Vabatahtlikud abiõpetajad
Heiki Raudla.
Alates sügisest tegelgu lapsega kool, suvi oli vanematele niigi väsitav. Vanaema, kes oli kevadel veel nii abivalmis ja elurõõmus, on nüüdseks nagu üleküpsenud õun, kes potsatab kohe-kohe vastu maad puruks. Selline tahe lapsed kaelast ära saada ja kogu kasvatamise raskus koolile delegeerida, on lapsevanemate seas üsna levinud, kurdavad õpetajad. Jääb mulje, nagu suhtuks osa vanemaid lastesse kui lemmikloomadesse, kes võetakse maakodusse suveks ja jäetakse sügiseks teiste hoole alla.
Osa lapsi pole enne esimest koolipäeva minutitki üheski haridus- või kasvatusasutuses olnud. Nii, ja nüüd kool vastutagu …
Ametliku statistika järgi jääb Eestis lasteaiast kõrvale 6–7 protsenti lastest. Põhiliselt seletatakse seda arvu lasteaiakohtade puuduse, vaesuse ja muude sotsiaalmajanduslike kitsaskohtadega. Aga mis seal salata, osa jääb lasteaiast kõrvale vanemate kindlal tahtel – need vanemad peavad lasteaeda oma järeltulijatele kahjulikuks asutuseks. Kuna mu enda laps on parasjagu eas, kus tuleb pisitasa harjuda lasteaias käimise rutiiniga, siis tean juhtumisi ka inimesi, kes jätavad oma jõnglased sihilikult lasteaeda viimata. Üldse viimata, mitte mõnikord viimata. Põhjusi tuuakse erinevaid, lühidalt öeldes tuleneb lasteaia vaenamine üüratust iseteadlikkusest: lasteaias on ajast ja arust „kasvatajad“, vale toit ja haigused. Tsiteerin üht „ärksamat“ ema, keda kohtasin ühel Kalamaja mänguplatsil: „Ma ei taha, et minu laps allutatakse maast madalast mainstream (ehk siis peavoolu) distsipliinile!“ No comments!
Muuseas, tema poeg oli pea kolmeaastane ja nii elava loomu ja vaba käitumisega, et kõik ülejäänud lapsed tema juurest alatasa minema tormasid – kas emme-issi rüppe või kõige kaugemasse aianurka. Mõni hakkas kaeblikult lalisema, teine lausa nutma. Paratamatult rändas mu mõte edasi klassiruumi, kus pole vanemaid nendele „õnnetutele“ abiks.
„Politseiriik!“ kostis üks väikelapse ema uudise peale, et Eesti riik kavatseb muuta alushariduse ehk lasteaias käimise kõigile kohustuslikuks. Okei, idee selline sõnastus oli ajakirjanduslikult provotseeriv (kui mitte öelda kollane), aga mõttel on jumet. Olen kindel, et alushariduse funktsioon on konkreetsete oskuste omandamise kõrval sotsiaalse suhtlemise ja käitumise arendamine. Muuseas, Põhjamaades korraldatakse koosolekuid tihti sellepärast, et inimesed omavahel suhtleksid.
Niikaua kui tahame ühiskonda, kus inimesed omavahel näost näkku suhtlevad ja koostööd teevad, ei saa me kasvada päris metsikult. Muidu jõuame olukorda, kus iga lapse kõrvale on hädasti vaja abiõpetajat. Majanduslikult võimatu. Aga äkki oleks lahendus vabatahtlike abiõpetajate rakendamine?