsusega.

Selline programm nõuab ilmselt igas mõttes palju ressurssi.

Meeletult palju. Kindlasti peab kursusejuhataja olema eraldi inimene, seda tööd ei saa teha põhitöö kõrvalt. Selle grupi kursusejuhataja oli Ivi Mark. Lisaks oli grupi peale täiskohaga tugiisik, Gerda Undo. Oleme mõelnud, et kui järgmisel aastal tuleb programmi sama palju noori, on vaja kaht tugi­isikut. Programmiga alustamine nõuab tohutult palju energiat, aga kui süsteem on paigas, on edasi juba palju lihtsam. Selleks aastaks taotlesime 40 kohta, aga vaja on rohkem. Sel juhul on vaja ka rohkem inimesi.

Kas oli ka neid, kes lõpuni vastu ei pidanud?

Oli. Eriti jäi hinge peale üks õpilane, keda meil ei õnnestunudki programmi saada. Kuna tal on sõltuvusprobleem, ei aidanud ka võrgustikutöö. Ekstreemne juhtum oli noormees, kelle tõi programmi ema, kes poja eest nii rääkis kui ka otsustas. Ühel hetkel otsustaski ta poja siit ära võtta. Ka üks keerulise elusaatusega tüdruk läks enne ära, kui jõudis proovimagi hakata. Aga nad jõudsid saada mingeid kogemusi ja kogeda võimalusi, millest loodetavasti on neile kunagi kasu.

Kas on juba teada, kui palju noori õpinguid jätkab?

Kevadine vastuvõtt oli ära ja juba on teada, et 15–16 noort kavatsevad meie koolis jätkata. Osa tuleb katsetele suvel. Viis kandideerivad Tartu kunstikooli, kaks noormeest lähevad sõjaväkke, neli-viis plaanivad tööle minna. Mõnikord piisab sellest, et anda inimesele võimalus turvalises keskkonnas järele mõelda, mis teda huvitab, aidata tuua välja tema tugevused, teda julgustada, kannatada ära esimesed päevad, mil ta veel endas kahtleb, ning lasta praktikal käies endas selgusele saada. Häid näiteid on palju. Näiteks paistis üks noormees ehitust õppides silma sellega, et lobises tunnis, ei viitsinud kohal käia, hinded olid halvad. Automaalri eriala praktikal tuli välja, et ta on lootustandev automaaler. Teine näide on poiss, kes pärast 9. klassi lõppu jäi lihtsalt koju. Tema probleem oli, et tal ei olnud põhikooli ajal sõpru, mis on teismelise jaoks nii suur mure, et võib ta täiesti kinni panna. Hea sõprussuhe, vastupidi, aitab noore madalseisust välja. Nii juhtuski. Ta leidis siin endale sõbra, kusjuures mõlemaga toimus hämmastav muutus.

Kadri joonistas pildi kutsevaliku aasta programmis osalejatest.

Millal selgub, kas kõik jäävad valitud erialale?

Seda saab öelda jõulude ajal, esimene väljalangejate laine tuleb novembris-detsembris. Nende õpilaste üks probleem on, et nad kohanevad aeglaselt, mis tuli ka testist välja. Kooli jaoks tähendab see, et õpilastele tuleb kohanemiseks rohkem aega anda. Esimesed kaks nädalat oligi sisseelamise ja kokkukasvamise aeg. Kursusejuhataja Ivi Mark korraldas palju kino- ja teatrikülastusi, väljasõite, ühistegevusi, mis aitasid õpilasi liita ja avada.

Ehk oleks õigem tulla kutsekooli pärast keskhariduse omandamist?

Mina ei ole selle poolt, sest näen, et suur osa õpilastest ei saaks keskkoolis hakkama, neil on vaja hakata kiiremini ametit õppima. Õpilasi, kes kibelevad, et saaks põhikooli läbi ja kutsekooli, on palju. Kui seda veel kolm aastat edasi lükata, siis nad ehk enam ei tahagi tulla. Pealegi, mida aeg edasi, seda sarnasemaks probleemid muutuvad. Varem tugikeskusel keskkooli baasil õppima tulijate murede lahendamisega eriti tegelda ei tulnud, nüüd nende osakaal järjest kasvab.

Mida arvate gümnaasiumisse pääsemiseks lävendi seadmisest?

