Lootus püsib, et puhkpillimäng kestab

Noored õppisid koosmängimist ka pillirühmade kaupa. Fotod: Annika Poldre

Läinud nädalavahetusel peeti Pärnu-Jaagupis festivali „Halinga puhkpill“. Korraldajate ja dirigentidega vesteldes tõusis jutuks ka puhkpillide populaarsus ja tuhmivõitu tulevik.

Alguse saanud aastast 2006, on festival „Halinga puhkpill“ kujunenud traditsiooniks. Põhja-Pärnumaale tulevad pillimängijad suure suve eel paariks päevaks, harjutavad koos uute õpetajate juhendamisel ning lõpetuseks teevad õhtul rongkäigu ja annavad kontserdi.

Pühapäeval kõlaski üle Pärnu-Jaagupi puhkpillimuusika. Laval olid harjutamas kõik noored, kes festivalile kokku tulnud. Esindatud olid Pärnu muusikakooli saksofoniõpetaja Hanna Taube lapsed ja Arvi Sommeri vaskpuhkpilli õpilased. Kohal olid Pärnu-Jaagupi muusikalapsed, Tallinna muusikakeskkooli, Tabasalu ja Häädemeeste muusikakooli ning Tartu Elleri-kooli kasvandikud. Seekord jäid kõrvale Märjamaa noored, kes aastaid on kohal olnud – Raplamaal oli samal ajal laulupidu.

Festival on ka kogukonna pidu

Kui laupäeval hakatakse koosmängu õppima, siis pühapäeval esinetakse ühtse suure kollektiivina nii, nagu oleks juba aastaid koos harjutatud. Lühikese ajaga suudavad kogenud õpetajad tervikkollektiivi helisema panna. See on mõnus kogukondlik üritus, kus aukohal mängimas ka seeniorid, Halinga pasunakoor – soliidses vanuses mehed, kelle eesotsas on kogu ettevõtmise üks algatajaid Priit Aimla. „Aimla, Mait Lehtsalu ja Mati Põdra on olnud meie festivali eestvedajad,“ nimetas Pärnu-Jaagupi muusikakooli õpetaja Elena Mägi tegijaid. Ise on ta samuti üks eestvedajaid.

Pillimängijaid oli tänavu 30 ringis. Orkestriga koos harjutasid ka kohaliku muusikakooli õpilased – rivitrummarid. Seda löökpillli on seal juba mitu aastat õpitud. Alguses käidi Tartus Rootsist tulnud õpetaja koolitusel. Toonased trummitüdrukud on juba ülikoolineiud, Pärnu-Jaagupis õpitakse nüüd rivitrummi kohapeal ja koolitust on saadud ka Tabasalus. Kuna Pärnumaal rivitrummareid palju ei ole, siis on Jaagupi tüdrukud oodatud Kaitseliidu maleva orkestrisse ning nad on käinud võidupüha paraadidel mängimas.

Kolmandat aastat olid tänavu Halinga festivalil õpetajateks Eesti tipptegijad. Mägi loetles raskekahurväge: Ivo Lille, Mihkel Peäske (kes seekord oli mujal esinemas) asemel seekord Peeter Malkov, Madis Kari, Valdo Rüütelmaa, Neeme Ots, Toomas Vana – kõik Eesti tippmuusikud. „Vahva on, et nad on noored ja nooruslikud ning innustavad algajaid pillimehi,“ sõnas Mägi. Festivalilt lahkutakse tema sõnul väga hea toonusega, sooviga tulla uuesti.

Veidi kurvad noodid

„Me ootame siia kõiki, kes tulla soovivad. Pole tähtis, et tuleks kogu kollektiiv,“ rääkis teoreetiliste ainete ja laulmise ning rivitrummi õpetaja Mägi. Pärnu-Jaagupi väikses muusikakoolis orkestrit kokku ei saa, festival annab lastele hea võimaluse orkestrimängu harjutada.

„Ma saan aru, et kõikidel on oma suveplaanid tehtud ja otsused, kes kus osaleb, langetatakse kollektiivis,“ sõnas Mägi. Kurvaks tegi muusikaõpetajat see, et oma maakonnas on huvi festivali vastu leige.

Dirigent Kaido Kivi on Halinga festivalil osalenud selle algusest saadik. Talle tegi rõõmu, et õpetajad, kes on seal õpetamas käinud, on soovinud uuesti tulla. Kivi tõi näiteks tuntud muusikapedagoogi Avo Otsa Tallinnast, kes on oma poegadega koos Halinga festivalil osalenud. Ja kuigi Avo Ots ei saanud tänavu ise tulla, saatis ta oma õpilased Tallinna muusikakeskkoolist ja Viimsi muusikakoolist, selle asemel et neid suvevaheajale lubada.

„Õpetaja Valdo Rüütelmaa toob oma õpilased kaasa, kohal on Tartu Elleri-kool, Pärnu muusikakooli õpetajad oma õpilastega,“ loetles Kivi. Dirigendi sõnul on muusikalaager-festival noortele ka lõimumise, tuttavaks saamise ja sidemete loomise koht. Lastele on see laager soodne, maksta tuleb ainult söögi eest. Kivi kiitis Pärnu muusikakooli, kes lastele ka bussi tellis ja nende söögiraha tasus.

„Ehk on see valehäbi, et mõned ei julge oma õpilasi igale poole saata. Sellest tuleks üle olla,“ oletas Kivi.

Mis tooks lapsi puhkpillide juurde?

