Eesti hariduskultuuri sajand Kasahstanist vaadatuna
Väino Sirk, Veronika Varik. Eesti hariduse 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2018, 192 lk
Kolmapäeval, 26. septembril kell 15 esitletakse TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumis Väino Sirgu ja Veronika Variku teost „Eesti hariduse 100 aastat“.
Töötanud mõnda aega Kasahstanis Almatõ oblasti pealinnas Taldõkorganis Zhetysu riikliku ülikooli teadus- ja arenduseala prorektorina, suhtlen palju eri alade kolleegidega. Hiljuti oli mul väga huvitav ja usalduslik vestlus siinsete pedagoogikateadlastega. Selle käigus sain tõelise üllatuse osaliseks, kui kuulsin, kui hästi tunnevad Kasahstani pedagoogikateadlased veel akadeemik Heino Liimetsa (1928–1989) koolkonna tegemisi. Kasahstani koolis on praegu väga suured reformid, sest senise kümneaastase keskkooli asemel tuleb neilgi kaheteistkümneaastane. Kuid Kasahstanis on ees veelgi suuremad kooli puudutavad muutused, mis on seotud näiteks riigikeele tähestiku muutmisega. 1928–1940 kasutas Kasahstan ladina tähestikku, mis vahepeal oli asendatud kirillitsal põhinevaga ja nüüd minnakse uuesti tagasi ladina tähestiku juurde. Loomulikult paneb see koolile Kasahstanis väga suure lisakoormuse. Kuid Kasahstani pedagoogikateadlased tunnistasid, et Eesti kooli ajalooline kogemus on neile suureks toeks, sest just Eesti kooli arengust saavad nad oma vajaduste jaoks võtta seda, mida neil praktilises töös vaja läheb. Mul oli muidugi hea meel, et sain Kasahstani kolleegidele kohe näidata meie uusimat kooliajaloo ülevaadet, mis ilmus suve hakul „Eesti Vabariik 100“ raamatusarjas.
Meie tuntud haridusajaloolased Väino Sirk ja Veronika Varik on koostanud raamatu, mis on meie kultuuripildi jaoks oluline ülevaade eesti hariduse ajaloost. Alapealkirja on autorid valinud sisu hästi tabavalt: rahvusliku kooli teekond aastail 1918–2018. Autorid tõdevad, et meie kooli senine areng on näidanud, et õnneks on eksinud need, kes on arvanud, et nad on loonud juba täiusliku koolisüsteemi siin Eestimaal. Elu on nende optimistide väiteid korrigeerinud ja veennud meid pigem selles, et kool on pidevalt arenev ja arendamist vajav nähtus. Seega ei saa kooli ajalugu samuti kunagi lõppeda.
Autorid on näidanud ka seda, et juba ärkamisajast alates on eestlased mõistnud, et just rahvuslik kool on ühiskonna jaoks asi, mida keegi teine meie eest teha ei saa. Eesti kooli saame vaid meie ise ülal pidada, arendada ja heade õpetajatega varustada.
Raamatus on vaadeldav sajand jagatud kolme ossa, millest esimene on aastad 1918–1940, seejärel 1940–1991 ning viimases osas on vaatluse all juba uusim aeg ehk aastad 1991–2018. Taolised suhteliselt väikese mahuga ajaloolised ülevaated panevad teksti kirjutajate ette alati keerulise ülesande, sest autorid ei saa liialt pikalt kirjeldada toimunud sündmusi ja analüüsida protsesse, vaid üsna kokkusurutult tuleb anda ülevaade põhilistest faktidest. Teksti mahtu aitab autorite arvates vähendada ajaloolise perioodi selgroog. Väino Sirk ja Veronika Varik on selleks ajaloolise ülevaate selgrooks Eesti kooli ajaloos lugenud mentaalset kindlust, mis on aidanud selles koolisüsteemis tegutsenud õpetajatel raskeimatelgi välise poliitilise surve aegadel ilmutada sisemist eneseteadvust ja väärikust. Seda mentaalset kindlust on aidanud hoida meie kooli varasema ajaloo traditsioon, mis on teinud meie koolisüsteemist läbi käinud inimesed omamoodi haridususku rahvaks. Eestikeelne kool pole oma arengutaset saavutanud suure pingutuseta, selleks on vaeva näinud mitu põlvkonda õpetajaid. Sajandipikkuse arengu kokkuvõtteks nendivad raamatu autorid, et eesti koolis valitsenud haridusidealism on aidanud seni tagasi lükata kõik võimude katsed muuta kool praktilise elu polütehnikumiks.
Autorite heal faktitundmisel põhinev ajalooline analüüs Eesti kooli ajaloost aastatel 1918–2018 jõuab vahekokkuvõttena järeldusele, et meie kooli senine areng on tõestanud: rahvus ja kultuur on ikka hea tervise juures, kui ühiskond investeerib haridusse kui kõrgemasse eesmärki ja mitte kui ärisse.