Pool sajandit Peda lõpetamisest!

Professor Eve Eisenschmidt kuulas ära 1968. aasta vilistlaste arvamused ning rääkis, millised uued tuuled puhuvad nende vanas heas alma mater’is. Kohtumisele järgnes vilistlaste ekskursioon TLÜ uutesse korpustesse ja pidulik lõunasöök. Fotod: Raivo Juurak

Needsamad inimesed ülikooli lõpetamise lõpupildil aastal 1968.

Aastad lendavad imeruttu,
aga päevad venivad vahel …

Ellen Niit

Tallinna ülikooli 1968. aasta lennu klassiõpetajad leiavad, et ainekavade mahtu tuleb vähendada, suulise vastamise osakaalu suurendada ning lapsevanemaid senisest rohkem kaasata.

7. juunil kohtusid Tallinna ülikooli 1968. a lennu klassiõpetajad professor Eve Eisenschmidtiga. Neil möödus 50 aastat ülikooli lõpetamisest ja selle puhul sooviti üheskoos uurida, mis on Eesti koolis poole sajandi jooksul muutunud ja mis samaks jäänud.

Eve Eisenschmidt, kes on ise samuti lõpetanud algklassiõpetaja eriala, ütles sissejuhatuseks, et kindlasti on Eesti hariduses jäänud poole sajandi jooksul samaks see, et Eesti klassiõpetaja ettevalmistus on endiselt väga heal tasemel. Seda kinnitavad PISA head tulemused. Eisenschmidt märkis, et teiste maade delegatsioonid käivad praegu kogu aeg Eesti koole vaatamas. Küsitakse, miks läheb Eesti koolil nii hästi. Neile vastab ta siis nii: „Aga sellepärast, et juba ammusest ajast on saanud Eesti klassiõpetajad ülikoolis väga hea ettevalmistuse.“

Professor Eisenschmidt lisas uudisena, et tänavu avatakse Tallinna ülikoolis esimene ingliskeelne hariduse valdkonna õppekava, kuhu on avaldusi esitanud noored Gruusiast, Peterburist, Taiwanilt jm. Kõik nad ütlevad, et neid huvitavad Eesti hariduse edu saladused.

Seejärel esitas Eve Eisenschmidt 1968. aasta vilistlastele küsimusi. Järgnevalt mõned põnevamad väljavõtted sellest mõttevahetusest.

Kes teist praegu õpetajana töötab?

Tõusis kolm kätt. Märgiti, et üks nende lennu lõpetaja on töötanud 1968. aastast kuni tänaseni Tartu kuulmispuudega laste koolis. Teised on töötanud mitmes koolis ja olnud nii õpetajad, õppealajuhatajad, direktorid kui ka haridusosakonna või ministeeriumi töötajad. Töötatakse ka täiskasvanute koolitajana, noorte kriminaalhooldajana, psühholoogina, abiõpetajana, asendusõpetajana, ehkki eluaastaid on juba üle seitsmekümne.

Kuidas te oma aja õpetajakoolitusega rahule jäite?

Vilistlased osutasid, et nõudmised olid kõrged. Näiteks pidid kõik klaverit harjutama, sest iga algklassiõpetaja pidi suutma õpilasi klaveril saata. Tuli osata ilukirja. Tikkima pidi õppima. Nende kursuse tikitud põlled käisid koguni Jaapanis näitusel. Paljud tüdrukud tegelesid iluvõimlemisega. Humoorikas kokkuvõte oli, et „mitte Peda, vaid aadlidaamide pansion“. Samas pidid nad kõik oskama tunnis kinoprojektoriga õppefilmi näidata ja „kõigist tehti ka meditsiiniõed, et oleks, keda vajadusel Afganistani saata“.

1968. aasta vilistlastele meeldis õppida just nende õppejõudude ajal, kes tollal õpetasid, ja nendega sõbraks saada. Sõprus kujunes välja ühistel õppekäikudel. Näiteks Evi Prikiga käidi hommikuti kella viie ajal Kadriorus linnulaulu kuulamas. Osvald Nilsoniga loendati Matsalus linnumune. Vilma Eesmaaga uuriti Peipsi ranniku loodust. Häid sõnu öeldi matemaatik Arnold Vihmani ja keemik Hergi Kariku ning muidugi legendaarse Lembit Andreseni kohta.

Väga rahul oldi sellega, et kõigilt nõuti väga head eesti keele oskust. Juta Raielo käe all jäid neile eesti keele reeglid nii sügavale pähe, et „kõik keeleuuenduse asjad jäävad tänaseni võõraks“.

Kuidas oli praktika korraldatud?

