Tullio Ilomets 13.07.1921–22.08.2018
Tullio Ilomets.
Kui Tullio Ilometsa käest küsiti „Kes sa oled“, oli oodatud vastus „keemik“. See ei peegeldanud ainult tema eriala ja teaduskraadi, vaid oli ka tema peamine maailmavaade, mida olid lihvinud üldine kultuurihuvi, laialdased teadmised ajaloost ja ühiskonnast ning tundlikkus ja vastuvõtlikkus kõige inimliku suhtes. Sellele maailmavaatele tuginedes oli ta suuteline tegema asju, mis näisid paljudele lootusetud. Ta võttis aktiivselt osa muinsuskaitseliikumisest, eriti selle algusaastatel, kui see oli Eesti iseseisvuse lätteks. Suur huvi oli Tullio Ilometsal teadusajaloo vastu, mistõttu ta alustas vanade laboriseadmete ja info kogumist ammu enne selle tegevuse vajalikkuse laialdast tunnustamist ja praeguseks on sellest tegevusest välja kasvanud Tartu ülikooli rahvusvaheliselt tunnustatud (teadus)ajaloo muuseum.
Ilometsa keemiateadmised olid tõeliselt entsüklopeedilised. See võimaldas tal huvituda väga paljudest teaduslikest probleemidest, millest mitmed on alles tänapäeval jõudnud laialdasema tunnustuseni. Tema huvi orgaaniliste ühendite sünteesi ja analüüsi vastu leidis rakendust selliste keeruliste looduslike ainete koosluste uuringutel nagu ravimuda või taimede glükosiidsed komponendid. Ta oli sügavalt huvitatud hiljutistest arengutest, mis toimusid seoses Emajõele rajatava tselluloositehase rajamise kavaga, ning mõtles aktiivselt kaasa võimalike tehnoloogiate mõjude üle meie elukeskkonnale.
Teisalt oli ta huvitatud ehitusmaterjalide keemiast ning tema algatatud uuringud võimaldasid edukalt taastada Tartu Jaani kiriku müüre, kus kasutati telliseid ja mörti, mille koostis sobis kokku vanade meistrite loodud materjalidega. Ja need müürid püsivad. Tullio Ilometsa huvi kunsti vastu leidis kokkupuute keemiaga. Tema osavõtul koolitati restauraatoreid, kes mõistavad vanaaegsete värvainete ning ajalooliste materjalide hingeelu ja tunnevad nende töötlemise viiside tagapõhja.
Ilometsal on olnud suur mõju keemiaharidusele, seda eelkõige Tartu ülikoolis diplomini jõudnud keemikute harimise kaudu. Ta nõudis oma õpilastelt palju, aga tegi seda vormis, mida sageli peeti lihtsalt lahedaks käitumiseks. Nende õpetussõnade tõeline väärus selgus aga alles hiljem. Ta omas ka kindlat seisukohta, et hästi saab keemiat õpetada ainult see õpetaja, kes ainet põhjalikult valdab.
Raamat oli Tullio Ilometsa maailmas alati kesksel kohal. Eriti erutasid teda unikaalsed väljaanded ja käsikirjad. Ja kindlasti oli tema jaoks tähtis raamatute koduks olev raamatukogu. Ta oli asendamatuks nõuandjaks meie raamatukogu töötajatele, valides kogude jaoks huvitavat mitte ainult keemia eriala tarbeks. Kuni viimase ajani oli ta tegev mitmete teadusajaloole ja teadusbibliograafiale pühendatud raamatute kirjutamise ja väljaandmisega, pidades teaduse ajalugu maailma kultuuripildi oluliseks osaks.
Tartu ülikool on märkinud Tullio Ilometsa tegevust autasuga „Ülikooli sammas“. Ei ole kahtlust, et ta on tõepoolest üks neist sammastest, millel püsib Tartu ülikooli vaim.