Pead ei ole kandilised
Kaarel Tarand.
Meie sajandivanuses Kilplas on inimeste ette kerkivate probleemide lahendamiseks kindel ja kontrollitud meetod. Kõigepealt peab keegi, kellele ühiskonnas on mingi hulk kohustusi ja vastutust jagatud, käivituma. Ta peab saama signaali, et kellelegi kuskil mingi nähtus või kehtiv reegel ei meeldi. Näiteks ametkondadesse või teenust pakkuvatesse äridesse ja organisatsioonidesse saabub kliendi kriitiline kiri. Suhtumine külastaja- või tarbijakogemusse jaguneb kaheks. Tähtsusetud virisejad kvalifitseeritakse mõttetuteks lollpeadeks, kellele antakse kas formaalne vastus või ei reageerita üldse. Kui aga kriitika peaks sisaldama nn avalikkusriski ja võiks murena ületada uudisekünnise, siis käivitub tegevus, ametkondlikus keeles tegevuste tegemine.
Kes vastutavatest isikutest siis ei tahaks ajalukku minna suure ja olulise probleemi lahendajana? Õpitud ja sisse harjutatud mustri järgi peab tegevusele eelnema mõtlemine ja visioneerimine. Mõtlemine on peen kunst ja see ei ole sugugi inimese endastmõistetav, lahutamatu ja paratamatu saatja kogu ärkveloleku aja. Ei, mõtlemine on midagi sellist, mis võetakse ette ainult pidulikul puhul, ja seegi jaguneb kaheks. On tavaline mõtlemine, millest produkte ei sünni, veel vähem tegusid. Seepärast kutsuvad eriliste mõtlemissündmuste korraldajad kokku kindlas formaadis ja reeglite järgi toimuva koosviibimise, kus inimestele pakutakse harvaesinev võimalus mõelda „kastist väljas“.
Need, kellele langeb osaks au saada kutse tähtsale sündmusele, on ühtlasi ka kaasatud. Kuid sündmuse õnnestumise tagavad eeskätt leidlikult valitud inspireeriv ruum (soovitavalt inimeste elu- ja põhitöökohast kaugel), tasemel kohvi- ja küpsiselaud ning loomulikult vaimukas ja särav moderaator, kes kaasatuid kenasti ohjes hoiab ning asjakohaste anekdootide jutustamisega suudab ladusalt leevendada auditooriume mõnikord tabavat üleliigset tõsidust ja eesmärgistatust. Päevakava koostamisel on oluline jälgida, et igale sõnavõtjale antud aeg oleks ülimalt piiratud (näiteks vaheldumisi 15- ja 5-minutilised repliigid) ning paneeldiskussioonid laval täidetud kõnelejate hulgaga, mis välistaks katkematu teemaarenduse võimalikkuse. Vaheldust pakuvad ka hoolitsetult pinnapealsed laudkondlikud arutelud. Mingit akadeemilise loengu mõõdus huvitavat, terviklikku ja argumenteeritud ettekannet neil sündmustel ei kohta. Aga päeva lõpuks ongi toimunud visioonikonverents ja edukas ideekorje.
Vaevalt et need, kes kutsuvad teisi üles kastidest väljuma, ise aru saavad, et neile pehmelt öeldes solvava ettepaneku teevad. Pakkumise vaikimisi eeldus on siin ju see, et isik, kellele tehakse ettepanek kõneleda, tavaliselt üldse ei mõtle või siis teeb seda mingi kasti sees. Nüüd siis saab ta unikaalse võimaluse olla julge, murranguline, raputav ja radikaalne. Kust küll selline arusaam on sündinud? Minu õnnelikus elus on mul valdavalt lähemaid kokkupuuteid olnud inimestega, kes mõtlevad kogu aeg ega oskagi teisiti olla ja elada ning kes oma mõtteid alati ka rõõmuga jagavad. Ja neil palutakse nüüd rääkida midagi, mida nad tavaliselt ei julgevat öelda. Mis lootust üldse oleks saada selgeid ja säravaid ideid hirmunud inimestelt?
Samal ajal solvanguga rõhutab kastist välja kutsuja oma erilisust, kõrgemat positsiooni ja väetimate heatahtliku hoolekandja rolli. Sõnum on, et ma peksan sust lõpuks ühe korralikuma idee välja ja teen sellest midagi, millega sa ise niikuinii hakkama ei saaks. Ei ole just viisakas suhtumine! Miks sa üldse küsid, kui ise juba kõike paremini tead?
Kõik see meenus taas, kui lugesin uudiseid sellest, et haridus- ja teadusministeerium alustas hariduse, teaduse, keele- ja noorte valdkonna pikaajalist strateegilist planeerimist (haridus- ja teadusstrateegia aastateks 2020–2035). Niisiis, alanud on ideekorje Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2020+ koostamiseks. Strateegilisi plaane ühiskonnaelu suunamiseks soovitud eesmärkide poole on vaieldamatult vaja. Iseasi, kas valitud tee ka tulemuseni viib. Kui strateegia koostajad peaksid hakkama juhinduma strateegia loomise avaüritusel kõnelenud ministeeriumi kantsleri Tea Varraku suunistest ja probleemipüstitusest, ei ole lõpptulemusest loota enamat kui hiljuti valminud rahvastikustrateegiast, mis lisaks lõpuks siiski faktidele toetuva olukorrakirjelduse kõrval sisaldas vaid õõnsaid hüüdlauseid.
Kantsler Varraku meelest iseloomustavad haridussüsteemi praegu eeskätt märksõnad „loovus“, „ettevõtlikkus“, „robootika“ ja „programmeerimine“. Kui lukuaugust vaadata, ei pruugi tõesti rohkem paista. Ja kui see poleks nii kurb, siis teeks naljagi, kuidas pikalt klišeesid puistanud, suurelt mõtlemisest ning õnneliku inimese kasvatamiseks õige tee valimisest jutustanud kantsler lõpuks üles kutsus: „Loobugem sisseharjunud mõtetest, väljenditest, terminitest ja püstitagem õiged küsimused. Muutkem reegleid.“
Kui kõrge riigiametnik ikka nii ütleb, siis peaks ka rumalam kohalviibija (ekspert, visionäär jt) aru saama, et kuni sündmuseni on ta valesti mõelnud ning aeg on kogu senine teadmiste ja ideede pagas üle parda heita. Uuest suurest asjast saab rääkida ainult täiesti uues keeles. Ma ei tea, kas sündmust dekoreerinud laudkonnad roiutava lõunasöögi ning kahe suupiste- ja kohviringi vahele jäänud napi aja jooksul selle uue keele omandasid ning õige küsimuse sõnastasid. Või siis panid pärast ennast ületavat radikaalsuspuhangut ja millegi suure sünni juures olemisest pilvedesse tõusnud meeleolu lahtumist oma kaunid pead kenasti kastidesse puhkama tagasi. Et need siis detsembris, kui on lubatud järgmist küpsiseringi, ja seda koguni koos välisekspertidega, taas erakordselt välja võtta ja teha taas strateegiat nii, et luu paistab.