Plokkflöödikool alustab!
Uues plokkflöödikoolis hakatakse kasutama metoodikat, mis ei pärsi õpilase loovust, vaid arendab ja inspireerib. Õpetajateks on oma ala professionaalid, muusikud (vasakult) Kadri Mägi, Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt.
Taavi-Mats Utt on ise ka pillimeister, suurem osa fotol olevatest plokkflöötidest on tema tehtud renessansiaja pillide koopiad. Fotod: Tiina Vapper ja erakogu
Kas teadsite, et maailma vanim plokkflööt on leitud väljakaevamistel Tartus ning pärineb 14. sajandist jõukast majapidamisest? Plokkflööt oligi renessansiajastul kõrgklassi pill, millel musitseerisid aadlikud ja kuningad, kellest mitmed on plokkflöödile ka muusikat kirjutanud. Kõige kaunimalt kõlabki plokkflöödil vanamuusika.
Uuest õppeaastast avab Tallinna Nõmme huvikoolis (endises Nõmme noortemajas) uksed plokkflöödikool, kus plokkflööti hakkavad õpetama kolm oma ala asjatundjat. Tuntud muusikud Taavi-Mats Utt, Reet Sukk ja Kadri Mägi on kõik kõrgkoolis plokkflööti erialana õppinud ja mängivad seda professionaalsel tasemel. Lisaks on neil pikaaegne õpetajakogemus. Pilliõppes kasutavad nad teistsugust metoodikat kui muusikakoolid. Vastuvõtukatseid ei ole, kooli tulekuks piisab soovist või uudishimust.
Miks alustab plokkflöödikool Nõmme huvikoolis, mitte mõnes muusikakoolis?
Taavi-Mats Utt: Muusikakoolides ei ole õpetamise süsteem 50 aasta jooksul kuigi palju muutunud ja kopeerib suuresti endisaegset Moskva mudelit. Pikk pink soodustas karmi konkurentsi ning kool oli koht, kus peamiselt kontrolliti kodus harjutatut. Kaks erialatundi, kaks solfedžot, muusikaajalugu, veel paar tundi lisaks – sellise koormuse kõrvalt õpilasel eriti aega üle ei jäägi. See sobis hästi neile, kes kavatsesid minna muusikat edasi õppima. Paraku on Eestis praegu selliseid õpilasi kõigist lõpetajatest alla ühe protsendi. Suur osa ülejäänutest sai õpingutest sellise süsteemi puhul negatiivse kogemuse, mis ei saa olla muusikaõpingute eesmärk. Tihti kaob inspiratsioon, motivatsioon ja initsiatiiv.
Reet Sukk: Kui koolisüsteem areneb praegu selles suunas, et õpilasi rohkem oma peaga mõtlema panna, siis paljudes muusikakoolides jätkub kõik vanaviisi – õpetaja ütleb tunnis, mida ja kuidas õpilane peab tegema. Õnneks on neidki muusikakoole, kus on ametis ärksad juhid ja hea koostöö omavalitsusega. Oleme ammu mõelnud, et tahaksime teistmoodi õpetada ja katsetada mudelit, millesse ise usume. Nõmme huvikoolis pakuti meile seda võimalust, nii et on olemas koht ja inimesed, kellega seda teha.
Mida te teisiti teete?
Taavi-Mats Utt: Esimene asi on see, et tahame respektiga suhtuda laste aega, mida nad siin kulutavad. Kindlasti ei paku me neile muusikalist lapsehoiuteenust. Et pilli mängima õppida, peab omandama teatud oskused ning see nõuab tööd ja harjutamist. Siiski ei ole meil nädalas mitte seitse-kaheksa, vaid kolm tundi ning hakkame kombineerima individuaal- ja grupiõpet. Kuigi grupiõppe suurima eelisena näevad paljud majanduslikku kokkuhoidu, on muidki momente, mis töötavad rühmas oluliselt paremini kui individuaalselt. Individuaaltund on kahtlemata samuti väga vajalik, sest pillimäng sisaldab palju personaalset, mille grupis ei ole aega lahata. Ja isegi kui aega on, see lihtsalt ei sobi. Pealegi arenevad kõik mängijad eri kiirusega ja eri suunas – see, mis on ühele raske, on teise jaoks lihtne, mistõttu kõiki asju rühmas õpetada pole otstarbekas.
