Õues võib ka arvutada ja grammatikat õppida

Ilusad ilmad inspireerivad otsima võimalusi, kuidas liikuda klassiruumist vabasse õhku, ent õuetunnid ei pea toimuma vaid suveilmadega või üksikute tundidena. Tartu Kesklinna kooli klassiõpetaja Gerttu Vaher annab aasta ringi suure osa tunde õues ja kinnitab oma kogemuse põhjal, et õuetundidest võidavad nii õpilased kui ka õpetajad.

Kuidas sa õuetundideni jõudsid?

Minu jaoks on regulaarsed õuetunnid olnud õpetamise täiesti normaalne osa. Saan suunata sellega lapsi liikuma ja ka suurepäraselt tundi rikastada. Kogemus on näidanud, et õues saab palju suurem rühm korraga aru kui klassis õppides ning õpilased on motiveeritumad tunnis aktiivselt osalema. Juba ülikoolis sain, peamiselt küll loodusainete õues õpetamise kogemuse – see innustas mind katsetama ka teisi tunde. Õues õppimine suunab lapsi ise avastama ja kogema. Tänu sellele leiavad nad mooduse, kuidas näiteks matemaatikas arvutustehte või tekstülesande tulemuseni jõuda. Kui õpilane istub klassis pidevalt ühe koha peal, võivad ta mõtted mujale minna. Kui õppimine on muudetud põnevaks, siis see köidab. Kõigile ei sobi ühel kohal istumine – õues leiab igaüks lihtsamini just endale sobiva õppimisviisi. Lisaks pakub see võimalust leida ülesannetele vastuseid koos kaaslastega ja arendab sotsiaalseid oskusi.

Põhireegel on, et õues tuleb alati anda eriti konkreetne ja täpne ülesanne. Foto: Gerttu Vaher

Kust leiad õuetundideks ideid?

Ideid korjan peamiselt märksõnadega, otsides internetist (outdoor education activities). Välismaa koolide kogemusest leiab palju mõtteid. Soovitan otsida blogisid – klassiblogidest saab kätte ka kogemuse kirjelduse: tegime ülesandeid ja läks nii. Kaasaegset eestikeelset materjali on küll vähe, aga tuleb järjest juurde. Kindlasti tasub vaadata varasemat eestikeelset kirjandust, et saada õuesõppe planeerimiseks ideid. Väga palju abi olen viimasel ajal saanud Tartu ülikooli liikumislaborilt, kes jagab igal võimalusel õpetajatele suurepäraseid ideid ja materjale.

Õuetunnid nõuavad alguses palju ettevalmistusaega. Kui ma eelmisel aastal siin koolis alustasin, nägin tõesti palju vaeva, koostasin ise õppevahendeid, mõtlesin välja meetodeid, kohandasin neid õue jaoks. Sel aastal on juba palju lihtsam, nüüd on ainult täiendamine. Sarnase meetodiga saab õpetada mitmesuguseid teemasid.

Planeerimisel tuleb alustada sihtgrupist ning tunni teemast. Seejärel läheneda võimalikult loovalt ning valmistada ette vajalik materjal. See ei eelda alati meeletut ajakulu. Õuetunnis on võimalik kasutada väga palju mitmesugust materjali ja vahendeid, näiteks taldrikugolfi minikorve. Täpsusviskeid saab kasutada nii ülesannete enda, raskusastme või hulga loosimisel. Siin mängib jällegi rolli õpetaja loovus.

Milliste teemadega tasub üldse õue minna?

Kõike on võimalik õues õpetada – klassikalisest arvutamisest grammatikareegliteni. Võib tunduda kergem lasta õpilastel võtta vihik ja hakata sinna tehteid kirjutama, aga seda saab edukalt teha ka väljas. Kui printida numbrid lehtedel välja, siis panevad õpilased tehted kokku, arvutavad ja saavad palju rohkem kui siis, mil kirjutavad ühe tehte vihikusse.

Miks mitte otsida õuealalt sidesõnu, moodustada lauseid, otsustada, kas ja kuhu tuleb koma panna. Õpetan sel aastal esimest, kolmandat ja neljandat klassi ja käin kõigiga õues.

