DNA, hakka pähe – kas või tantsides ja lauldes

28. sept. 2018 Merit Karise Kuressaare ametikooli ja Tartu kunstikooli õpetaja, DesignSTEM-i juht - Kommenteeri artiklit

Richard Spencer pani ka Tartu kunstikooli ja Kuressaare ametikooli õpetajad vihtuma mitoositantsu. Foto: Erik Riige

 

Õpetamine on pigem kunst kui teadus, isegi kui õpetad loodusteadusi. Õppija seisundit tuleb muuta,“ arvab Ühendkuningriigi pärjatuim bioloogiaõpetaja Richard Spencer, kes kasutab oma tundide elavdamiseks laulu, tantsu ja kunsti.

Tartu kunstikool korraldas septembri algul Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuses seminari loodus- ja täppisteaduste (LTT) ning kunsti- ja disainiainete lõimimisest. Põhjuseks esiteks see, et kunstikool sai ESF-i taotlusvooru „Kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“ ehk Klass+ programmilt rahastuse, millega luua kaks STEAM-metoodika laborit ühiskasutuses Miina Härma gümnaasiumi ja Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumiga. Teiseks osaleb Tartu kunstikool Kuressaare ametikooli disainisuuna Erasmus+ projektis DesignSTEM, kus Euroopa kümme kutsekooli, polütehnikumi ja ülikooli ehitavad e-õppevara LTT ja disainiõppe lõimimiseks. Usutlesin seminari üht peaesinejat Richard Spencerit, Middlesborough’ kolledži bioloogiaõpetajat, kes Design­STEM-i projektis loob koos Tartu kunstikooli õpetaja Katrin Saagega taimedest värvi tegemise ja maalimise õpi­objekti.

Richard Spencer juhtimas meioosi õppimise ruudutantsu. Foto: erakogu

Richard Spencer, kuulusite „Globaalse õpetajapreemia 2015“ esikümnesse, olete Ühendkuningriigi pärjatuim bioloogiaõpetaja. Kuidas saite õpetajaks?

Töötasin järeldoktoriõppe teadurina laboris ning mul oli võimalus pidada mõni loeng. See meeldis mulle väga. Laboris tundsin end isoleeritult ja otsustasin minna üle haridusvaldkonda. Mulle meeldis side õpilastega ja teaduse kommunikeerimine, kuid ma ei tahtnud hakata õpetama vajaliku koolituseta. Läbisin õpetajakoolituse Durhami ülikoolis ning sain 11–18-aastaste õpilaste bioloogiaõpetajaks. Sellena töötan praeguseks juba 27. aastat. Valisin 11–18-aastaste õpetamise osalt põhjusel, et ei tahtnud spetsialiseeruda. Õpetamine annab mulle võimaluse ise õppida ja käsitleda bioloogia eri valdkondi. Olen veendunud, et teaduse kommunikeerimine on väga oluline.

Kuidas jõuate õpetamise kõrvalt end kursis hoida teadusmaailmas toimuvaga ja tuua selle klassiruumi?

Olen mitme organisatsiooni liige, saan uudiskirju, loen ajakirju. Bioloogia on ülipõnev, kiirelt arenev teadusharu. Õpetaja võib vabalt tunnistada, et ei tea vastust õpilase küsimusele, ja teha ettepaneku see koos välja uurida. Just nii algas üks mu klassi viimaseid projekte DNA-isadustesti problemaatika teemal. Võtsime ühendust Stanfordi ülikooli teaduriga, kes saatis meile oma artikli ning kursuse lõpus tegid õpilased sel teemal näidendi. Parimad tunnid ongi need, kus küsivad õpilased, mitte õpetaja. Küsiv õpilane on mõtlev õpilane.

Kuidas on läinud nii, et ühendate oma tundides bioloogia ja sellest tavamõistes kaugel asuvad loomingulised alad – tantsu, laulu, kujutava kunsti?

Kui olin õpetanud umbes viis aastat, käsitlesin kord tunnis mitoosi ehk rakkude jagunemist. Olin seda selgitanud mitmel moel: õpetanud didaktiliselt, olime praktiliselt uurinud suvikõrvitsa juuretippude kromosoome, teinud simulatsioone, vaadanud videoid. Kuid üks väga andekas õpilane ütles mulle ikkagi: „Ma tõesti ei saa aru.“

Võtsin appi käeliigutused, et näidata talle, mis rakkudega toimub, ning mäletan, et mu viimane lause oli: „See protsess sarnaneb tantsuga.“ Kui õhtul koolist koju läksin, mõtlesin: miks ei võikski see olla tants. Tunni aja pärast oli sobiv muusika leitud ning käeliigutustega tants valmis. Kahtlesin, kas õpilased selle vastu võtavad, kuid läks hästi ja õpilased kinnitasid, et said teemast aru. Liikumine aitab lihtsal moel omandada keeruka protsessi. Õpilastele jäävad liigutused meelde 20 minutiga, isegi kiiremini. See oli esimene kord, kui ühendasin bioloogia ja tantsu, ning õpilaste reaktsioon julgustas mind jätkama. Bioloogia on õpilastele raske rohkete terminite tõttu, need ei kuulu nende igapäevasesse keelepruuki. Termini kasutamine laulus aitab seda palju paremini meelde jätta. Õpetamine on pigem kunst kui teadus, isegi kui õpetad loodusteadusi. Inimloomus on juba selline – võib-olla on see küll ainult minu (ekslik) arvamus –, et tüdimus tuleb kaunis kiirelt. Seisundit tuleb muuta, mitte liiga tihti, kuid laul ja tants elavdab tundi ja paneb õpilased teemale keskenduma. Muidugi mõista pole tants ja laul meie ainus tegevus, käime välitöödel, teeme uurimistöid, näiteks uurime sel aastal ravimtaimi. Nii et õpetan mitmetahuliselt. Mu juhtmõte on: „Mitmekülgsus on loodusteaduste vürts.“

Kas õpilased reageerivad sellisele ebaharilikule õppimisviisile alati hästi?

