Arvamusfestivalil kummutati mitmeid haridusmüüte
Soome klassiõpetaja Lea Tornberg pani arvamusfestivalil välja võimlemis- ja mänguriistad, mis on tal igapäevaselt klassiruumis. Kui lapsed ei suuda keskenduda, siis nad poksivad, tõmbavad lõuga, ronivad jne. Tänu sellele on tema õpilased varasemast palju rahulikumad. Fotod: Raivo Juurak
-
- Hariduse teema oli Paide arvamusfestivalil küllaltki popp, paljud huvilised ei mahtunud arutelutelki äragi.
-
- Kooliõpilased Roberta Bühler, Erik Heiki Velmaa, Marite Rikkas, Jürgen Sinnep esitasid arvamusfestivalil lühinäidendi kaasava hariduse probleemidest.
Uusi ja üllatavaid ideid Paide arvamusfestivalil hariduse kohta välja ei käidud, küll aga lükati ümber mitmeid haridusmüüte, mis inimeste hulgas visalt ringlevad. Näiteks väideti Paides korduvalt, et meie riiklik õppekava on üle koormatud, ja sellele postulaadile vaieldi kõige rohkem kordi ka vastu. Päris palju ekslikke seisukohti tuli esile nutiseadmete kasutamise kohta õppevahenditena. Alljärgnevalt noppeid müütidest, mida arvamusfestivali arutelualal „Haridus 2.0“ kahe päeva jooksul välja pakuti ja mis sealsamas ka kahtluse alla seati.
Professor Margus Pedaste demonstreerib prille, millega näeb korraga nii klassis olevaid õpilasi kui ka puudujaid.
DIGIMUUTUV KOOL
Seda teemat arutades julgustati õpetajaid kasutama õppetöös digivahendeid. Vastuväiteid oli päris palju ja osa neist kaheldava põhjendusega. Peamiselt oli professor Margus Pedaste see, kes ekslikke arusaamu korrigeeris.
Õpetajal pole aega nutivahendeid kasutama õppida. Uue rakenduse selgeks õppimine ei võta rohkem aega kui veerand tundi. Kui õpetaja õpib igal nädalal selgeks ühe uue äpi, jõuab ta aasta lõpuks väga kaugele. Nii jõuaks Eesti järele California koolidele, kus nutiseadmeid kasutatakse õppetöös palju rohkem kui Eesti koolides.
Nutivahendid suurendavad õpetaja töökoormust. Tegelikult kergendavad nad õpetaja tööd. Juba praegu kasutatakse teste, mille tegemise järel saab otsekohe tulemused teada. Ka interaktiivsed ülesanded (nt Nutisport) hoiavad tublisti õpetaja aega kokku. Uudisena märgiti, et on äpi prototüüp, mis loeb õpilaste näoilmeid ja annab õpetajale ülevaate sellest, kes õpilastest on tema tunnis olnud rõõmus, kes kurb, kes igavlenud jne. Suurema klassi puhul on see õpetajale väga oluline tagasiside ja sammuke personaliseeritud õppe suunas. Näidati ka nutiprille, millega õpetaja saab korraga jälgida nii oma klassi kui ka haigena kodus olevat õpilast.
Hingetud nutiseadmed elavat õpetajat ei asenda. Asendavad küll. USA-s on välja töötatud palju roboteid, mis küsivad patsientidelt, kuidas nad end tunnevad, ütlevad, millal on aeg rohtu võtta jne. Hariduse vallas on selgunud, et robot suudab õpetada autistidele sotsiaalseid oskusi paremini kui inimene. Robotiga tegelevad nad parema meelega. Sotsiaalsed robotid matkivad ideaalset õpetajat. Kurva näoga lapse tuju oskab robot tõsta.
Sotsiaalrobot teeb lastest robotid. Eestis on ca 15 000 õpetajat ja kõik nad õpetavad erinevalt. Küsiti, kas sotsiaalrobot ei muuda oma ühesuguse õppega kõiki lapsi omasugusteks. Vastus oli, et tänapäeva sotsiaalrobot õpetab iga last personaalselt. Kui klassis on 24 last, õpetab ta igaüht neist isemoodi. Õpetaja ei tee seda kunagi.
Nutiseade teeb õpilasest individualisti. Ei pruugi teha, sest personaalse õppe juurde käib meeskondlik õppimine. Nutimänge mängitakse ka meeskondadena. Kui koolis õpitakse rühmapõhiselt, siis pole individualismi ohtu.
