Teadmiste ühtsus
Maie Tuulik.
Nobeli preemia laureaat kvantfüüsik Niels Bohr arutles teadmiste ühtsuse üle. Ta leiab, et igasugune teadmine esitatakse mõistelises raamistikus, mis on kohandatud eelneva kogemuse seletamiseks. Ent uute kogemuste mõistmiseks võib selline raamistik kitsaks jääda.
Kogemuste seoste ühetähenduslikus loogilises esituses mängib erilist rolli matemaatika, mille hästi defineeritud abstraktsioonid on kooskõlaliste seoste väljendamiseks hindamatud. Matemaatiliste sümbolite kasutamine kindlustab objektiivseks kirjelduseks vajaliku definitsioonide ühetähenduslikkuse.
Täppisteadused püüdlevad ühemõttelisuse saavutamise poole. Isegi kui nähtused ületavad klassikalise füüsika teooria piire, tuleb katsekorralduse ja vaatluste registreerimise kirjeldus anda arusaadavas tavakeeles, mida on täiendatud tehniliste füüsikaterminitega. See on puhtalt loogiline nõue, sest sõna „katse“ ise viitab olukorrale, kus me saame teistele edasi anda, mida me oleme teinud ja õppinud.
Elavad organismid
Renessansis kerkis esile looduse mehhanistlik käsitlusviis. See on arusaam, et suurt hulka organismide funktsioone on võimalik seletada aine füüsikaliste ja keemiliste omadustega. Viimastel aastakümnetel on meie teadmised organismide ehituse ja talitluse kohta suurenenud. On tulnud ilmsiks, et kvantseadused mängivad paljudes aspektides tähtsat rolli.
Just nendele seaduspärasustele toetub liikide pärilike omaduste eest vastutavate rakkude molekulaarsete struktuuride tähelepanuväärne stabiilsus.
Samasugune on elu mõiste bioloogiateaduses. Elusorganismide eksistentsi ja evolutsiooni puhul on meil tegemist pigem võimaluste ilmingutega selles looduses, millesse me kuulume, mitte aga eksperimentide tulemustega, mida võime ise sooritada. Organismide ehituse imepärane peenus ja omavahel seotud regulatsioonimehhanismide rohkus ületavad kaugelt igasuguse kogemuse eluta loodusest.
Vastastikust kirjeldusviisi kohtame ka lihtsates psühholoogilistes kogemustes. Liikumise suhtelisusele, millega oleme tuttavad tänu laeva- või autosõidule, vastavad igapäevakogemused puutetaju vastastikkusest. Näiteks kui püüame pimedas kepi abil orienteeruda. Kui hoida keppi lõdvalt, tajume seda kui välist objekti, kuid tugeva haarde puhul kaob kujutlus välisest kehast. Puutetaju on vahetult lokaliseeritud punkti, kus kepp kohtab uuritavat keha. Üldiselt näitab analüüs meeletajude psühholoogilise aluse märkimisväärset sõltumatust ajast ja ruumist ning energia ja impulsi tajudest, mida saab taandada jõu mõjule. Selle valdkonna tunnusjoon on eelkõige vastastikkune suhe, mis on seotud teadvuse ühtsusega ning näitab silmatorkavat sarnasust mõjukvandi füüsikaliste järeldustega.
Igale teadvuslikule kogemusele vastab organismi jäänud jälg, mis salvestab närvisüsteemis pöördumatult nende protsesside tulemused, mis ei ole avatud introspektsioonile ja millele saab vaevalt anda ammendavat definitsiooni mehhanistliku lähenemise abil. Jäljed, millesse on hõlmatud arvukate närvirakkude vastastikused mõjutused, on olemuslikult erinevad organismi mistahes üksikus rakus olevatest geneetilise paljunemisega seotud püsivatest struktuuridest. Finalistlikust seisukohast võib rõhutada, et järgnevad põlvkonnad toetuvad ainult organismi selliste omaduste edasikandmisele, mis osutuvad kasulikuks teadmiste kogumise ja ärakasutamise huvides. On tähendusrikas, et lihtsate füüsikaliste mõistete rakendatavus väheneb aina rohkem, kui me läheneme elusorganismide nendele tunnustele, mis on seotud meie vaimu omadustega.
Ühiskond
Indiviidi positsiooni kirjeldamine oma ühiskonna suhtes on näide komplementaarsetest aspektidest, mis on seotud piiride nihkumisega väärtuste hindamise ja hindamiseks kasutatava tausta vahel. Iga stabiilne inimühiskond vajab juriidiliste seadustega kehtestatud ausat mängu, kuid samal ajal oleks elu ilma kiindumuseta perekonda ja sõpradesse ilmselgelt ilma jäetud oma kõige hinnalisematest väärtustest.
Kuigi õigusemõistmise ja ligimesearmastuse võimalikult lähedane ühendamine on kõigi kultuuride ühine eesmärk, tuleb tunnistada, et iga kord, kui on vaja seadust täie rangusega rakendada, ei jää kohta halastusele. Ja vastupidi, heatahtlikkus ja kaastunne võivad minna vastuollu kõigi õiguse ideedega.