Arvan, et kõik koolid eelistavad õpilasi, kes tahavad nende koolis õppida. Igal koolil on oma kontingent, kes sinna sobib. Lävendi põhjal koolidesse jagamine madaldaks paljude õpilaste niigi kehva enesehinnangut veelgi. Koolis ei tohi kunagi kellelegi öelda, et temast ei saa asja. Õpilast ei kahjusta mitte niivõrd nõrk õpetaja, kui see, et tema võimekuse kohta jagatakse hinnanguid mõtlematult ja teda mitte tundes. Samas, kui harva on neile õpilastele koolis hästi öeldud! Nägin õpilaste pealt, kui kohmetud nad kiitust kuuldes olid, neil oli isegi piinlik, kui neid kiideti. Selle muutmine võttis üsna palju aega.

Kas sügisel kutsevaliku programm jätkub?

Jätkub. Hakkasin seda juba aprillis ette valmistama. Järgmisel aastal tahame teha rohkem grupipäevi. Praegu olid grupitunnid ja tegevused ainult teisipäeviti, ülejäänud ajal tegi igaüks oma praktikat. Uuel õppeaastal teeme rohkem grupitunde ja paneme rõhku refleksioonile ja eneseanalüüsile, milleks sel aastal jäi aega väheks.

Noorte lood

Sebastian Juht.

Sebastian Juht, 17-aastane

Sebastian on kasvanud ja koolis käinud Tartus. Ta ütleb, et põhikooli viimastes klassides tekkisid tal õppimisega raskused ja tuli ette põhjuseta puudumisi. „Kui olime sõpradega õhtul kaua väljas, ei jõudnud ma hommikul kooli. Koolis ja kodus tekitas see pingeid, vanemad olid minu pärast väga mures.“ Noormehe hinnangul olid koolis õpetajatel oma pailapsed ja patuoinad. Tema kuulus nende hulka, kelle väikseimatki eksimust märgati. Kui põhikool sai läbi, läks Sebastian Tartu kutsehariduskeskusesse toitlustusteenindust õppima, kuid sai enda sõnul kohe kooliaasta alguses aru, et on vales kohas. „Sõbranna ütles, et neil vabanes pagarite grupis koht ja sain õnneks kohe sinna üle minna. Aga ka seal ei hakanud midagi looma, mõistsin, et seegi pole see, mida ma kolm aastat õppida tahan. Ootasin, et äkki asi muutub ja hakkab meeldima, aga ei hakanud. Pidasin vastu pool aastat, siis sai mõõt täis.“ Noormees meenutab, et lisaks talle oli katkestajaid teisigi, pagari erialalt lahkus veel kuus inimest. „Detsembri lõpus ei läinudki ma enam kooli, vaid olin kolm kuud kodus. Kursusejuhatajal oli minu pärast mure ja ta rääkis kutsevaliku programmi inimestega. Tulin programmi märtsi lõpus ja sain siin olla kaks kuud.“ Sebastian on lõpetanud ka muusikakooli klaveri erialal ning peab end loominguliseks natuuriks, kellele rutiin absoluutselt ei sobi. Sügisest on ta otsustanud jätkata õpinguid autotehniku erialal. Ta ütleb, et koges praktikal käies, et see eriala talle meeldib. Sama eriala õpib ka tema vanem vend, kes sügisel läheb kolmandale kursusele. Sebastian tunneb, et tegi õigesti, et ei jäänud õppima eriala, mis teda ei huvita, kahetseb ainult, et ei teinud seda otsust varem. Veel on ta nende paari kuu jooksul aru saanud, et kõik sõbrad ei ole õiged sõbrad. „Tänu sellele ongi mul ilmselt ka koolis hakanud paremini minema.“

Kadri Mehide.

Kadri Mehide, 20-aastane

Kadri on pärit Jõgevalt. Ta räägib, et tal on toetavad vanemad ning vend ja kaks õde, kes elavad Tartus ja kellel kõigil on juba oma pere. Tema on peres kõige noorem.

Kadri lõpetas põhikooli ja gümnaasiumi heade tulemustega. Lisaks käis seitse aastat kunstikoolis ja joonistab hästi. „Tahtsin minna Tartu kõrgemasse kunstikooli fotograafiat õppima, aga ei saanud sisse ja olin pärast seda aasta aega kodus,“ räägib Kadri. „Aasta pärast mõtlesin, et võiksin õppida giidiks ja astusin kutsehariduskeskusesse turismikorralduse erialale. Alguses läks kõik hästi, siis lasin ennast käest ära, sest tundsin, et see eriala ei sobi mulle. Hakkasin puuduma ja jaanuaris ei läinudki enam kooli. Mõtlesin tööle minna, aga ei leidnud midagi, mis mind oleks tõmmanud.“

