Haridusteemad stardijoonel

Erakondadel on aeg koolirahvale oma haridusplatvorme selgitada.

Toomas Jürgenstein.

Valimiste lõhna on õhus. Isegi suhteliselt kogenematu poliitikuna võin seda kindlalt kinnitada, sest poliitikas olevate ja sinna pürgivate inimeste aktiivsus, väljaütlemiste teravus ja reageerimise sagedus on oluliselt tõusnud ning huumorimeel langenud.

Mõttes olen vahel tsiteerinud kunagise menuraamatu, J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas kõlanud vana puudekarjase Puuparra sõnu: „/…/ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Mitmed erakonnad on oma esmased haridust puudutavad teemad ja lubadused juba välja käinud, kuid tõeline poleemika ja debatid pole veel alanud. Ehk ongi see sobiv aeg üsna subjektiivsel moel klassifitseerida näidete abil teemasid, mille üle võiks kujuneda seekordne kampaania haridusmaastikul.

Esimesena nimetaksin teemasid, mida võib nimetada seni parandamata vigadeks. Aeg-ajalt seda tüüpi probleeme esile kerkib.

Õpetajakutse

Näiteks praegu on mitmed koolid hädas ühe pisut ebaõnnestunud määrusega, mis võtab õpetajakutse neilt õpetajatelt, kes teatud kuupäeval koolis ei töötanud. Paljude õpetajate suhtes on selline määrus ebaõiglane, kuid valimisteemaks kujuneb see tõenäoliselt ainult juhul, kui määruse kordategemine veel väga pikalt aega võtab.

Lõpueksamid

Teisena nimetaksin ühiskonnas omajagu vastukaja leidnud küsimusi, millel on poolt- ja vastuargumente, kuid vähemalt minu hinnangul jäävad debatid suuresti haridusringkondadesse. Näiteks ministeeriumi plaan loobuda põhikoolis riiklikest eksamitest.

Kui seni on põhikoolidest õppekava täitmise kohta infot saadud kahes esimeses kooliastmes tehtavate tasemetööde ja riiklike lõpueksamite abil, siis uus kava paneb ette tasemetööde laiendamise ning kooli lõpetamise tingimused jääksid kooli otsustada.

Kindlasti jätkavad paljud põhikoolid eksamitega, kuid võimalikud on ka loomingulised projektid, uurimistööd vms. Minu meelest on oluline, et kooli lõpetamiseks parima vormi loomisele saaksid ka lapsevanemad kooli hoolekogu kaudu sõna sekka öelda See oleks heas kooskõlas sõnumiga põhikoolist kui kogukonnakesksest koolist. Küllap annab ka eksamite küsimust poliitiliseks teha, näiteks võrrelda põhikooli riiklike eksamite kaotamist Eesti hariduse allakäiguga. Tõenäoliselt jääb eelmises lauses toodud väide siiski kujundlikuks lõuahaagiks mõnes konkreetses valimisdebatis, mitte kandvaks teemaks.

Ühtne kool

Järgnevalt nimetaksin keerulisi ja samal ajal tundlikke küsimusi. Üks selline on kindlasti eesti-vene paralleelharidus ning juba on näha, et sellel teemal positsioonilahingud käivad. Osa erakondade arvates on lahenduseks liikumine ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos. Peetakse oluliseks eesti-vene noorte omavahelist suhtlemist ning nende kontaktide kaudu ühtlustuvat inforuumi, stereotüüpide murdmist jne. Samas on erakondi, kes on seisukohal, et vene õppekeelega koolid peavad jätkama, või siis pakutakse lahenduseks 100% eestikeelset õpet vene koolides, nii et rahvuspõhine eraldatus jääks.

Teravaid vaidlusi tekitavad ka küsimused regionaalsetest eripäradest ning kas ja mis mahus õpiksid vene õpilased nende identiteediks olulist vene keelt ja kultuuri emakeeles. Samuti olen erisuguseid arvamusi kuulnud teemal, kas selle raske teema peaks lahendama n-ö ülevalt alla käsumeetodil või peab sellele eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Olen vahel tundnud, et selle haridusteema käsitlemisel tuleks ühe või teise seisukoha puhul välja tõmmata jalgpallist tuntud kollane või punane kaart, kuid poliitikas pole see kahjuks võimalik. 

Noorte tuleviku fond

Väga loodan debatte päris uute ideede üle. Toon siin näite koduerakonna, sotside poole pealt. Nimelt oleme pidanud gümnaasiumis oluliseks, et noor inimene harjuks seal tegema elus hädavajalikke mõtestatud valikuid. Vahepõikena olgu öeldud, et olin väga rõõmus, kui avastasin oma koduerakonna seisukoha olulise kattuvuse oma kodukooli Hugo Treffneri gümnaasiumi põhieesmärgiga: „Kool kujundab õpilastes oskuse otsustada ja valikuid teha haridustee kavandamisel ja edasise elu kujundamisel.“

Kuidas aidata õpilastel selleni jõuda? Arvan, et õpilase võimalused neid valikuid langetada laienevad tunduvalt, kui tema taskud pole tühjad. Oleme sotsiaaldemokraatidega välja käinud idee luua noorte tuleviku fond, mis avatakse igale lapsele tema sünni järel ning kuhu terve tema lapseea jooksul kogutakse raha. Kui lapsest saab täiskasvanu, on tal võimalik seda kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks. Sotside ettepanek on, et riik panustab iga lapse isiklikku fondi igas kuus kümme eurot ning vabastab lapsevanemate tehtud sissemaksed tulumaksust. Kui mõlemad lapsevanemad panustavad sarnaselt riigiga igas kuus kümme eurot, koguneb koos intressidega lapse 18. sünnipäevaks arvele peaaegu 10 000-eurone summa. Seda summat taskus omades on gümnaasiumi lõpetanud noore võimalused valikuid teha tunduvalt avaramad.

Palk ja töökoormus

Viimasena toon välja kõige olulisema teema ja see on kõik, mis puutub õpetaja ametit: palk, töökoormus, järelkasv, tugispetsialistid on vaid mõned märksõnad. Eesti õpetaja on tark, tal on süda õiges kohas ning ta on kriitiline lubaduste suhtes. Kes puudutab kõige lähemalt õpetaja hingekeeli, on valimiste võitja hariduse valdkonnas. Mul on hea meel, et stereotüüpsete loosungitega seda teha ei saa.

Kindlasti tuleb kampaania haridusteemadel pingeline. Mulle näib, et paljud teemad on valimiste stardijoonel koha sisse võtnud ning mõned neist juba startinud.