Vanade idamaade filosoofias manitsetakse inimesi mitte unustama, et olemasolu näitelaval oleme ise nii näitlejad kui ka pealtvaatajad.
Eri kultuurid toetuvad ajaloosündmustest toituvatele traditsioonidele. On raske hinnata ühe rahva kultuuri teise rahva traditsioonide taustal. Nii on mõnikord rahvuskultuuride seost kirjeldatud komplementaarsena, kuigi siin ei saa seda sõna võtta niisama ranges tähenduses, nagu seda kasutatakse aatomifüüsikas või psühholoogilises analüüsis, kus olukordi saab iseloomustada muutumatutena. Seda sellepärast, et eri rahvaste kontaktide tulemusena on kultuurid sageli ühte sulanud, mis on säilitanud rahvuslike traditsioonide väärtuslikemad elemendid. Antropoloogilised uuringud heidavad valgust kultuurilise arengu ühistele tunnusjoontele.
Kunst
„Kas on olemas teaduslikust tõest erinev poeetiline või vaimne või kultuuriline tõde?“ küsib Niels Bohr ja selgitab, et sellele vastates oleme silmitsi teaduse ja kunsti vahekorra küsimusega.
Teaduse puhul on meil tegemist süstemaatiliste kooskõlastatud jõupingutustega laiendada kogemust ja arendada välja sobivad mõisted. See meenutab kivide kokkukandmist ja kokkusobitamist maja ehitamiseks. Teadus püüab arendada üldisi meetodeid ühise inimliku kogemuse korrastamiseks.
Kunstis aga annavad tooni intuitiivsemad individuaalsed püüdlused kutsuda esile tundeid, mis meenutavad meie olukorra terviklikkust. Küsimus teadmiste ühtsusest ei ole siin ilmselgelt ühemõtteline nagu ka sõna „tõde“ ise. Vaimsete ja kultuuriliste väärtuste puhul tuletatakse meile meelde ka epistemoloogilisi probleeme, mis on seotud õige tasakaaluga meie ihaluse vaadata elule kõikehõlmavalt ja võime vahel väljendada end loogiliselt järjekindlal viisil.
Kunst võib meid rikastada, sest tuletab meelde harmooniaid, mida süstemaatiline teaduslik analüüs ei suuda haarata.
Kirjandus, kujutav kunst ja muusika moodustavad väljenduslaadide jada, kus loobumine teaduslikest definitsioonidest jätab fantaasiale vaba mänguruumi. Isegi oma töö haripunktis toetub kunstnik sellele samale inimlikule alusele, millel me kõik seisame.
Sõna „improvisatsioon“ osutab igasuguse kommunikatsiooni olulisele tunnusele. See kehtib mitte ainult tavalises vestluses, kus me enamasti ei tea ette, milliseid verbaalseid väljendeid me oma meeleseisundi edasiandmiseks kasutame.
Vastamine küsimusele nõuab otsust, mis on oma olemuselt samaväärne improvisatsiooniga. Kõigile tõelistele kunstilistele saavutustele on iseloomulik tasakaal tõsiduse ja huumori vahel, mis on selgesti nähtavad laste mängudes ja pole sugugi vähem hinnatud täiskasvanute elus.
Religioon
Religioonid on saanud alguse taotlustest süvendada ühiskondades maailmavaate ja käitumise harmooniat. Religiooni esmane sisu oli kultuse ja usu rõhutatud väärtused ja ideaalid.
Sisu ja vormi loomupärasele seosele polnud vaja erilist tähelepanu pöörata senikaua, kui teaduse järgnev areng tõi kaasa uue kosmoloogilise või epistemoloogilise õppetunni. Tõeline teaduse ja religiooni skisma kaasnes looduse mehaanilise käsitlusviisi arenguga. Ühelt poolt osutusid paljud nähtused, mida seni peeti jumaliku ettehoolduse ilminguteks, üldiste muutumatute loodusseaduste järeldusteks. Teiselt poolt jäid füüsika meetodid ja vaatekohad liiga kaugele inimlikest väärtustest ja religioonile olulistest ideaalidest.
Seetõttu hägustusid objektiivse teadmise ja subjektiivse uskumise vahelised piirid. Tänapäeva teaduse areng on loonud uue aluse selliste sõnade nagu „teadmised“ ja „usk“ kasutamiseks.
Teadmiste ühtsuse probleemi seisukohalt on tähtis meeles pidada, et ühtegi kogemust ei saa defineerida loogiliste raamideta ja et näivat ebakõla saab kõrvaldada ainult mõistelise raamistiku sobiva laiendamisega.
Hea kaasa mõtelda, mida aga kasutada või pidada sobivaks raamistikuks ja selle laiendiks, on hea küsimus. Ehk ikka tõesti humanitaaride poolt kasutatavat mõttevälja ja tähendussõna – semiootika. Selle probleemi juures mu mõtted hanguvad ja usu(teadusega) ei oska eriti seoseid leida. Muidugi on see küsimus kosmoloogiliselt avar ja ebateaduslik, aga riskin sellega vastust ootamata. Teie artikkel avardas mõtteilma ja seda, et teadus olgu pigem huumoriväline.