Keelekaste: Andresed, Pearud ja Neymarid

Priit Põhjala.

Mäletan, kuidas algaval kooliaastal direktoriametist lahkuv Lauri Leesi, keskkooliajal minugi hea õpetaja, aitas kommenteerida üht 1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumist, kus mängis ka võõrustaja Prantsusmaa. Jalgpallist tookord palju juttu ei olnud, aga see-eest said televaatajad teada, kuidas hääldada ühe või teise prantslasest mängija nime, mida see eesti keeles tähendab ning muudki kasulikku prantsuse keele ja kultuuri kohta.

Näiteks polnud oluline see, kuidas Didier Deschamps, prantslaste võidukas kapten, väljakul mehi ohjab, vaid see, et tema perekonnanimi tähendab laias laastus välju või põlde. Tähtsad polnud Franck Leboeufi sooritused palliga, vaid asjaolu, et tema perenimi tähendab härga. Niisiis, Leesi mis Leesi – keeleõpetaja igal ajal ja igas kohas, pour toujours et à jamais.

Kõik see tuli mulle meelde, kui ma nüüd, kakskümmend aastat hiljem järjekordseid jalgpalli maailmameistrivõistlusi vaatasin. Kuigi tänavusuviste võistluste kangelasteks kujunesid jälle prantslased – ja jälle eesotsas Didier Deschampsiga, kes oli seekord küll nende võidukas peatreener, mitte võidukas kapten –, said kõvasti tähelepanu ka valu ja vigastusi teesklevad, kuid karistuseta pääsevad staarmängijad. Asjakohase Delfi artikli pealkirjas küsiti: „Millal ometi hakkavad kohtunikud neymare, suarezeid ja ronaldosid karistama?”

See on oluline probleem kõigi jaoks, kes hindavad spordi juures ausust ja mängu ilu, aga minul tekkis kohe ka teine, leesilikult keelealane küsimus: millal ometi hakkab kirjutamisega leiba teeniv inimene õppima algustäheortograafiat? Asi puudutab mõistagi noid „neymare”, „suarezeid” ja „ronaldosid” – juhtum, mille sarnastest ma olen tegelikult tahtnud juba ammu kirjutada, sest need ei eksita üksnes Delfi ajakirjanikku, vaid paljusid teisigi.

Loogika on õigupoolest üsna lihtne. Inimese pärisnimi või isikunimi jääb isikunimeks ka siis, kui seda kasutada „ülekantud tähenduses mingi isikutüübi iseloomustamiseks” (nagu kirjeldab sedasorti juhtumeid „Eesti keele käsiraamat”). Ja isikunime kirjutame mõistagi suure algustähega, olgu see siis ainsuses või mitmuses, otseses või ülekantud tähenduses: näiteks „uus Mart Poom”, kui peame silmas mõnda lootustandvat põnni väravajoonel, või „meie oma Hanksid ja Hepburnid”, kui tahame osutada kohalikele andekatele näitlejatele.

Üks vastava reegliga kokku käivatest näidetest, „Eesti keele käsiraamatust” leitav „Andresed ja Pearud” on keeleinimeste seas vist küll juba lausa klassika, just nagu „Tõde ja õigus” kirjanduses.

Nõnda siis, tulles tagasi selle vigase pealkirja juurde, peaks ka „Neymarid”, „Suarezed” ja „Ronaldod” kirjutama suure algustähega, isegi juhul, kui me kasutame neid nimesid selleks, et osutada üldistades kõigile karistamatult simuleerivatele jalgpallistaaridele, ja isegi juhul, kui me tunneme, et ehk nimekandjad ei väärigi suurtähega kirjutamise au. Jäägu see praegu pealegi sinnapaika, et „Suarez” on tegelikult veel „Suárez”, akuudiga.

Sellesama pealkirja all artiklis hakkas mulle silma ka selline kirjakoht: „… isegi kui mõne pepe, neymari, suareze või ronaldo vastu tehti hoolimatu viga …” Muidugi, ka siin peaks nimed kirjutama suure algustähega. Aga tähelepanu! Kui tuletada isikunimest näiteks liite -lik abil omadussõna, siis muutub koos sõnaliigiga mõistagi ka algustäht – suurest väikeseks. On „Neymari näitemäng”, on ka „mõne Neymari näitemäng”, on isegi „Neymaride näitemäng”, aga on „neymarlik näitemäng”. On „meie koolide uued Leesid”, aga on „leesilik küsimus”.

Muide, kui sinu nime kasutatakse sedasi mitmuses, hulgale samasugustele osutamiseks, või kui sellest tuletatakse omadussõna, olgu positiivses või negatiivses võtmes, siis on see ikka suur asi küll. Ma mäletan, et kord pruugiti nii ka minu nime, keegi kirjutas tülikaid keelevalvureid silmas pidades „Põhjalad”. Eks eesmärk oli mind väikestviisi maha teha, aga mina olen siiamaani natuke uhke!