Viive-Riina Ruusi panus Eesti hariduse eduloos
Viive-Riina Ruus oli veendunud, et haridus ja kultuur peavad toimima käsikäes. Seetõttu lõi ta kuni ootamatu lahkumiseni aktiivselt kaasa Eesti haridus- ja kultuurikongressi programmi koostamises. Foto: Raivo Juurak
11. juulil suri 81 aasta vanuselt kasvatusteadlane ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus.
Viive-Riina Ruus lõpetas 1960. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogia erialal. Doktorikraadi sai ta 1982. aastal samuti TÜ-s, uurides õppetekstide kasvatuslikku efektiivsust. Tema põhilised uurimisvaldkonnad olid õppekava teooria, hariduspoliitika, õpetajate professionaalsus ja pedagoogika. Ta avaldas kümneid teadustrükiseid ning haridusteemalisi artikleid eesti ajakirjanduses, viis edukalt läbi õppetööd, teadusprojekte, osales rahvusvahelises tegevuses ning juhendas mitmeid väitekirju.
Ta oli Eesti haridusfoorumi üks asutajaid ning eesti elukestva õppe strateegia juhtivaid väljatöötajaid.
2011. aastal pälvis Viive-Riina Ruus Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 2013. aastal omistati talle Tallinna ülikooli teenetemärk.
Oleme hakatud koostama haridus- ja teadusstrateegiat aastani 2035. Tundes jätkuvalt muret selle olulise protsessi saatuse pärast, saatis Viive-Riina Ruus veidi enne oma surma „Elukestva õppe strateegia 2020“ juhtrühmale kirja, mida siinkohal tsiteerin.
„Olles ligikaudu kolm aastakümmet osalenud igasugustes avalikes debattides, väidan, et üks raskemaid asju on see, et puudub hädavajalik ühine teadmiste baas. Ja mingi rühmatöö käigus ei ole võimalik ka teadmisi jagada ja kedagi õpetada. Tulemuseks on see, et isegi hea tahtmise korral diskussioonid takerduvad ega tõuse kõrgemale igapäeva- ja igamehe-tarkusest, halvimal juhul aga enesenäitamise tuhinast.
Koolides on ju soovitava (või kohustusliku?) kirjanduse nimekiri. Endise kirjandusõpetajana väidan, et see ei tähenda erinevate arvamuste mahasurumist ja võimatust rikastada nimekirja omapoolsete allikatega jms. Küll aga annab lähteplatvormi aruteluks.
Tahan väga loota, et me suudame uue strateegia koostamise lähtekohana kokku leppida selles ühises teadmusbaasis, rohkem ja kriitilisemalt analüüsida maailmas ja meil tehtut, isegi kui me täna täpselt ei tea, kes need „meie“ on.“
Mulle tundub, et mõnes mõttes oli ta alati mõõdukas haridusdissident. Dissident selles mõttes, et trotsis julgelt mainstream’i, kui see tema haridusideoloogiliste arusaamadega kokku ei läinud. Aga see dissidentlus oli alati konstruktiivne, kantud suurel lugemusel ja eruditsioonil ning sügaval analüüsil põhinevast „oma tõe“ selgitamisest ja põhjendamisest.
Suur tänu Sulle kõige tehtu ja meile pärandatu eest.
Puhka rahus, kallis sõber, hea kaasteeline ja õpetaja!