„Kui hakkasime festivali tegema, oli meie lootus – ja on praegugi –, et kohalikud lapsed süttivad, saavad aru, et puhkpillimäng on vahva,“ jutustas Mägi. Ta tõi näiteks 3. klassi tüdruku Ally-Emely, kes mängib hästi trompetit. „See võiks ju tekitada väikest kadedust – et miks mina ei võiks tema asemel olla,“ arutles muusikaõpetaja. Kas tõesti köidavad lapsi rohkem nutitelefonid ja muud vidinad? „Praegused lapsed on kõik tublid, aga me oleme alles arenemisjärgus, läheb aega, kuni neist korralikud mängijad saavad,“ tõdes Mägi.

Muusikakooli õpetaja mure laste ja noorte pillimänguoskuse jätkusuutlikkuse ja järjepidevuse ning puhkpillimängijate järelkasvu pärast on mõistetav. Eriti kui järgmise kooliaasta kohta on juba teada, et katsetele ei tulnud ühtki last, kes soovinuks puhkpillimängu õppida. See-eest tuli palju kitarrimänguhuvilisi, kõiki ei jõua õpetaja vastu võttagi. „Noortel on arusaamine kitarrist kui bändipillist, nad ei kujuta ette, et alustada tuleb klassikalise kitarri õppimisest, omandada mängutehnika,“ rääkis Mägi.

Arusaamatuks nimetas ta arvamust, et lapsel peab olema võimalus proovida. Pillimängu proovimine ei saa kesta paar kuud, selle ajaga ei saa õiget tunnet kätte, pillimängu peab proovima vähemalt üks aasta. Mõni õhinaga alustanu ütleb juba kuu möödudes, et ei meeldi. Ei meeldi see, et tuleb tööd teha. „Igasugused trennid on vahvad ja lapsed käivadki paljudes trennides, aga pillimäng nõuab ka kodutööd, ja kõige parem, kui seda teha iga päev. See tekitab lastes tüdimust,“ teadis õpetaja.

Pärnu-Jaagupis oli paar aastat tagasi oma orkestergi. Vahvaid ansambleid tehti gümnaasiumi noortega, kes olid juba lõpetanud muusikakooli ja võtsid muusikaõpinguteks lisa-aastaid või vahetasid eriala. Koolireform ei mõjunud muusikaharidusele hästi, võib tagantjärele öelda. Pärast põhikooli pole lastel muud valikut, kui minna Pärnusse või mujale edasi õppima. Muusikaharidusele ja kohapealsele muusikaelule on nad siis enamasti kadunud, sest kaugemal õppides võib pill ununeda, kui pole võimalust mängu jätkata.

„Mis innustaks noori rohkem puhkpilli juurde tulema? See on meie küsimus,“ sõnas Mägi, võttes kokku muusikaõpetajate arutelu.

Vaja on rohkem pille tutvustada

Samal ajal kui koolinoored õuelaval Kaido Kivi taktikepi all pille puhusid, harjutasid rahvamajas kokkumängu Eesti Dirigentide Akadeemia puhkpilliorkestri liikmed.

Dirigent Valdo Rüütelmaa arvas, et puhkpillimängijate järelkasvu saamiseks tuleb õpetajatel viia muusikapisik õpilasteni, et nemad tahaksid suvel laagrites osaleda ja esineda. Pärnu-Jaagupis on Rüütelmaa arvates väga head pillimänguõpetajad, teha tuleb selgitustööd. „Tuleb pille tutvustada, käia pillidega koolides – neist rääkimas ja nendel mängimas,“ rääkis Rüütelmaa. „Paljud ei tea, mis on metsasarv või eufoonium. Võiks näidata, et nad teaksid. Puhkpillimuusikat tuleks lastele rohkem tutvustada, viia lapsi kontsertidele. See võiks olla ka muusikakoolide missioon, et lapsed teaksid puhkpille ja võimalust neid õppida ning orkestris mängida,“ rääkis Rüütelmaa.

„Õpilasi ja mängijaid on, mõnes paigas rohkem, teises vähem. Ma ei ütleks, et huvi on täiesti kadunud. Aga see võiks olla suurem,“ arvas Rüütelmaa.

Dirigentide puhkpilliorkestrit juhendas Pärnu-Jaagupis Läti dirigent Janis Purinš, kes rääkis puhkpillimuusika hetkeseisust lõunanaabrite juures. „Me oleme veidi pessimistlikud,“ sõnas Purinš. „Tundub, et tulevikus mängitakse puhkpille üha vähem. Miks? Sest muusikainstrumenti ei saa õppida sellele tunde pühendamata. Ma ei ütle, et inimesed on laisad, aga nad ei ole valmis hulka tunde pillimängule pühendama. Arvutid töötavad aina kiiremini, telefonid on aina kiiremad, autod sõidavad üha kiiremini, aga pilli ei saa kiiremini mängida. Mängida tuleb ikka 5–6 tundi päevad. Sa ei saa laureaadiks või rahvusvahelise konkursi võitjaks, kui ei kuluta tunde ja päevi mängimisele.“

Lätis tuleb peagi saja aasta juubelilaulupidu. Sellele eelnes 2. juunil suur konkurss, ansamblite lõppvõistlus, millel osalejate tase oli Purinši sõnutsi tõeliselt kõrge. „Me loodame, et tulevik on helge. Mida meie, dirigendid, teeksime ilma muusikuteta? Mitte midagi. Aga mis saab kümne aasta pärast – keegi ei oska prognoosida. Lootus püsib, et puhkpillimäng kestab.“