Rahvusvaheliste olümpiaadide kuldmedalist: iga kool saab võimaldada andekal iseseisvalt õppida

Klassivennad ja olümpiaadikaaslased Kaarel Hänni (vasakul) ja Carel Kuusk tutvustasid 2017. a jaanuaris Tartu ülikooli aulas toimunud noortefoorumil oma nägemust andekate arendamisest koolis. Foto: TÜ teaduskool

Kaarel Hänni on viieteistkümnel korral osalenud Eesti võistkonna liikmena rahvusvahelisel olümpiaadil. Kusjuures osaletud rahvusvaheliste olümpiaadide ainevaldkondade nimekiri on pikk: astronoomia, bioloogia, filosoofia, füüsika, loodusteadused ja matemaatika. Neljal korral võitis Hänni kulla, lisaks teised medalid. Põhikoolis esindas ta Tallinna prantsuse lütseumi, gümnaasiumis Tallinna reaalkooli, mille aasta tagasi ka lõpetas. Hänni sõnul on andekatele õpetajatest tähtsamad kaasõpilased ja võimalus lahendada iseseisvalt tavaõppekavast erinevaid ülesandeid.

Te olete üks neist, kellest sai reaalkooli õpilane alles gümnaasiumis. Kas üldse ja mis rolli mängisid koolivahetuses olümpiaadid?

Valisin gümnaasiumiks reaalkooli, sest olin peamiselt huvitatud reaalainete õppimisest ja pidasin reaalkooli selles vallas Tallinnas parimaks kooliks. Parim kool reaalainete õppimiseks on ilmselt ka parim kool reaalainete olümpiaadidel kõrgete kohtade saavutamiseks. Kohad olümpiaadidel ei olnud minu jaoks esmatähtsad, kuid nende abil pääses olümpiaadide treeninglaagritesse õppima. Küll aga kujundasid olümpiaadide tulemused osaliselt mu arvamuse sellest, millises Tallinna koolis on kõige parem reaalaineid õppida. Samuti teadsin olümpiaadidelt teisi, kellega soovisin ühes klassis õppida, neistpaljud asusid õppima reaalkooli.

Te paistsite ka oma varasemas koolis ‒ Tallinna prantsuse lütseumis – olümpiaadidel silma. Kas üldse ja mille poolest oli reaalkoolis parem olümpiaadideks valmistuda kui prantsuse lütseumis?

Nii prantsuse lütseum kui ka reaalkool olid olümpiaadideks valmistumiseks väga head koolid, mõlemas oli palju toredaid õpetajaid.

Minu jaoks oli suurem osa olümpiaadideks valmistumisest ja juurdeõppimisest nii prantsuse lütseumis kui ka reaalkoolis iseseisev ülesannete lahendamine ja lugemine. Mõlemas koolis võimaldati mul reaalainete tundides iseseisvalt oma materjaliga töötada, mis oli minu meelest mu arengule väga kasulik. Mõlemas koolis pakkusid õpetajad lahendamiseks olümpiaaditasemel lisaülesandeid ja enne olümpiaade toimusid konsultatsioonid. Lütseumis osalesin matemaatikaklubis, reaalkoolis võtsin aineolümpiaadikursuseid.

Kummaski koolis oli õpetajate pakutu kindlasti arendav, aga arvan, et minu jaoks sellest isegi olulisem koole eristav faktor oli teiste edasijõudnutega ühes klassis õppimine. Mu reaalkooli klassist osales rahvusvahelistel olümpiaadidel peale minu veel vähemalt viis inimest ja riiklikes/piirkondlikes voorudes veel paljud, kellega oli tore ja arendav koos tunnis ülesandeid lahendada ja omavahel lahendusi või loetud materjalide üle arutada.

Kumba varianti soovitate: andekad õpilased tulevad paari üksikusse kooli kokku või andekad õpivad üksteisest lahus neis koolides, mis juhtuvad kodulähedal olema?

Vähemalt minu jaoks oli kooli peamine arendav teene mul iseseisvalt õppida laskmine. Seda saab võimaldada igas koolis. Samuti võiks minu meelest õppimine olla taseme-, mitte vanusepõhine. See ümberkorraldus võimaldab samuti igas koolis ka andekatel oma tasemel õppida.

Praeguse koolisüsteemi korral on õpetajal andekate jaoks ilmselt rohkem aega, kui andekad moodustavad klassist suurema osa. Andekad saaksid üksikutesse koolidesse kogunemise puhul vähemalt terve grupi kohta rohkem õpetaja aega.

Samuti on andekatel kasulik õppida andekate õpetajate käe all, mis oleks teine põhjus andekate õpilaste ja õpetajate üksikutesse koolidesse kogunemiseks. Loomulikult on tähtis ka teiste õpilaste käekäik, aga mulle tundub, et andekate arenguks võib andekas õpetaja veel tähtsam olla kui teiste arenguks.

Andekatel on ühes koolis käies võimalik ka koos ülesandeid lahendada ja arutada, omavahel võistelda.

Kokkuvõttes arvan ma, et koolihariduse kasulikkuse poolest on mõistlik andekatel üksikutesse koolidesse koguneda. Aga koolivalikul on peale hariduse kvaliteedi ka teisi tegureid, mida soovitan arvesse võtta – näiteks koolitee pikkus.