Müürideta kogukond ehk Kuidas leida noorele sobiv teekond?*

„Noorte tugila“ kogukonda toetav seminar Kiviõli koolis tänavu mais. Noored lapsevanemad osalevad koos lastega. Üheskoos õpitakse lapsi arendavaid mänge, mängude suunamist, konfliktide ennetamist jms. Ühiselt arutatakse ka seda, kuidas „Noorte tugilaga“ edasi liikuda. Foto: Oksana Nikitina

Kerli Kõiv: „Noortega töötavate spetsialistide ühine ülesanne on märgata, mis ümberringi toimub, ja üheskoos aidata noortel parimaid toimimisviise leida.“

Seni on peetud probleemidega noorte aitamist eelkõige selleks määratud institutsioonide ülesandeks. Aga miks ei võiks ka kohalik kogukond oma noori senisest rohkem toetada?

„Noorte tugila“ programmis on noorsootöötajad tegelnud enam kui viie tuhande noorega, kes ei õpi ega tööta, et aidata neil leida endale sobivaim teekond elus. Noortele ei saa süüks panna, et ühiskond, kuhu nad on sattunud, esitab varasemast suuremaid nõudmisi. Vähenenud on n-ö ettemääratud teekondade osa, noor peab oma teekonda rohkem ise kujundama ja mõnigi pole selleks valmis olnud.

Saksa sotsioloogi Ulrich Becki sõnul peab indiviid tänapäeval õppima käsitama end tegevuskeskusena, omaenda elukäigu planeerimisbüroona, lähtudes oma võimetest ja orientatsioonist, ja selles protsessis peab ta opereerima ühiskonna kui muutujaga. Noortega töötavate spetsialistide ühine ülesanne on märgata, mis ümberringi toimub, ja koos aidata noortel parimaid toimimisviise leida. Kuid kindlasti pole õige piirduda üksnes institutsioonidega.

Institutsioon vs. indiviid

Ühel rahvusvahelisel koosolekul pandi meid unistama sellest, milline võiks olla ideaalne maailm. Minu silme ette kerkis kogukond, kus asutused olid taandatud oma töökorraldusega tagaplaanile ning kogukonna keskmes olid õnnelikud inimesed, igaüks tegelemas oma huviga, täitmas oma rolli, ning teised aitamas neid sellega, millega oskavad. See pole mõte sellest, et lapsed ei lähe hommikul kooli või lasteaeda või et valla- või linnavalitsus ei koosta enam määrusi ega otsuseid. Pigem on see unistuste maailm, kus fookuses on üksteisele keskendumine, vastastikku heaolu toetamine, mitte niivõrd asutuste heaolu ja positsiooni kindlustamine.

Just institutsioonidest lähtudes määratleme me noori õppivateks ja mitteõppivateks, töötavateks ja mittetöötavateks jne. Kui räägime probleemidega noorest, siis räägime ikka, et ta on nõustamisel Rajaleidjas, teda toetab töötukassa, jõustab „Noorte tugila“ jne. Kui me aga noorele lihtsalt otsa vaatame, siis me institutsioone ei näe – meie ees on lihtsalt noormees või neiu, kellel on oma elus teatud huvid ja ülesanded.

Tänapäeval aitavad just institutsionaalsed süsteemid kujundada noorel oma biograafiat, arvestades noorte eripäradega, kujundades nende heaolu, luues neile tingimusi, mis ei sea piiranguid. Ka kogukonnal on võimalused noori aidata.