Praktikat oli klassiõpetajatel teistest erialadest palju rohkem. Ühiselamutoas elati läbisegi, koos klassiõpetajaga olid seal muusik, füüsik, raamatukogutöötaja jt. Nende toakaaslastele torkas silma, et klassiõpetajad andsid kogu aeg kõigis algkooli õppeainetes hindelisi praktikatunde ja lisaks kõigi ainete liitklassitunde. Toakaaslased aga andsid oma üheainsa muusika või füüsika praktikatunni ära ja oligi kõik. Klassiõpetajaid tahetakse ikka hirmus targaks teha, oli nende hinnang.

Meenutati, et tollal olid praktikatunnid väga suurtes klassides. Näiteks 42. keskkoolis (praegu Kadrioru gümnaasium) oli esimeses klassis koguni 49 õpilast. Vihikuvirnad olid praktikandil üle pea ja laste nimesid ei saanud nad vahel isegi mitme kuuga selgeks.

Missugused olid nõudmised tunnile?

Kasvatuslik ja õpetuslik eesmärk pidid olema selgelt välja toodud. Kasvatuslik eesmärk oli vahel kommunistlik ka, eriti tähtpäevade puhul. Tegelikult nõudsid kõik nende kursusel lastelt ikkagi lihtsalt viisakust, sõbralikkust, oskust öelda „palun“ ja „aitäh“ jms.

Tund pidi olema väga hästi ette valmistatud, praktikandi tunnikonspekt pidi olema enam-vähem sõna-sõnalt kirja pandud. Tund ei tohtinud olla 45-minutine joru, vaid seal pidid olema oma selged etapid jne.

Ükski praktikatund ei möödunud tollal metoodiku kommentaarita. Üks õppejõud sõitis Iru kooli koguni mootorrattaga, et õigeks ajaks praktikatundi jõuda. Pärast tundi oli alati arutelu. Kunagi ei öeldud, et hästi, pole viga, vaid kõik tunni etapid analüüsiti läbi. Evi Prikk ja Vilma Eesmaa olid eriti põhjalikud. Kui praktikatund ei tulnud hästi välja, lasti üliõpilasel uus ja parem tund anda. Tänapäeval näeb metoodikut praktikandi tunnis väga harva, ütlesid vilistlased, kes on olnud ka praktikajuhendajad.

Peamine nõue oli, et tund peab lapsele tore olema. Seepärast nõuti alati näitlikustamist. Selleks joonistati ise asju, mida sai tunnis näidata, käidi lastega õues linnulaulu kuulamas, taimi vaatamas jne.

Lisati, et tollal oli kool õpetamise koht. Õpilasi võis klassis olla küll 49, kuid kõik õpiti selgeks koolis, mitte kodus. Kui kodus last aidati, oli hea, kui ei aidatud, saadi ikkagi hakkama. Väideti, et tänane kool pigem kontrollib, kas lapsevanem on kodus oma last korralikult õpetanud.

Suur erinevus oli vanasti see, et siis õppis laps lugema koolis, nüüd lasteaias. Kes aga lasteaias ei käi, see ei oska kooli tulles tihti midagi. Seepärast toetasid 1968. aasta vilistlased minister Repsi mõtet, et lasteaed peaks olema kõigile lastele kohustuslik.

Eve Eisenschmidt nõustus, et nõuded tunnile olid juba aastaid tagasi väga ranged ja noorte väljaõpe põhjalik, kuid uuringud näitavad, et paradoksaalsel kombel ei pruukinud sellest kõigest kasu olla. Nimelt ei hakanud mõned noored õpetajad koolis kasutama neid metoodilisi võtteid, mida nendega ülikoolis nii põhjalikult harjutati. Nad andsid tundi traditsioonilisel viisil: avage õpik, lugege sealt, täitke töövihikut sealt jne. Miks? Noore õpetaja tüüpiline vastus on olnud: „Aga minu kooli ajal õpetati nii ja mulle meeldis.“

Vanasti lapsed vastasid klassi ees?

Osa 1968. aasta vilistlasi arvas, et vanasti oli suulist vastamist palju rohkem kui praegu. Tollal algas pea iga tund klassi ees vastamisega. Nüüd tehakse ainult kirjalikke kontrolltöid. Teiselt poolt märgiti, et aktiivõppe klassides on suulist vastamist isegi rohkem kui vanasti. Näiteks keelekümblusklassides õpivad lapsed rühmadena ja rühmades saavad nad kõik omavahel väga palju rääkida, üksteisele asju selgitada. Klassi ees vastamas käivad nad kogu rühmaga, täiendavad ja parandavad seal üksteist ning vastavad klassi küsimustele. Eve Eisenschmidt lisas, et tänapäeval pannaksegi suurt rõhku õppimise sotsiaalsele aspektile, rühmapõhisele õppele, projekt- ja probleemõppele, üldõpetusele ehk õppeainete lõimimisele. Kahjuks on seda koolides väga vähe, tavaliselt ainult üks projektipäev aastas. See peaks olema igapäevane õppimise viis.