Loomulikult ei pea olema kogu aeg õues. Oleneb, kas õpitav on kinnistav või täiesti uus teema, mida soovitan alguses ikkagi klassiruumis õppida. Pidevalt peab jälgima, kuidas õpilased on teemad omandanud. Me oleme alati teinud tunni lõpus tagasisideringi: mida täna õppisime.

Kas õues kaost ei teki?

Päris kaost ei ole olnud. Peab muidugi olema tähelepanelik, eriti kui klassis on hariduslike erivajadustega lapsi. Põhireegel on, et õues tuleb anda eriti konkreetne ja täpne ülesanne. Kui õpilased ei saa hästi aru, hakkavad nad igast suunast oma küsimustega tulema, mis teeb õpetajal elu raskeks. Kes ei ole harjunud abi küsima, võib jääda ühe koha peale pidama ega saa halvasti sõnastatud tööülesande tõttu tööd edasi teha. Võtmekohad ongi hästi läbi mõeldud ülesanded ja märkamine – kui ikka on mure, siis mine ja abista. Äkki saab kaaslane aidata. Kaost aitab ära hoida eelnev arutelu õpilastega: miks välja läheme ning mida kasulikku õuesõppest saame.

Kuidas on reeglid paika pandud?

Kokkulepped on olulised! Klassikokkulepped teeme nagunii kohe, kui tuttavaks saame. Mina kasutasin alguses punaseid kaarte nagu jalgpalliski, et suunata lapsi kokkuleppeid järgima. Punase kaardi saanu räägib kaardi tagastamisel, millist kokkulepet ta rikkus ja kuidas järgmisel korral paremini saab teha.

Välitunnis ei tohi olla palju keeldusid, näiteks et õpilane ei tohi mingist kohast välja minna. Suunasin neid endid mõtlema tagajärgedele, tuues näiteks erinevaid olukordi. See aitab kaost vältida. Mul ei ole lõpuks vaja teha midagi rohkemat, kui räägin tööülesande ära ja lapsed töötavad rõõmuga. Õuetunnis olen tõesti mina pigem suunaja kui teadmiste jagaja. Ja ma näen, kuidas lapsed sel viisil töötamist naudivad.

Kui sageli võiks üldse õues tunde teha?

Minu ideaal on olla paar korda nädalas õues. Praegu olen enda klassiga pidevalt õues, sest klassiruum on remondis. Loomulikult on ilm mul mõned plaanid untsu keeranud. Paduvihmaga ikka välja minna ei taha, ehkki miks mitte, kui materjalid on valmistatud ette ilmakindlalt, näiteks kiletatud. Õuetunde tuleks teha järjepidevalt, alguses vähemalt korra nädalas, et õpilased harjuksid.

Kas käite ka talvel õues?

Muidugi. Miks ei võiks käia igal aastaajal õues? Hästi lihtne on jääda mugavustsooni – et läheme ainult suvel, kui on soe. See jääb ka lastel sisse: väljas on nii külm, nii vihmane, ma ei taha, see on nii halb! Nad harjuvad päris kiiresti, et on normaalne käia õues ka sügisel uduvihmaga. Lihtsalt õpetaja peab eelnevalt tunni läbi mõtlema. Ei lähe päris tuulekoridori, leiad mugavaid kohti. Vihmaga leiab ka võimalusi, Tartus minna kasvõi laulukaare alla. Lapsi ja vanemaid tuleb ette hoiatada, et riietus peab olema sobiv.

Kus te tavaliselt õuetunde teete?

Meil on koolil väliklass, mida ma ausalt öeldes eriti ei kasutagi. Väliklassis on küll värske õhk, aga seal nad jälle istuvad ja lõpuks ei olekski klassiruumis töötamisega eriti suurt vahet. Õuetundideks ei ole klassi vaja. Käime pigem kooli ümbruses looduses ja linnas. Olen teinud õppeorienteerumisi Toomemäel. Lähen kümme minutit varem kohale ja panen punktid üles – see töötab väga hästi.