Õpetan praegu 16–18-aastasi, kes on üsna eneseteadlikud, kuid minu kogemuse põhjal innukad osalema. Mäletan üht õpilast, kes oli väga vaikne ja hoidis omaette. Tema ei osalenud tantsudes. Ma ei sundinud ja ütlesin, et õppida saab ka teisi jälgides. Mõne kuu pärast, kui kasutasime üht teist tantsu meioosi õppimiseks, küsisin talt uuesti, ja ta oli nõus osalema. Ja mis juhtus – pärast seda hakkas ta klassikaaslastega rohkem suhtlema, ka teistes tundides, osalema ühistes ettevõtmistes. Pean väga oluliseks, et õpilastest moodustub õpikogukond, kus igaüks tunneb end hästi. Muide, huvitav on see, et õpilased meelsamini tantsivad, kui laulavad. Mäletan identseist kaksikuist, kes olid andekad ja heade tulemustega, kuid väga vaiksed. Nad ei laulnud kunagi kaasa, rääkisid tunnis vähe. Mõtlesin, kas introvertsete õpilaste puhul on laul kasutu vahend. Ühel lastevanemate koosolekul tuli kaksikute ema minu juurde ja ütles, ma ei unusta seda iial: „Mul on teie lauludest kõrini.“

Küsisin: „Kuidas, palun?“ Ta vastas: „Mul on kõrini teie laulude kuulmisest, mu tütred laulavad neid kodus kogu aeg.“ Ma ei tee midagi ainult vahelduse kui sellise pärast, kõigel peab olema tõsiseltvõetav õpieesmärk. Õpilased saavad väga hästi aru, kas tegu on lihtsalt ajaviitmise või millegagi, millest neil on kasu.

Kuidas õpetajad tantsule ja laulule reageerivad?

On õpetajaid, kes on mulle öelnud, et neil pole aega tunnis selliste asjadega tegelda. Kuid tantsu ja laulu kasu on mitmekülgne: keeruka protsessi jagamine füüsiliselt tajutavateks osadeks – kusjuures aju töötab – on ka lõbus. Ja mis kõige olulisem – see toimib. Eksamil näen, kuidas õpilastel vastust kirjutades keha aitab mitoosi meenutada. Kord lahkus üks füüsikaõpetaja ruumist, kui tantsu õpetasin. Ta ütles, et ei suuda selles osaleda. Vastasin, et mõistan. Minu meelest on oluline, et õpetaja saab õpetada viisil, milles ta on hea. Samas peaks õpetajal olema enesekindlust proovida uusi meetodeid. Mäletan Taanist üht õpetajat, kes polnud mu meetodeist vaimustuses, kuid tegi hiljem õpilastega näidendi valgusünteesist, mis sai hariduspreemia. Võimalik, et koolitus toimis tema jaoks kui katalüsaator, mille positiivse mõju avastas ta ise hiljem katsetades, ning see toimis ka õpilastega. Kui ei katseta, ei saa ka öelda, et see või teine meetod ei tööta.

Kuidas leevendada õpetajate vähese pealekasvu probleemi?

Mu endistest õpilastest õpetajaid mõjutas enda sõnul see, kui nad nägid, kui palju ma õpetamist nautisin. Muidugi on õpetajatöö ka raske ja väsitav. Olen kuulnud õpetajaid ütlemas: „Ärge hakake õpetajaks.“ See tasalülitab uue õpetajate põlvkonna. Oluline on noori õpetajaks kutsuda, kuid sama oluline on tegutseda, et õpetaja ei lahkuks ametist. Mind ennast on hoidnud 27 aastat õpetamise juures õppimisvõimalus, näiteks ka praeguse projekti DesignSTEM kaudu, mis muuhulgas on tõstnud minu silmis kutsehariduse mainet. Oluline on aidata õpetajal leida oma individuaalne tugevus ja arendada seda. Õpetamine ei tohiks olla liialt tehniline, ei tohi kõike sõna-sõnalt ette kirjutada. Õpetamisel on oluline luua õpilastega side. Selles on otsustav õpetaja isiksus. Ma ei arva, et vajame õpetajateks kõige helgemaid päid – muidugi on vajalik teadmiste teatav tase –, kuid õpetajaks peaks hakkama inimene, kes eelkõige suudab teadmisi edasi anda.

 


Seemneta viinamari

Olen viinamari, seemneta

Olen küps, hammusta.

Giberelliin mu kasvataja,

eteen mu küpsetaja,

auksiin mu seemnevõtja,

tsütokiniin mu noorushoidja,

käärimise ärahoidja,

auksiin mu varrehoidja,

eteen mu kukutaja.

Olen viinamari, seemneta

Olen küps, hammusta

Richard Spencer

Eesti keelde kohandas Merit Karise


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!