Noorte valikud vs. piirangud

Toon näite selle kohta, kuidas kitsalt institutsioonidest lähtumine võib seada märkamatuid piiranguid. Näiteks kuulutatakse kogukonnas välja mõni üritus, algatus, konkurss 10.–12. klassi õpilastele. Kas me ei piira sellise kuulutusega nende noorte osalust, kes on oma teeks valinud kutseõppe? Tasub mõelda ka sellele, kas konkreetsele sihtgrupile suunatud sõnum ei võta osalemisvõimalust noorelt, kes mingitel keerulistel põhjustel on õppetööst kõrvale jäänud, ehkki üritus võiks ka teda aidata. Kas noor, kes nädala jooksul õpib teises linnas, on selle teise linna noor või on ta ikkagi oma kogukonna noor, kellele pakub eneseteostuse ruumi tema oma kogukond? Kui palju peaksime määratlema noori selle järgi, missuguste institutsioonidega nad seotud on? Kas noorte endi individuaalsetest huvidest lähtumine ei anna palju laiemat ja avatumat tegevusruumi?

Lähtumine individuaalsusest ei ole ainult noorte puhul oluline, ka noortega tegelevad spetsialistid ei ole üksnes oma süsteemi toimekad asjapulgad. Neil kõigil on oma spetsialiteet, eripära ja ainulaadsus. Mida tagasihoidlikumaks muutuvad noortega seotud institutsioonide ambitsioonid, reeglistik ja normid, seda enam saame keskenduda nii noorte endi kui ka nendega tegelevate spetsialistide erilistele omadustele ja oskustele, et jõuda üheskoos noortele sobivate valikute ja lahendusteni.

Mida tähendab müürideta kogukond?

Müürideta kogukonnas ei ole oluline, mis asutust sa esindad, vaid see, mis on sinu enda eriline teadmine või oskus, millega sa saad noort aidata ja tema kasvukeskkonda kujundada. Lahenduste võti on koostöö ja partnerlus. Nii õpetajate, noorsootöötajate, tugispetsialistide jt töö keskmes on noore inimese heaolu tagamine, see on meie kõigi ülesanne. „Noorte tugila“ teeb tihedat koostööd spetsialistidega, kes tunnevad tööelu toetavaid programme (töötukassa), sotsiaaltoetuste ja -abi võimalusi (KOV), karjäärinõustamise spetsiifikat (Rajaleidja), hariduselu (koolid). Kõige sagedasem on kokkupuude juhtumite lahendamisel spetsialistidega, kes tunnevad noorteprogrammide võimalusi (noorsootöötajad), lastekaitse ja sotsiaalpedagoogika spetsiifikat ning kohaliku omavalitsuse (KOV-i spetsialistid) ja tööturu võimalusi (töötukassa). Väärtuslik koostöö on arenenud õigusrikkumise taustaga noorte osas nii politsei kui ka prokuratuuri spetsialistidega. Kõik nende institutsioonide esindajad teevad väga vajalikku tööd.

Teisalt töötavad ka kohalikus kogukonnas paljud inimesed noorte heaolu nimel, esindamata ametlikult ühtki institutsiooni. Meil on piiramatu varasalv kogukonna inimestest, kes võiksid noortele olla oma põnevate oskuste või teadmistega mentoriteks, õpetada neile midagi olulist. Pole ju tegelikult oluline, kus inimene töötab või millise asutusega on ta seotud. Mida individuaalsemaks suudame noortega kogukonnas suheldes minna, seda suurem on kogukonna mõjusfäär.

Süsteemid ei tohi piirata loovust. Loovad suhted on olulised nii noorte kui ka koostööpartneritega suhtlemisel. Igapäevatööd tehes võidakse olla piiratud formaalsete töövormide ja küsimustega ning nende vahele jääb vähe ruumi loovuseks. Siis sõltub igaühest, kuivõrd ta on valmis väljuma institutsionaalsest maailmast individuaalsesse. Et saaksid juhtuda suured muutused, on vaja meie igaühe mõttemaailma muutust.

*Alates juunist 2018 teeb „Noorte tugila“ programmijuht Heidi Paabort kord kuus Õpetajate Lehes ülevaate noorsootöö edusammudest ja probleemidest Eestis. Info põhineb 2015. aasta sügisel käivitunud „Noorte tugila“ programmi andmetel, programmi kaudu on toetatud teel tagasi kooli või tööturule ca 5000 noort.