Kas kool tapab loovust?
Maie Tuulik.
Praegust koolisüsteemi on palju kritiseeritud. Näiteks Briti hariduseksperdi Sir Kenneth Robinsoni kirglikud sõnavõtud „Kas kool tapab loovust?“. Tema arvates on loovus tänapäeval sama oluline kui kirjaoskus.
Loovuse mõõt on suutlikkus leida ootamatu lahendus, jättes vahele probleemi vaevalise ja pingutust nõudva sirgjoonelise ründamise.
„Uurides mõningaid loovuse uurimiseks mõeldud psühholoogilisi teste, olen tundnud, et kurval kombel puudub neis pulbitseva spontaansuse, elegantsi ja lihtsuse sära. Otse vastupidi, sageli kutsuvad need esile just vastandliku: vaevarohke pingutatud rassimise seda saatva ähkimise ja hingeldamisega,“ kirjutab maailma üks juhtiv neuroteadlane Elkohonon Goldberg oma raamatus „Loovus. Inimaju uuenduste ajastul“.
Loovuse mõõtmine
Joy Guilford võttis kasutusele mõiste „divergentne mõtlemine“, mida ta vastandas konvergentsele mõtlemisele. James Kaufman defineerib oma raamatus „Loovus 101“ divergentset mõtlemist kui reageeringut küsimustele, millele pole selgeid, ainuvõimalikke vastuseid. Sellest sai loovuse uurimise ja mõõtmise nurgakivi.
Loovuse uuringutes kasutatakse sageli Torrance’i loova mõtlemise teste (TTCT). See Ellis Paul Torrance’i divergentse mõtlemise mõõtmiseks välja töötatud testikogum nõuab, et katseisik pakuks välja võimalikult palju kasutusviise mõnele objektile, näiteks telliskivile; et katsealune kaunistaks mõnd lihtsat kujundust võimalikult mitmel viisil ning et ta sooritaks veel mitu lihtsana näivat ülesannet.
Ühe juhtiva loovusuurija Keith Sawyeri sõnul on loovusuurijad jõudmas siiski üksmeelele, et divergentse mõtlemise testid ei mõõda usaldusväärselt loovust reaalses elus. Samuti on suure hulga uuringute metaanalüüs viinud järelduseni, et laste võimekus divergentse mõtlemise testide lahendamisel ei ennusta kuigi hästi nende loomesaavutusi täiskasvanuna reaalses elus (korrelatsioon 0,216).
Loovuse õpetamine
On mitmeid uuenduslikke haridusprogramme, mis põhinevad eeldusel, et loovat vaimu saab õigesti kavandatud haridusliku sekkumisega vormida. Veenev uurimus peaks olema longituuduurimus, mis jälgib ja võrdleb eri haridusprogramme läbinud inimeste elu- ja karjääritrajektoore ning hõlmab piisavalt suure arvu õppureid.
„Testide tulemused ei kõlba, kuna nende tulemused ei ennusta kuigi hästi uuendusmeelsust reaalses elus,“ kirjutab Goldberg. See tähendab, et tõendusmaterjal peaks põhinema reaalsel elul, siis on sellel tähendus. Ent ometi, kuigi pole tõendeid selle kohta, et loovust saab kavakohaselt vormida, puudub ka tõendusmaterjal, et seda ei saa teha.
Loovuse õpetamise programmid
Need on välja töötanud teadlaste rühmad ja nende taga on loogiline teaduslik põhjendus.
Loovus on lahti seletatud mitmeks kergemini sihtmärgiks seatavaks kognitiivseks ja metakognitiivseks protsessiks: mentaalne paindlikkus, analüüsi sügavus, kriitiline mõtlemine, ajede kontroll jms. Eeldatakse, et metakognitiivsete oskuste treenimine on sama oluline või isegi olulisem kui konkreetse õppeaine, nagu ajalugu või geograafia, õpetamine ning et seda on võimalik saavutada otsese juhendamise kaudu.
Paljud sellised programmid on kavandatud nii, et kaetud oleks kogu haridusspekter alates lasteaiast kuni ülikoolini. Goldbergi arvates on kaks neist eriti huvitavad. Need on „Psüühika tööriistad“ ja „Minerva kool“.
„Psüühika tööriistad“
Programm on Jelena Bodrova ja Deborah Leongi koostöö vili, mis lähtub Lev Võgotski teooriatest. Programmiga alustati 1993. aastal. See on eelkoolidele ja lasteaedadele mõeldud õpetus. Hoolikalt kavandatud mängulise tegevuse eesmärk on arendada ajede ohjeldamist, enesekontrolli ja koostööd ning õpetada eneseregulatsiooni. Lapsi õpetatakse vaatlema probleeme kriitilise pilguga ja otsima neile alternatiivseid lahendusi.
„Psüühika tööriistadega“ sisse harjutatud oskused näivad üldistuvat ja üle kanduvat ka teistele tegevustele. Näiteks olid neis osalenud lapsed eakaaslastest paremad ka arvutamises, tähelepanus jms.
Minerva kool
Ben Nelsoni 2012. aastal asutatud kool on kavandatud tulevikuülikooliks ja selles toimub tõeline kõrghariduslik eksperiment. Praegu on seal võimalik omandada bakalaureusekraad mitmel erialal. Kool ei häbene oma elitaarsust.