Kõige suurem väärtus on minu jaoks siiski ansamblimängul. Kui laps on midagi ära õppinud, aga tal ei ole võimalust seda rakendada ega tagasisidet saada, siis ka erialatund devalveerub. Just ansamblis mängides saavad õpilased aru, et see, mis nad teevad, ongi muusika. Oleme kümmekond aastat korraldanud plokkflöödi suvekooli Rõuges, kus on koos eri vanuses lapsed. Seal on hästi näha, kuidas väiksemad õpivad suurematelt, kõik on õhinal asja kallal ja innustavad üksteist.
Reet Sukk: Mis tahes pilli õppimisel on kõige parem tagasiside õnnestunud kontsert. Tahamegi kohe, kui õpilased on esmased mänguvõtted omandanud, nendega võimalikult palju üles astuda. See on väga tähtis.
Kas solfedžot, mis on paljude muusikakooli õpilaste hirm, õppekavas polegi?
Taavi-Mats Utt: Ei ole. Solfedžot me eraldi ei õpeta. Küll aga paneme eriti õpingute alguses väga suurt rõhku kuulmise järgi mängimisele, mis ongi kõrva treening ja solfedžo vundament. Laste matkimisvõime on erakordselt hea. Õpetaja mängib loo ette ja õpilane mängib järele. Noodilugemise alused saab selgeks õpetada hiljem praktika käigus, see on puhas tehnika. Olen nõus, et professionaalsete muusikute kasvatamisel on solfedžo vajalik, ehkki on teada, et õpingute ajal kipuvad eriala ja solfedžo minema eri suunas ning saavad tavaliselt kokku alles pärast kooli lõpetamist. Pean silmas seda, et kui erialatunnis mängib õpilane ühtesid helistikke, siis solfedžos õpib ta samal ajal hoopis midagi muud, need ei ühildu. Kuna meie peamine eesmärk ei ole koolitada professionaale, piisab positiivseks muusikapuudutuseks nooditarkusest, mis on integreeritud erialatundi ja mida toetavad ka grupitunnid. Kusjuures tulemused on palju kiiremad.
Kuidas õppetöö on korraldatud?
Reet Sukk: Jagame õpilased algajateks, edasijõudnuteks ja meistriklassiks. Kõigil on üks individuaaltund, algajatel siiski kaks, et nad kiiremini esmased oskused kätte saaks. Aga see tund on lühike, 30 minutit, sest üks ühele õpe on intensiivne. Lisaks on neil grupitund, kus osaleb umbes neli õpilast ja kus me laulame, liigume, mängime pilli ja rütmimänge, aga tegelikult õpime üksteist kuulama, koos musitseerima ning arendame muusikalist kuulmist. Edasijõudnutel on 45-minutine individuaaltund, ansamblitund ja grupitund, kus saab arutleda, uurimistöid teha, salvestisi kuulata, kontsertidel käia. Võimalusi on hästi palju. Grupi- ja ansamblitunnid korraldame nii, et iga õpetaja saaks õpetada kõiki gruppe. Nii on tunnid erinevad ja õpilastel ka huvitavam, sest igal õpetajal on oma nägu.
Kas plokkflööti saab ka kõrgkoolis õppida?
Reet Sukk: Plokkflöödi eriala saab õppida Eesti muusikaakadeemias, kuid sisseastujaid on vähe, sest muusikakoolides õpilased vajaliku tasemeni lihtsalt ei jõua ning kõigis Eesti muusikakoolides plokkflööti ei õpetatagi. Näiteks Tallinnas saab seda õppida ainult Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis. Suur probleem ongi, et meil napib erialase kvalifikatsiooniga õpetajaid, plokkflööti on õppinud vähesed. Plokkflööti õpetavad enamasti mõne teise puhkpilli või hoopis muu instrumendi õpetajad.
Kas see, et plokkflöödiõpe kuulub üldhariduskoolides algklassilaste õppekavasse, on aidanud pilli populaarsemaks muuta?
