Jälle algab kõik …
Mare Rossmann.
Meil on siin vahepeal olnud ilus soe suvi, mille jooksul toimus palju huvitavat. Suvest on saamas sügis ja uus kooliaasta on algamas. Jälle algab kõik, algab uuesti.
Viimasel ajal on kooli reformimise teemal visatud õhku palju ettepanekuid, alates sellest, et vara kooli / vara tööle, kuni selleni välja, et Lõuna-Eesti maakoolide õpetajad, kellel tööd napib, võiksid hakata käima paaril päeval nädalas Narvas tunde andmas. Arvan, et selles pole midagi halba, kui haridusest räägitakse ja arvamusi avaldatakse.
Ka üks on liiga palju
Mõtted viivad mind tagasi eelmise kooliaasta lõppu, kui meedias ilmus kaks lugu sellest, kuidas õpilane ründas füüsiliselt õpetajat. Ühiskonna reaktsioon oli leige, stiilis „mis teha, aeg on selline, ikka juhtub“. Oli ka väga emotsionaalseid hüüatusi: „Tule taevas appi, kas meie õpilased arutlevad tõesti isekeskis selle üle, millise õpetaja me täna läbi peksame!“
Haridusametnik ütles, et meil puuduvad andmed, kui tihti seda juhtub, sest koolid ei kipu sellest rääkima – kardavad oma prestiiži pärast. Tema isiklik arvamus oli, et juhtunu on meie koolis väga harukordne.
Olen sellega nõus. Ka saabuval esimesel koolipäeval võivad kõik õpetajad astuda õpilaste ette, kartmata oma turvalisuse pärast. Aga igal pool see nii siiski enam ei ole. Maailm toimib avatud anumate põhimõttel ja kõik see, mis toimub laias ilmas, jõuab varem või hiljem ka siia.
Kui kodanik ründab politseinikku, käsitatakse seda kui rünnakut riigi vastu ja seetõttu karistust karmistatakse. Kui õpilane ründab õpetajat, on see samuti rünnak riigi vastu, sest just koolis kohtub õpilane esimest korda oma riigiga. Ma ei poolda karistuste karmistamist, sest õpilasel, kes selliselt käitub, on mure. Seda muret tuleb märgata ja õpilast abistada, kuni veel on võimalik õige teeots leida. Kui noorena kooldud, siis vanalt sirgu ei saa. Kui meil ei õnnestu jõuda mure põhjusteni, siis jäämegi võitlema tagajärgedega. Me ei tohi alla vanduda, sest ka üks vägivallajuhtum koolis on liiga palju!
Õpetaja peab muutuma
Seda korrutatakse nagu mantrat iga õppeaasta alguses. Õpetaja on tark inimene ja saab isegi aru, et kool, kuhu ta täna õpetajana tööle läheb, ei ole enam see, kus ta kolmkümmend aastat tagasi alustas. Ainult et iseenda muutmiseks ei piisa heast tahtest ja mõnest koolitusest.
Oma rolli ümbermõtestamiseks vajab õpetaja põhjalikku täiendõpet, aega ja raha. Ühiskondlike konstruktsioonide muutmine on valuline just seepärast, et nende tulemust ei ole võimalik täpselt ette näha. Ka eksperdid ja teadlased võivad eksida ja nii ongi mugavam ja turvalisem mõelda, et las parem olla nii, nagu on.
Soomlased on seda mõistnud, kuuldavasti võib seal õpetaja ennast aastaks-paariks koolist vabaks võtta, kusjuures 60 protsenti palgast säilib. Selle aja jooksul võib ta tegelda hobidega, reisida, teha mida iganes. Meil öeldakse, et tore on, aga raha ei ole. Õpetaja palk tuleks tõsta kahekordseks, aga raha ei ole!
Ettevõtja Guido Pärnits on öelnud, et kui raha ei ole, tuleb laenu võtta. Miks laen teede ehitamiseks on okei, aga õpetajate palgatõusuks mitte? Lugesin hiljaaegu lehest, et eestlane on rikkaks saanud. Aga miks õpetaja siis ei ole? Aga kui raha ei ole, ega siis muutu ka midagi ja me jäämegi rääkima, et noori õpetajaid lisandub vähe ja vanad muutuvad aeglaselt.
Olulise küsimusena riigikokku
Marju Lauristin on öelnud, et kuna noori õpetajaid tuleb juurde vähe, siis oleme juba kuristiku äärel. Vene ajal räägiti, et Ameerika on kuristiku serval, aga meie tahame neist ette jõuda. Üks väga lugupeetud arst ütles, et õpetaja elukutse on väga tähtis. Et temast ei oleks kunagi saanud arsti, kui tal ei oleks olnud väga head õpetajad. Kes vastutab selle eest, et õpetajat on taasiseseisvunud Eestis kogu aeg närutatud, talle üha uusi ülesandeid peale pandud ja tema õigusi vähendatud?
Õpetaja peab olema sotsiaaltöötaja rollis ja leidma aega õpilastele ka oma ainet õpetada. Reaalselt saavad olukorda muuta ainult need, kes on võimul ja kellel on rahva mandaat. Sellepärast teen ettepaneku arutada riigikogus olulise küsimusena õpetaja seisundit ja muutunud rolli. Selle arutelu tulemusena peaks valmima kõikidele ametkondadele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tegevuskava, kuidas abistada õpetajat ja tegutseda nii, et õpetajale mitte haiget teha. Selle kava tegevustel peavad olema rahakate ja personaalsed vastutajad.
Meie õnn on, et saame ise otsustada, millist haridust me oma lastele anda soovime. Kui otsustame, et kool vajab jälle reformimist, siis nii ongi. Ainult et peame meeles pidama, et reform saab olla edukas ainult siis, kui seda tehakse kellegagi koos, mitte kellegi vastu. Kui soovime, et kunagi tekiks ühtne Eesti kool, siis tuleb ju kusagilt alustada. Kui peame õigeks, et koolis oleks vähem tuupimist ja rohkem loovust, siis peame hakkama koos sellise kooli poole liikuma, pidades sealjuures silmas, et tulemuslik õppimine ei saa kunagi muutuda läbinisti mänguliseks ja ainult naudingut pakkuvaks tegevuseks.
Mõistlikku muutumist meile kõigile. Õnn kaasa!
Tänuga, õiglaselt ja samas heatahtlikult kirjutatud. Mida kõike peab teadma ja oskama, leppima mõnigi kord leppimatute asjadega. Seda ka. Tuleb meelde ühe veidi õllese metsamehe kiitud nõukaajale, et nõukogude võim on karm aga õiglane. Seda ei olnud tal liiast ütelda pärast seda, kui oli istunud kaugel maal vangis saksa sõjaväes olnuna. Kõlab anekdoodina kuid nii ta lausus ja mõte tuli ise juurde mõelda. Et kooli enam ei kiputa? Õpetaja on ka ainult inimene ja nii kõrge lend kui nõutakse, on ikkagi paras koorem. Tean, mida räägin. Rahast ei tahagi enam rääkida, see asi on minu jaoks läinud