Kodutööd?

50-aastse staažiga õpetajad leidsid, et kodutööd on nende laste traumeerimine, kes niigi korralikult õpivad. Nad tulevad kell kaheksa muusika-, kunsti- või muust koolist ja hakkavad siis kell üheksa-kümme õhtul kodutöid tegema. Vähem korralikud õpilased jätavad kodutööd tegemata ja neid see ei vaeva.

Märgiti, et kahjuks kipub mõnigi õpetaja lootma, et vanemad kodus õpetavad lapsele teemad selgeks. Eriti naiivseks peeti sellist lootust 7.–8. klassi õpilaste puhul. Kes oma lapsi aitavad, nende lapsed on ammu kesklinna vastuvõtukatsetega koolides.

Kuid leiti ka vastupidiseid näiteid, kus mõni lapsevanem õpib lapsega kodus igal õhtul neli-viis tundi, et lapsel oleksid ainult head hinded. Arvati, et see on lapse piinamine ja lastekaitse peaks vahele astuma.

Kuidas ainekavad tunduvad?

Leiti, et need on väga ülekoormatud. Näiteks toodi matemaatika. 50 aastat tagasi oli algklassides nädalas neli matemaatikatundi. Sellest kolm võeti uut osa, neljas tund oli kordamiseks. Nüüd minnakse kogu aeg edasi, kordamiseks pole aega. Kuna tasemetöö ja eksami küsimused on äraarvamatud, siis püüab õpetaja võimalikult palju teemasid läbi võtta. Ministeerium peaks ainekavade mahtu järsult vähendama, sest keskmisele õpilasele on see liiga suur, võeti teema kokku.

Lisati, et igal algklassil või vähemalt lennul peaks olema abiõpetaja, kes nõrgemad õpilased paari-kolme aastaga teistele järele aitab.

Koolirõõm

Väidetavalt on Eesti koolilapsed targad, kuid õnnetud. Vilistlased ütlesid oma Soome koolis õppinud lapselaste kogemuse põhjal, et Soomes lähevad lapsed kooli rõõmuga. Aga seal neil 9. klassis füüsikat, keemiat ega geograafiat polegi, selle asemel on üks suur lõimitud loodusõpetus. Õpilased õpivad seal rühmadena, antakse ülesanded ja lapsed hakkavad koos pusima. Koduseid töid ei anta üldse. Raamatuid raske seljakotiga kooli ja koju tagasi ei tassita. Õpilastele see meeldib.

Eve Eisenschmidt selgitas, et kooliheaolu kohta on tehtud mitmesuguseid uuringuid ja kõik ei näita, et Eesti koolilaps oleks õnnetu.

Kuidas tänapäeva lapsed tunduvad?

Esimese hooga vastati, et vanasti oli kergem õpetada, kuigi klassis võis olla 49 last. Väideti, et lapsed olid rahulikumad ja heatahtlikumad. Teisalt leiti, et kui õpetada aktiivõppe meetoditega, on ka tänased lapsed täitsa toredad. Lõpuks toonitati, et noored ei ole hukas, lihtsalt elu on muutunud, ratas keerleb kiiremini.

Eve Eisenschmidt mainis, et põlvkondade uuringute järgi on iga uus põlvkond eelmisest ligi 15% targem, andekam, võimekam ja isegi kehaliselt tugevam. Vilistlased seda väidet kahtluse alla ei seadnud. Mõned ütlesid: „Minu lapselapsed on minust paljudes asjades targemad!“

Kas põhikooli lõpueksamid tuleks ära kaotada?

Seda minister Repsi mõtet toetati. Kui õpetaja on lapsi viiendast üheksanda klassini õpetanud, siis oskab ta neile õige hinde panna ka eksamita. Teiseks on nüüd ju tasemetööd. Kolmandaks on lõpueksamid liiga hilja. Järgmise kooli valib laps märtsis, eksamihinded saab teada alles juunis. Nii ei muuda eksamihinne enam midagi. Suur probleem on läbikukkujad. Nemad teevad kohe uue töö, mille eest saavad rahuldava hinde. Sisuliselt on see pettus. Samas pole mõtet noort inimest ka istuma jätta – las ta läheb oma eluga edasi.