Vahetunnis ei tohiks nutiseadet kasutada. Eeskujuks toodi Prantsusmaa, kus on nutiseadmed kõigis vahetundides keelatud. Vastus oli: tehke vahetunnis midagi nii huvitavat, et õpilastel ei tule meelde nutiseadet välja võtta. Teiseks märgiti, et Prantsusmaal on tsentraliseeritud haridussüsteem, kus ministeerium saab anda kõikidele koolidele ühesuguseid korraldusi, kuid Eestis otsustab iga kool ise, kas ta lubab vahetunnis nutiseadmeid kasutada või mitte. Prantsusmaa teine eripära on, et õpilased kasutavad koolis koolile kuuluvaid nutiseadmeid, mida nad pärast koolipäeva ei kasuta. Eesti lastest on rohkem kui 90 protsendil oma nutiseadmed ja nad kasutavad neid nii koolis kui ka kodus ja see on palju elulähedasem variant. Lisati, et igal õpetajal peaks olema isiklik nutiseade, mida ta saab kasutada nii tööl kui ka kodus ehk igal pool, kus vaja on.
Arvutimängude mängimine on mõttetu. Arvutimängus on teatavasti mitu taset ja kõrgematele tasemetele tõusmiseks peab laps tublisti mõtlemist pingutama, kiire ja nutikas olema. Seega treenivad arvutimängud mõtlemist niisamuti nagu male, kabe ja teised mängud.
Nutitelefon ei lase lapsel keskenduda. Eesmärk peaks olema, et laps õpikski keskenduma mitmele asjale paralleelselt: näiteks kuulama nii õpetajat kui ka leidma samal ajal arvutist õppetööks vajalikku lisainfot.
KAASAV HARIDUS – PÄÄSTERÕNGAS VÕI KIVI KAELAS
Selle arutelu korraldajad väitsid, et Eesti inimesed ei ole veel küpsed kaasava hariduse rakendamiseks. Probleemi piltlikustamiseks esitati publikule väike näitemäng, mis andis pildi laste, õpetajate, direktsiooni ja lapsevanemate suhtumisest erivajadustega lastesse. Mis müüte selle arutelu käigus ümber lükati?
Töö on tellija materjalist. Seda nimetati õudseks seisukohaks, millega õigustatakse oma kehva tööd. Ükspuha, mis materjal on, hea õpetaja teeb sellest alati meistritöö.
Siit viis tee hariduse üle peetavate arutelude juurde…
Väikeklass on HEV-lapsele kõige parem. Väikeklass ei erine erikoolist. Kaasava kooli puhul peab HEV-laps õppima 80% õppeajast koos oma eakaaslastega. HEV-laps peaks olema pigem abiõpetajaga suures klassis kui omaette väikeklassis. Väikeklass on eelkõige ettevalmistus lapse tavaklassi minekuks.
Erivajadustega lapsed on agressiivsed. Nad ei ole agressiivsed, vaid impulsiivsed. Kui nimetame neid agressiivseteks, siis järgneb sellel soovitus nad tavakoolist eemaldada. Samas ootab HEV-laps ja iga teinegi laps, et temast ei loobutaks – mis ka ei juhtuks. Lapsevanemad peavad kodus ka oma lastele rääkima, et HEV-lapsest nende klass ei loobu, vaid aitab teda, nagu oskab.
HEV-laps on kogu klassile halb eeskuju. Üks arvamusfestivalil osalenud tütarlaps ütles, et tõde on vastupidine – nende klass õppis oma HEV-õpilast mõistma ja aitama. HEV-õpilane muutis kogu klassi mõistvamaks ja osavõtlikumaks.
Suur probleem on, et HEV-laste õpetamiseks ei jätku õppematerjale. Palju suurem probleem on, et täiskasvanud ei taha HEV-lapsi oma lapse klassikaaslaseks.
Erikoolid tuleb sulgeda, et haridus oleks kaasav. Erikoolid tuleb alles hoida, sest need on kompetentsikeskused. Näiteks Hiie, Kroonuaia, ja Masingu kool on tudengitele väga head õppebaasid, kus nad saavad üle hirmust teistmoodi laste ees.
IGASSE KOOLI OMA ÕNNEALA JUHATAJA
Meie õpilastel on vähe koolirõõmu. Missugune peaks olema õnnealajuhataja ametikirjeldus? Selles arutelus seati isegi teemapüstitus küsimärgi alla. Kas laps ikka peab olema koolis just õnnelik?