Kevadel soovitas sotsiaalpedagoog Kadrile kutsevalikuaasta programmi. Kuigi neiu jõudis programmis olla kõigest kuu, on ta praeguseks endas selgusele jõudnud. „Käisin selle kuu aega Tartu kunstikoolis praktikal, sain vaadata tunde ja joonistada. See kool tundus minu jaoks nagu kodu, seal oli hea olla,“ räägib Kadri. „Tegelikult teadsin juba pärast üheksandat klassi, et tahan kunstikooli minna, aga ei julgenud proovida. See programm on mind väga palju aidanud, sest sain aru, kui väga ma tahan kunsti õppida.“ Juuni lõpus on Tartu kunstikoolis ja Tartu kõrgemas kunstikoolis sisseastumiseksamid ja Kadri proovib kandideerida mõlemasse. Portfoolio oma töödega on tal valmis.

Vasily Chilaya.

Vasily Chilaya, 17-aastane

Vasily on sündinud Venemaal Petseris, aga kui ta aastaseks sai, kolis pere Eestisse. „Ema ja isa on rahvuselt venelased, isaisa aga gruusia juurtega. Kodu on mul Ulila külas Elva vallas. Käisin eestikeelses lasteaias ja koolis ning kõik mu sõbrad on eestlased.“

Põhikooli lõpetas Vasily Puhjas. Ta meenutab, et esimesed viis aastat läks õppimine üsna kenasti, hiljem ta enam eriti õppida ei viitsinud, sest suurema osa ajast võttis jalgpall. „Olen jalgpalli mänginud kümme aastat ja mängin praegu FC Elva meeskonnas. Muidu oli kõik okei, aga ootasin kogu aeg kooli lõppu, et kutsekooli minna. Kehaline kasvatus ja kunstiõpetus olid mul lõputunnistusel viied, muusikaõpetus ja vene keel neljad, kõik ülejäänud hinded kolmed. Õpetajad ütlesid, et rumal ma polnud, lihtsalt ei viitsinud õppida.“

Tartu kutsehariduskeskusesse tuli Vasily üldehitust õppima. „Alguses tundus huvitav, aga kuu aja pärast tulin klassi, istusin maha ja mõtlesin: mida ma siin teen. Oktoobris samal päeval, kui pidi praktika algama, ütlesin õpetajale, et tahan minna kutsevaliku programmi. Olin kutsevaliku rühmas üks esimesi.“

Vasily kinnitab, et tänu programmile sai ta aru, et tahab õppida hoopis koka eriala. „Algusest peale kahtlesin üldehituse ja koka vahel, mõtlesin, et kuna mu isa on ehitaja ja õemees samuti ehitusega seotud, on mul on sellel erialal rohkem võimalusi. Aga oleksin pidanud kohe kokaks minema.“

Vasily käis kokapraktikal jaanuarist märtsini kokku tervelt kaheksa nädalat, neist kolm täiesti vabatahtlikult ja oma vabast ajast. Temaga oldi väga rahul. Ka noormees ise nautis seda aega väga ja alustab sügisel kokaõpinguid põnevusega.

Sven Jürimäe.

Sven Jürimäe, 18-aastane

Sven elab nädala sees kutsehariduskeskuse õpilaskodus. Igal nädalavahetusel sõidab ta koju Valka, kus tal on nooremad vennad ja väike õde, kes käib veel lasteaias. Esimesed kaks klassi käis Sven Hummuli põhikoolis, kus ta sai õpetajate käest pidevalt pahandada ning tema päevik oli märkustest punane. Sven ütleb, et ta hakkaski uskuma, et on kõige halvem poiss klassis. Kolmandasse klassi läks ta Valga põhikooli, mille ka lõpetas. Pärast seda asus vanema venna eeskujul Valga kutsehariduskeskusesse tisleriks õppima, õppis ametit terve aasta, aga talle ei meeldinud ei sealne kool ega õpetajad. Otsustas minna hoopis Tartusse IT-eriala õppima. „Õppisin pool aastat, kuni veebruarini,“ räägib Sven. „Õpetajad on siin normaalsed ja eriala sobis, kui oleksin ennast kokku võtnud. Puudumisi mul ei olnud, aga hinded olid halvad ja tekkisid võlgnevused. Kooli tugispetsialistid soovitasid tulla kutsevaliku programmi, et leiaksin eriala, mis mulle paremini sobib.“ Sügisest hakkabki Sven õppima aastasel pagari erialal ning kui kõik hästi laabub, õpib edasi pagariks-kondiitriks. Praktikal jõudis ta enda sõnul juba veenduda, et pagaritöö meeldib talle ja ta saab hakkama. Suvel läheb Sven Valga lihakombinaati pakkijaks, et endale taskuraha teenida, ja kavatseb seal töötada terve suve.