Taavi-Mats Utt: Arvan, et plokkflöödi mainele on see pigem kahjuks tulnud. Plokkflööt ja tema muusika on siiski midagi sootuks muud. Lugu on nii, et 1970. aastatel muutus varane muusika läänemaailmas väga populaarseks. Kerkisid esile plokkflöödivirtuoosid, pea kõigis muusikakõrgkoolides õpetati plokkflöödi eriala. Mingil hetkel tekkis plokkflöödimängijate üleproduktsioon. Kuna kõik tahtsid oma pilli õpetada, sundis soov endale rakendust leida tegema grupitunde, mis oli ka majanduslikult tulus. Plokkflööti hakati õpetama klasside kaupa. Selle toetuseks kirjutati palju teoreetilisi töid. See praktika ei osutunud aga elujõuliseks ja enamik Euroopa riike on sellest loobunud. Kahetsusväärselt ilmus plokkflöödi klasside kaupa õpetamine just siis meie üldhariduskoolide õppekavasse. Minu arvates ei anna selline õpetus isegi parima õpetaja juhendamisel häid tulemusi, sest plokkflööt ei ole fikseeritud helikõrgusega pill.
Reet Sukk: Plokkflööt on hästi puhumistundlik ning et mängijad omavahel kokku kõlaks, peavad nad valdama kaht asja: kujutama ette noodi kõrgust ja oskama puhumist kontrollida. Kui klassis on üle kahekümne lapse, on see võimatu. Lisaks tõsiasi, et tulevastele muusikaõpetajatele õpetatakse kõrgkoolis küll plokkflöödi õpetuse metoodikat, aga mitte mänguoskust.
Kui rikkalik on plokkflöödi repertuaar?
Taavi-Mats Utt: Plokkflöödil on originaalrepertuaari tohutult palju. Palju repertuaari on pärit 15.–17 sajandist ja me tunneme seda renessanssmuusika nime all. Sealt leiame palju selliseid ansamblilugusid, mis on tehniliselt hästi lihtsad, kuid muusikalises mõttes täisväärtuslikud. Muidugi kirjutati renessansi ajal ka ülimalt keerukat muusikat, sel ajal ei olnud plokkflööt laste, vaid ülikute pill.
Reet Sukk: Ajaloost on teada, et Henry VIII-l oli väga suur plokkflöötide kollektsioon, ta mängis ja kirjutas ka ise muusikat. Taani kuningas Christian IV oli kunsti ja muusika metseen ning Rosenborgi lossis on säilinud isegi üks plokkflööt, mis on tõenäoliselt tema valmistatud. Plokkflöödile on kirjutanud Bach, Vivaldi, Händel, Telemann ja teised kuulsad heliloojad. Eesti heliloojatest on loonud nii soolo- kui ka ansamblimuusikat Arvo Pärt, Jaan Rääts, Erkki-Sven Tüür ja paljud teised. Lisaks on plokkflöödiga võimalik esitada rahvamuusikat, nii et meil on, mida õpilastega mängida.
Kadri Mägi: Rahvamuusika muutub aina populaarsemaks ning kuna minu põhieriala ongi pärimusmuusika, kavatsen lastega seda mängida. Plokkflöödi laadseid pille on igal rahval, ka meie pajuvile on selle sugulane. Plokkflöödil on tore tämber, mistõttu seda on hea teiste pillidega kombineerida. Mu enda viimase aja koosmängud on olnud ühe karmoškaga.
Miks te soovitate tulla plokkflööti õppima?
Kadri Mägi: Plokkflööt on väga praktiline pill, selle võib igale poole minnes kotti pista ja mängida just hetkel, mil tuju tuleb.
Taavi-Mats Utt: Plokkflööti on puhkpillidest füüsiliselt kõige lihtsam mängida, samas on see konkurentsitult kõige tundlikum ja vahetum puhkpill. Mängija ei saa end selle taha peita. See, kes ta on, on kosta.
Reet Sukk: Plokkflöödile on kirjutatud väga palju ilusat muusikat.
Plokkflööte on väga erinevas suuruses ja mitmesuguseid mudeleid ja nad kõik teevad erinevat häält. Kõlavärve on plokkflöödil palju.
Keda te oma plokkflöödikooli ootate?
Taavi-Mats Utt: Kõiki, kes tulla soovivad, eelkõige kooliealisi lapsi, aga miks mitte ka täiskasvanuid, kusjuures oleme võimelised tunde andma ka vene ja inglise keeles. Esimene kokkusaamine plokkflöödihuvilistega on 3. septembril kell 17 Nõmme huvikoolis Nurme 40. Saame tuttavaks, mängime pisut pilli, ajame törtsu juttu ja lepime tunnid kokku.
Kuidas saab teie kooli õpilaseks
Meil on Alina Aus 7 aastane.
Veidi käis LA Klaverikoolis.