Laps peab olema koolis õnnelik. Miks ainult õnnelik? Lapsed peavad olema koolis ka innustunud, inspireeritud, huvitatud. Ei saa ju olla õnnelik see, kes midagi ei oska. Laste innustamiseks ja inspireerimiseks on vaja rakendada kujundavat hindamist, uut õpikäsitust jms, siis tuleb ka heaolutunne.
On loomulik, et 6. klassis meeldib lapsele koolis käia vähem kui 1. või 2. klassis. Miks on loomulik, et meie 6. klassi õpilased saavad omavahel ja õpetajaga halvemini läbi kui teiste maade 6. klassi õpilased?
Koolikiusamist tegelikult pole, see teema on üles puhutud. Mõneski koolis seda probleemi ilmselt polegi. Teisalt näitavad rakendusuuringute keskuse CentAR andmed, et Eesti koolis on iga neljas-viies laps kannatanud viimase paari kuu jooksul koolis kiusamise all.
Meedia halvustab õpetajat ja kooli. Arvamusfestivalil väideti korduvalt, et meedia halvustab kooli ja sinna see õnnetunne kaobki. Paraku näitas TÜ ajakirjandustudengite mõni aeg tagasi tehtud analüüs, et meedia suhtub oma intervjuudes, persoonilugudes, probleemartiklites ja muudes materjalides õpetajasse ja kooli lugupidavalt. Õpetajaid ärritab aga see, et meedia ei jäta kajastamata koolides ette tulnud konfliktsituatsioone, näiteks seda, et õpilased loopisid õpetajat õpikutega jms. Kokkuvõtvalt öeldi, et meedia süüdistamine näitab tsunftisisest enesehaletsust.
Pärast kooli lõpetamist muutub koolikiusaja mõistlikuks. Norralaste uuring kinnitab vastupidist – paljud koolikiusajad jätkavad ka pärast kooli lõpetamist antisotsiaalset tegevust. Endisi koolikiusajaid on politseis arvel neli korda rohkem kui neid, kes kooliajal kedagi ei kiusanud. See tähendab, et koolis ei tule päästa ainult kiusatavaid, vaid ka kiusajaid endid. Kiusaja on enamasti ise ka hädas. Näiteks võib tal kodus vanematega suuri probleeme olla. Sel juhul tuleb alustada nende laste vanematest.
Üks inimene publiku hulgast märkis, et kui õpetajate toas intrigeeritakse ja räägitakse kolleege taga, siis suure tõenäosusega teevad sedasama ka õpilased ning esineb ka koolikiusamist. Sel juhul tuleb alustada võitlust kiusamisega õpetajatest.
Sotsiaalsed oskused tekivad lastel ise. Mõnel lapsel tekivadki, nagu mõni laps õpib ise lugema, ilma et keegi õpetaks. Siit on aga ekslik järeldada, et mitte kedagi pole vaja lugema õpetada. Niisamuti on sotsiaalsete oskustega – enamikule õpilastest tuleb neid õpetada.
HARIDUS 2.0 – MILLINE UUENDUS TULEKS INSTALLIDA?
Sellel arutelul kuulati erakondade haridusvaldkonna visioone aastani 2035. Enamasti olid need teaduspõhised, välja arvatud paar erandit.
Väikesi maakoole ei tohi sulgeda, sest siis lahkuvad inimesed maalt. Inimesed lahkuvad maalt siis, kui neil pole seal tööd. Kui inimestel on maal tööd, siis laste arv seal kasvab ja koole ei suleta.
Kõigi Eesti koolide õppekeel peab olema eesti keel. Seadus lubab õpetada 40 protsenti õppeainetest mõnes muus keeles, näiteks inglise, prantsuse, saksa, vene või mõnes muus keeles. Õppeainete võõrkeeles õppimine on kõige tõhusam võõrkeele õppimise viis, lisaks ei too see tunniplaani lisatunde. Paraku kasutavad Eestis seda suurepärast võimalust vaid vene õppekeelega keelekümbluskoolid ja ainult üksikud eesti õppekeelega koolid.
KES PEAKS OTSUSTAMA, MIDA ÕPPIDA?
Kas tänane kool annab järgmisele generatsioonile tööturu jaoks vajalikud oskused? See küsimus ise tekitas diskussiooni, sest tööturg muutub pidevalt.
Kord valitud erialale peab olema truu. See pole varsti enam võimalik. Esiteks juba 16-aastaselt endale eriala valinud noored loomulikult ka eksivad. Teiseks muutub tööturg juba praegu nii kiiresti, et inimesel tuleb elu jooksul ilmselt neli-viis korda uus amet selgeks õppida. See tähendab, et tänapäeva koolis on kõige tähtsam oskus elukestvalt õppida. Elukestvat õpet tuleb ka ülikoolis propageerida, sest paljud kõrgharidusega inimesedki usuvad, et uut elukutset ei ole võimalik omandada.