Gümnaasiumi lõpueksamid

Arvati, et riigieksami punktid peaksid olema ülikooli pääsemise rangeks aluseks. Künnis peaks olema 20 punkti, mitte üks. Õpilastel peaks olema võimalik valida, kas teha riigieksam reaal- või humanitaarainetes. Näiteks Inglismaal õpivad noored kas reaal- või humanitaaraineid ja vastavalt sellele on neil lõpueksamid kas reaal- või humanitaarainetes. Humanitaarsuuna õpilased matemaatikaeksamit tegema ei pea. Küsiti, kas Eesti ei peaks minema samas suunas. Siiski leiti, et eesti keele riigieksami peaksid tegema ikka ka kõik reaalsuuna õppijad. „Miks matemaatikat ei pea kõik tegema, aga eesti keelt peavad?“ küsis Eisenschmidt vastu.

Õpetajate järelkasv?

Leiti, et see on raske küsimus. Esiteks on õpetaja palk ikkagi veel väike ja teiseks käib see töö paljudele närvidele. „Üks asi on ju toimetada vaikselt oma arvuti taga, teine taltsutada teismeliste karja, kus mõnigi tahab sind nahka panna.“

Professor Eisenschmidt lisas omalt poolt, et tänane kool ei meeldi noortele, sest see on nagu tehase tootmisliin, kuhu kõik peavad kella helisemise peale täpselt kohale jõudma. Lapsed teavad juba väiksest peale, et kool on niisugune. Õppimine peab olema just vaba ja loominguline.

Üldpädevuste test

Professor Eisenschmidt tutvustas 1968. aasta vilistlastele ka seda, millega ülikool praegu tegeleb. Üks suuremaid ettevõtmisi on õpilaste üldpädevuste testi väljatöötamine. Nende testidega uuritakse näiteks, kas õpilane oskab mõisteid õigetesse rühmadesse panna, teksti lõikudeks jagada jne. Pädevustestid näitavad ka õpilase õppimisega seotud uskumusi jpm. HTM on tellinud pädevustestid 3., 6., 9. ja 12. klassi jaoks. Eesmärk on rakendada pädevustestid paralleelselt ainetestidega. Neid on katsetatud 32. koolis. Tuli välja, et õpetajad hakkasid õppeprotsessi täiesti teistmoodi vaatama. Nad uskusid, et on nagunii õpilaste kõiki pädevusi arendanud, kuid selgus, et piisavalt süsteemselt pole nad seda teinud.

Uued õppeained ülikoolis

Huviga kuulati, missuguseid uusi õppeaineid tulevastele õpetajatele õpetatakse. Olulisel kohal on „Õppimise emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid“ ning „Arengu ja õppimise toetamine“. Ka õppe diferentseerimine on ülikoolis tähtis teema. Vanasti räägiti õppe individualiseerimisest, kuid õpetaja ei suuda igale õpilasele individuaalset õppekava luua. Kui aga jaotada klass rühmadeks, siis rühmi saab diferentseeritult õpetada küll, nii et keskendus ei oleks nn keskmisel õpilasel. Pedagoogika ajalugu õppekavas enam ei ole ja see ei kutsunud vilistlastes esile protesti. Mõisteti, et õppimise emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid on alustavale õpetajale ajaloost palju olulisemad.

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis oli vanasti paremini?

Anne Aug.

ANNE AUG

Töötanud pärast ülikooli lõpetamist arengupeetusega laste ja seejärel tasandusklassi õpetajana, tavalise klassiõpetajana, huvijuhina, õppealajuhatajana. Praegu töötab abiõpetajana.

Vanasti olid tasandusklassid. Komisjon, kus olid ka psühholoogid ja arstid, vaatas esimesse klassi astujad üle ja määras osa lapsi, kes polnud veel kooliküpsed, tasandusklassi. Nende laste vanemad olid kolhoosis traktoristid, lüpsjad, seatalitajad – neil olid väga pikad tööpäevad ja laste jaoks vähe aega. Nende lapsed tulid kooli nagu vastsündinud, täiesti puhaste lehtedena. Tasandusklassis olid pikad päevad, lõuna ajal söödi ja magati. Neil olid ka rütmikatunnid ja palju muud. Nii kolm aastat järjest. Neljandal aastal läksid lapsed tavaklassi ja enamik neist olid seal nelja-viielised. Nad olid ju kõik arenguvõimelised, lihtsalt hooletusse jäetud. Miks tasandusklassid ära kadusid, mina ei suuda mõista. Olin tasandusklassi õpetaja üle kümne aasta ja just nende lastega oli töörõõm kõige suurem.

