Malevakool on elukool
Valter Parve.
Suur osa tänastest keskealistest on läbi teinud malevakooli EÕM-is ja/või EÜE-s ning päris kindlasti on sellel olnud (on?) mõju nende hilisemale elukäigule. Esimesed armumised, kahjuks ka esimesed suitsud ja napsud; omateenitud raha ja oma koha leidmine kollektiivis; ühine vastutamine ettevõetu lõpuleviimise eest, jagatud rõõm kordaminekutest ning palju muud. Ma ei tea, et oleks laiapõhjalise valimi alusel uuritud nimetatud ja teiste malevaeluga kaasas käivate tegurite mõju noorte kujunemisele, kuid suure tõenäosusega on see väga individuaalne. Oma pere ainukese ja ülehoitud lapsena õpilasmaleva karmi elukooli sattunu koges ja õppis ilmsesti midagi muud kui see, kel maast madalast koduste kohustuste koorem kanda olnud. On tänaste täiskasvanute hulgas neidki, kelle vanemad nägid EÕM-i pakutavas kogemuses ohtu oma kasvatuspõhimõtetele ja kes igaks juhuks ei lubanud poegi-tütreid malevasse.
Olin kaheksakümnendatel neli aastat EÕM-i suurima piirkonna komandöri rollis ning mu kohustuste hulka kuulus pidev öörahu kontroll. Mäletan korda, kui tol õhtul juba külastatud rühma ööbimispaika mõne tunni pärast uuesti üle vaatama läksime – komandörid magasid ning noored olid end hiljukesi üles äratanud ja alkoholiga peo käima pannud.
Me enda peres kasvas kolm tütart ja nende malevatee sai sissejuhatuse juba algklassides: kõigepealt töö- ja puhkelaagrid (nn TPL) ning tööks näiteks kuusetaimede hooldamine metsamajandi peenardel, hiljem „päris“ rühmad koos heinateo ja kõige muu suvise toidutootmisega. Malev on keskkond, kus pannakse proovile kodust kaasa võetud põhimõtted – need kas saavad kinnituse või lükatakse ümber. See käib kaasas täiskasvamisega ja juhtub vältimatult igaühega – olgu siis keskkonnaks kooli internaat, ajateenistus või esimene ametikoht.
Teema, mis tänapäeval üha aktuaalsem tundub, on puudujäägid noorte inimeste kohusetundes – sellest räägivad tööandjad, seda kurdavad kutseõpetajad. Võib oletada, et malevas rühmakaaslaste suunast kogetud sotsiaalne surve ühiselt ette võetud töö tähtajaks ning vajaliku kvaliteediga ära teha on hiljem aidanud edukas olla kutse- ja pereelus, et nooruses omandatud vastutustunne ongi üks õnneliku eneseteostuse nurgakivisid. Ja see ongi valikute küsimus – kas püüda lükata täiskasvamine võimalikult hilisemasse elujärku või lasta noorukil küpseda koos eakaaslastega jõukohast tööd tehes.