Meil on koolis regulaarselt ka õuevahetunnid, millega saab tunde hästi liita. Lapsed saavad minna õuetunnist otse õuevahetundi. Või tulevad pärast söögivahetundi õuevahetundi ja ma ütlen, et jäägegi välja, annan tunniülesande.

Kas lapsed on kohe valmis või peab neid harjutama ja veenma?

Kui mul tuli uus klass, kes ei olnud varem niimoodi õues käinud, oli motiveerimist päris palju. Kohe see ikka ei tule. Õpetaja töö on innustada. Kui laps ütleb, et tema ei taha, ei ole hea selle peale käskida, et pead tulema. Pigem ütlen, et praegu istuksime klassis 45 minutit, aga kui läheme välja, saad sõpradega ringi joosta ja harjutused palju toredamalt ära teha. Laps ei oska veel analüüsida, luua seost, miks on väljas hea õppida. Õpetaja ülesanne on suunata. Innustamine ja tunnustamine on väga oluline.

Kui kiiresti harjumus tekib?

Sõltuvalt lapsest. Enda klassiga läks paar kuud, enne kui oli näha, et nad on harjunud. Kui pool aastat järjepidevalt õues õppida, on õpilased täiesti harjunud.

Õuevahetunnid olid alguses tõesti need, kus ma võitlesin, et lapsed hakkaks väljas käima. Leppisime kokku, et igal kolmapäeval käime õuevahetunnis. Olin ka ise õues. Kui õpetaja ei too jalgu kõhu alt välja, ei hakka ka lapsed liigutama. Õpetaja roll on siin suur! Eks see ole nii kõikide õpetamisviisidega, et kui õpetajal ei ole huvi, siis ei toimi. Ja ma ise ka ei taha teha asja, mille vastu mul huvi ei ole.

Kuidas kolleegid sellesse suhtuvad, et käid lastega nii palju õues?

Mult on palju meetodite kohta küsitud. Kolleegid näevad ju aknast, et asi toimib. Olen ka ise saatnud materjale, näiteks jõulude ajal saatsin e-kirjas kolleegidele koos soovidega enda katsetatud aktiivõppemeetodeid. Õpetajad võiksidki omavahel koostööd teha – kui kolleeg on suurepärase õuesõppetunni välja töötanud, siis miks ei võiks minagi selle materjali kasutada.

Õpetajad on erinevad ega peagi hakkama päevapealt muutuma. Et õuetunnid toimiksid, peab õpetaja endalt küsima, miks ta seda teeb. Tuleb näha veidi vaeva, et nii lapsed kui ka ta ise oleksid motiveeritud. Hiljem on siis juba palju lihtsam.

Tunnen, et kui olen kasvõi 20 minutit õues, olen hoopis värskem, rõõmsam ja õnnelikum. Õpetajal on endal ka väga oluline vahepeal värskes õhus liikuda. See annab justkui vaba aega: lapsed teevad oma tööd ja saan olla ainult suunaja, nad ise avastavad.

Kui ikka näed, et lastel on rõõm tööd teha, siis mida sa veel paremat tahad? Silmad säravad ja nad tahavad kaasa teha. Mul ei ole õppeaasta jooksul kunagi nii palju energiat olnud kui praegu.

Kuidas õppida sõnaliike?

Maha on jaotatud eri värvi võimlemisrõngad (rõngaid võib tähistada ka eri värvi kangastega). Näiteks punane rõngas tähistab nimisõna, sinine omadus-, roheline tegu-, kollane arvsõna. Õpetaja on peitnud kindla ala peale ära sõnaga sildikesi. Rühmade või paaride ülesanne on leida üles sõnad ning paigutada need vastavalt sõnaliigile rõngastesse. Hiljem saab moodustada nende sõnadega lauseid.

Kuidas korrata korrutamist või liitmist?

Iga õpilase kaela riputatakse number. Enne mängu lepitakse kokku märguanne, mille peale peavad õpilased endale kiiresti paarilise leidma. Mängu alguses hakkavad õpilased õues ringi liikuma (liikumisviise saab varieerida). Õpilased teevad seda õpetaja märguandeni. Kiiresti leitakse endale paariline ning seejärel on paaride ülesanne numbrid kokku liita või korrutada ning leida summa või korrutis.