Nüüd öeldakse, et tasandusklasse asendavad väikeklassid. Ei asenda, sest väikeklassides on diagnoosiga ja käitumisraskustega, mitte tavalised hooletusse jäetud lapsed. Miks tasandusklassidest loobuti? Võib-olla sellepärast, et mitte iga tasandusklass ei olnud edukas. Väga palju sõltus õpetajast. Mõne õpetajaga hakkasid tasandusklassi lapsed saama neljasid ja viisi, teisega mitte. Väikeklasside edu sõltub samuti õpetajast. Klassis võib olla küll ainult neli õpilast, aga kui õpetaja ei saa nendega kontakti, siis edu ei tule.

Krista Sillar.

KRISTA SILLAR

Töötanud pärast ülikooli lõpetamist kuulmispuudega laste õpetajana, tavaliste algklasside ja kehalise kasvatuse õpetajana, parandusõppe õpetajana. Viimased 18 tööaastat oli õppealajuhataja.

Vanasti oli selline supertore aktiivõppeprogramm nagu „Hea algus“, mida mina tegin kuus aastat. Tulemused olid väga head. „Hea alguse“ kõige suurem pluss oli, et see tekitas väga head suhted lapsevanematega. Üks kord nädalas oli aktiivsete tegevuste päev ja siis tulid lapsevanemad kooli. Mäletan, kuidas üks isa istus meie klassis diivanil ja lapsed käisid talle kordamööda ette lugemas. Tema ülesanne oli nad kõik ära kuulata. Klassis oli neli tegevuskeskust ja igas keskuses istus mõni vanem või vanavanem ja kuulas, mida lapsed oskavad. Tänu sellele on mul tänaseni paljud lapsevanemad nagu sõbrannad.

Kahjuks hakkas toetus „Heale algusele“ kohe alguses kiiresti vähenema. „Hea alguse“ klassis võis olla kuni 18 õpilast. See tähendas, et paralleelklassides pidi olema õpilasi selle võrra rohkem ja see tundus paljudele ebaõiglane. Kompromissina võeti „Hea alguse“ klassi paljulapseliste perede lapsed.

Rosalia Virga.

ROSALIA VIRGA

Töötanud pärast ülikooli lõpetamist pioneerijuhi, klassiõpetaja, õppealajuhataja ning direktorina, haridusosakonna ametnikuna, keelekümblusklasside õppealajuhatajana. Praegu annab kümblusklassides asendustunde.

Vanasti külastasid õpetajad üksteise tunde. Kui direktor nägi mõnd head tundi, kamandas ta kõik õpetajad seda vaatama. Inspektorid kontrollisid perfokaartide pealt, kui palju koolis kolleegide tunde külastatakse ja kui palju antakse lahtisi tunde.

Vanasti olid kõigis õppeainetes koolidevahelised ainekomisjonid. Õpetajatele need meeldisid, sest seal külastati teiste koolide kolleegide tunde ja arutati, kuidas need tundusid. Nüüd on koolides ainekomisjonid, kuid seal nokitseb paar-kolm õpetajat omaette.

Väga palju oleneb muidugi sellest, kuidas kooli juhtkond asjad paika paneb, aga nüüd räägitakse, et direktoril ei pea isegi pedagoogilist haridust olema. Kuidas ta siis kooli uuendab, kui ta sellest midagi ei tea?

Mare Kraav.

MARE KRAAV

Töötanud pärast ülikooli lõpetamist klassiõpetajana, lastekodu juhatajana, haridusministeeriumi ametnikuna. Praegu tegeleb täiskasvanuõppega.

Vanasti külastasid õpetajad oma õpilaste kodusid. See oli suur töö, sest näiteks 32. koolis oli mul 48 õpilast klassis. Septembri jooksul tuli kõigi laste kodud läbi käia. Minu õnn oli, et majad olid Mustamäel suured ja ühes majas võis poole klassi vanematega jutule saada.

Kodude külastamine oli õpetajale väga kasulik. Mul oli klassis üks õpilane, kes kogu aeg kakles, kelle peale kogu aeg kaevati, kellega olid pidevad probleemid. Tema kodu külastades nägin, et tal olid igati meeldivad vanemad. Kolmetoaline korter oli neil väga korras. Aga minu üllatus oli suur, kui selgus, et laps pidi elama esikus. Tubade uksed olid lukus, et laps tube segi ei ajaks. Siis sai mulle selgeks, miks poisiga oli probleeme, ja oskasin seda arvesse võtta.

Lapsevanemad ootasid õpetaja külaskäiku. Kelle juurde jõudsin viimases järjekorras, need olid pikast ootamisest natuke pahasedki.