Üldpädevused on tähtsamad kui aineteadmised. Ei pruugi nii olla. Piloot peab täpselt teadma, kuidas lennukit juhitakse, insener seda, kuidas lennukit ehitatakse jne. Pädevustele pannakse rõhku eelkõige selleks, et teadmised ja oskused muutuksid sügavamaks ja kindlamaks.
Kool pole teenuse pakkumise koht. Tegelikult on. Tänapäeva kool ei ole enam pühakoda ja õpetaja ei ole preester. Tänapäeva kool on pigem nagu supermarket. Miks üldse antakse sõnale „teenindaja“ halb varjund? Piloot ei ole sellepärast alaväärtuslik, et ta reisijatele teenust osutab ja nad kohale viib. Nenditi, et meie õpetaja pole koolist kui pühakojast veel välja tulnud ja tõrgub kooli kui supermarketisse sisenemast.
Õppekavad on üle koormatud. Korduvalt väideti vastu, et see ei ole nii. Õpetaja peab lähtuma õppekava üldosast ja saavutama õpilastele vajalikud pädevused. Ta ei pea selleks kogu ainekava ja tervet õpikut läbi võtma. Õpetajatele on see vabadus antud, kuid paljud seda ei kasuta. Märgiti, et mõnes riigis pole üldse riiklikke ainekavasid. Samas tõdeti, et selguse huvides võiks ainekavades olla siiski välja toodud nn raudvara, mida iga õpilane peab teadma ja oskama hindele viis.
PISA head tulemused tagavad lastele edu tulevikus. Ei pruugi tagada. Eesti kool valmistab õpilasi väga hästi ette põhikooli PISA testideks, kuid mitte ülikoolis edu saavutamiseks. USA õpilased on PISA testis nõrgad, kuid nende ülikoolid on väga tugevad. Üks põhjus on, et USA õpilased hakkavad spetsialiseeruma juba põhikoolis ja gümnaasiumis, saavutades oma lemmikainetes väga põhjalikud teadmised ja oskused, mida nad ülikoolis edasi arendavad.
Leiti, et Eestis võiks olla 10. klassis mingit laadi üldõpetus, millele järgneks 11. ning 12. klassis juba selge spetsialiseerumine ja süvenemine teatud õppeainetesse õpilaste vabal valikul.
KUI KERGENDAKS KOOLIKOORMAT?
Teemaks oli üld- ja huvihariduse lõimimine, mida on osatud suurepärasel teha Pärnu koolides, kus osa tunniplaani tunde toimub huvikoolides. Arutluse käigus pakuti siiski välja ka paar kahtlast seisukohta.
Eesti põhikoolil üldiselt probleeme pole. PISA järgi probleeme nagu ei ole, kuid iga viies õpilane ei ole võimeline põhikooli lõpueksameid tegema. Paljud lapsevanemad lubavad oma lastel koolist palju puududa, mistõttu on vanglakoolides avatud juba esimene klass – mõni vang pole üldse koolis käinud. Mõnedki arvutisõltlased ei jõua kooli. Üks probleem on, et põhikoolis ei anta lisatööd neile, kellel on koolis igav. Ei tegelda piisavalt tippudega, puuduvad õpilaste tasemerühmad, pole ka kolme eri tasemega õppematerjale.
Koolipäev algab liiga vara. Väideti, et laps on päevavalguse ajal erksam ja keskendub paremini. Seega peaks koolipäev algama koos päikesetõusuga. Vastu väideti, et sel juhul peaksid lapsed käima koolis suvel, mil päevad on pikalt valged ja lapsed erksad. Pikk koolivaheaeg peaks sel juhul kestma oktoobrist jaanuarini – siis, kui lapsed on unised ja uimased.
KUIDAS TEHA NII, ET SUUREPÄRASE MATEMAATIKA- JA KIRJAOSKUSEGA NOORED EI KUKUKS PÄRISELUS LÄBI?
Kuidas kujundada koolis julgeid, tegusaid ja ettevõtlikke noori, kes süsteemide kritiseerimise asemel ise lahendusi pakuksid? Mõned arvajad panid mööda ka selles arutelus.
Eesti on e-riik. Arvamusfestivalil osalevad õpilased seda ei uskunud. Nad väitsid, et paljud gümnasistid pole kordagi elus e-allkirja andud ega teagi, kuidas seda teha. Matemaatika ja füüsika interaktiivseid ülesandeid kasutatakse koolides väga vähe. Lisaks toodi välja, et täna saab noor lõpetada kooli, õppimata tundigi IT-d. Isegi arstiks saab õppida, olles IT-s võhik.
Ülikoolis tuleks õpetada ainult riigile vajalikke erialasid. Arutelus osalevad ettevõtjad tõid välja, et tänane ülikool valmistab massiliselt ette sotsiolooge, kirjandus- ja kunstiteadlasi, juriste jt, kes ei tooda midagi. Vastuseks küsiti, miks õpivad noored meelsamini finantserialasid kui ehitust. Raamatupidaja teenib ehitajast ju kaks korda rohkem. Õpilased märkisid, et sotsioloogiatudengist võib saada väga hea ettevõtja. Vabrikutöölisi pole aga mõtet ette valmistada, sest vabrik tulevikus kaob.
Koolis tuleb õpetada rohkem ettevõtlust. Ettevõtlus pole ainus ettevõtlikkuse viis. Ettevõtlik on õpilane siis, kui teab, et temast hoolitakse.
Valikained annavad õpilastele vabaduse. Tihti on ka valikained sisuliselt kohustuslikud – kool soovitab tungivalt neid valida. Teine probleem on, et lapsed ei oska valida. Kui neid õpetada, siis saavad nad valiku tegemise põhimõtetest aru, kuid tekib uus probleem – lapsed ei julge valida, sest kardavad eksida.
Märgiti, et valikaineid pole tingimata vaja, sest ka tavalises ainetunnis saab õpetaja pakkuda õpilastele valikuvõimalusi. Näiteks läbiloetud raamatu kohta võib kirjutada arvustuse, joonistada koomiksi, teha video jne.
Ebaõnnestumine on häbiasi. USA-s on ebaõnnestumine väärtus, sest pärast seda inimene teab, kuidas ei tohi toimida. Märgiti, et Soome keeles on ettevõtja yrittäjä ehk siis üritaja. Soome sõna yrittäjä viitab, et ettevõtlus on eelkõige katsetamine, mitte kindla peale minek.
Kõige tähtsam on koostöö lapsevanematega. Mitte alati. Tihti on just lapsevanem see, kes protestib uut moodi ja tõhusama õppeviisi vastu, võttes õpetajalt tahtmise katsetada ja uusi lahendusi leida. Eriti hädas on iseteadlike lapsevanematega noored õpetajad.
Karjäärinõustamist tuleb tõhustada. Parim nõustamise viis on learning by doing ehk tööde läbitegemine. Et noored saaksid sel viisil õppida, selleks tuleb kutsekool ja üldhariduskool kokku panna või vähemalt nende koostööd süvendada – selline oli arutelul osalenud ettevõtjate seisukoht.
Mis eeskuju on meile USA?
Tohutu koolivägivald, rassism, majanduslik ja sotsiaalne ebavõdsus? Kes propageerib seda rumalust?
Meilon oma riik, oma kogemused, oma pedagoogika ja haritud õpetajad! Me ei vaja selliseid propagandistlikke soovitusi!
Head läheneva õppeaasta algust, KOLLEEGID!
Paar aastat tagasi pöördusin toonase arvamusfestivali korraldajate poole palvega – anda mulle 20 minutit aega ettekandeks Eesti kooli asjus… Muidugi EI ANTUD, sest ARVAMUSFESTIFALI selleks ajaks kaapertanud ametnikud ju teadsid, et Leppik tuleb välja TEADUSLIKE argumentidega ja siis jäävad nad hädasse…
Kuna kool on kogu maailmas üsna järsult kukkunud langusesse, siis pole meil EESKUJUSID kusagilt võtta (kõige vähem USAst ja Rootsist, aga nüüd isegi Soomest-Saksast!). TULEB HAKATA LÄHTUMA TEADUSEST ja hakata selle põhjal ise MÕTLEMA…
VALGUSTAJA kommentaarid on arukad, kuid ta eksib ühes – ? Tegelikult on meile jäänud väga vähe (!) haritud õpetajaid. Fotol on näha, et isegi nn kasvatusprofessorid lihtsalt mängivad… Soovitan kuulata-vaadata ka nende “teaduslikke loenguid” näiteks portaalis UTTV (TÜ portaal)…
Kahjuks on see alguses tore ettevõtmine muutunud ametnikke ja “õigete” lektorite propaganda koosolekuks.