Üliõpilaste valimisel pannakse rõhku suutlikkusele iseseisvalt õppida, intellektuaalsele uudishimule ja kriitilisele meelele – kõiki neid omadusi õpetatakse ka „Psüühika tööriistades“. Võrreldes teiste eraülikoolidega on seal õppemaks väike ning üliõpilaskond rahvusvahelisem. Nimi Minerva on võetud Rooma tarkusejumalanna järgi, kes oli Jupiteri tütar.
Minerva kooli missioon on koolitada ühiskonnale juhte, mitte kitsa valdkonna asjatundjaid. Minerva koolide õppekava paneb rõhku teadmiste sügavale kognitiivsele läbitöötamisele, mitte mehaanilisele meeldejätmisele, juhtimisoskuste arendamisele, efektiivsele meeskonnatööle, tõhusale kommunikatsioonile, kriitilisele mõtlemisele ja alternatiivsete lahenduste otsimisele. Rõhuasetus on traditsiooniliste piiride lõhkumisel valdkondade vahelt, universaalsete kognitiivsete tööriistade – psüühiliste harjumuste ja ideede, alusmõistete – väljakujundamisel ning ühiskonda puudutavate oluliste küsimustega tegelemisel. Loenguvormi välditakse, sest ehkki loengud on suurepärane moodus õpetada, on see kohutav moodus õppida. Nii arvavad Minerva juhid. Õppematerjali faktiline osa omandatakse iseseisvalt internetist, virtuaalses klassiruumis osalevad üliõpilased aruteludes ja õpivad, kuidas omandatut rakendada. Elatakse paljudes eri kohtades üle maailma.
Ehkki lasteaialapsed ja üliõpilased asuvad haridusspektri eri otstes, põhinevad mõlemate programmid tunnetusteadusel ja on võtnud omaks samad põhimõtted.
Kus elab loovus?
Sageli räägitakse loovusest kui ühtsest omadusest või andest, mida inimesel kas on või ei ole. Levinud on arusaam, et loovuse asupaik on parem ajupoolkera. „Ajus ei ole ühtainust loovuskeskust,“ kirjutab Goldberg oma raamatus „Loovus. Inimaju uuenduste ajastul“.
Ta kinnitab, et loovuse seostamine aju ükskõik missuguse üheainsa osaga on liigne lihtsustamine. Loovuse kui väga keeruka protsessiga on seotud kogu aju.
Loovuse komponendid
„Loovus on bioloogiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete komponentide tulemus. Loovusest arusaamiseks tuleb uurida loovuse komponente ning kõigil neil on omaenda närvivõrgustikud,“ selgitab Goldberg.
Tähelepanu väärivus. See tähendab suutlikkust tõstatada ülitähtsaid probleeme ja esitada olulisi küsimusi. Loovus ei ole lihtsalt mentaalne virtuoossus, vaid tähendab ka asjassepuutuvust.
Uudsus. Tõmme uudsuse poole on loovuse üks peamisi eeltingimusi, nagu ka intellektuaalne mittekonformsus, võime distantseerida ennast väljakujunenud teooriatest ja arusaamadest ning kindlakujulistest kunstivormidest. Uudsus tähendab huvi ja suutlikkust leida lahendused probleemidele, millega pole varem tegeletud.
Võime seostada vanu teadmisi uute probleemidega. Võime genereerida uut rajaneb tavaliselt vana suurepärases oskamises, seda isegi siis, kui see toob lõpuks kaasa vana hülgamise. Loovus tähendab võimet märgata tuttavat mustrit näiliselt uute ja ainulaadsete probleemide juures. Kõik, mis on üdini uus, on tõenäoliselt vale, sest paljud uuenduslikud ideed ja kunstivormid on tegelikult edasi arendatud varasemad ideed ja kunstivormid.
Genereerimisvõime ja mentaalne paindlikkus. Tavaliselt ei avastata keerulistele probleemidele lahendust mitte esimesel katsel, vaid seda tuleb kaaluda eri nurkade alt. Loovus tähendab oskust katsetada eri vormidega nii teaduslikus kui ka kunstilises loomeprotsessis.
Aje ja visadus. Kuigi on näiteid ka nn laiskadest geeniustest, on suured teaduslikud avastused ja kunstiteosed enamasti aastatepikkuse kõva töö tulemus. See tähendab suutlikkust probleemi lahendamise nimel püsivalt pingutada ning tagasilöökidele vastu panna.
Mentaalne uitamine. Idee, et loomeprotsessi keskmes on mentaalne uitamine, on olnud teada juba mõnda aega. Et mentaalse uitamise perioodid oleksid produktiivsed, peavad neile eelnema teadliku, süstemaatilise ja suunatud pingutuse perioodid. Mentaalne uitamine on näiliselt pingutuseta järgnemine ideedele kõikjale, kuhu need viivad. See on näiliselt pingevaba vaimuseisund, kui probleemi lahendus või meloodiakäik tuleb pähe justkui eikusagilt, täiesti ootamatult. Tegelikus elus on loominguline läbimurre tavaliselt järjekindla, pikka aega kestnud intellektuaalse või kunstilise pingutuse kulminatsioon.
Mentaalne keskendumine. See on iga teadusliku avastuse hädavajalik osa, mis toimib sünergias mentaalse uitamisega.
Üldtunnustatud tõekspidamisi ründav meeleseisund. Loovus tähendab ka iseloomutugevust ja usku oma töösse, et jätkata, hoolimata sellest, kas sind tunnustatakse või halvustatakse. Ühiskonnast ees olles on loovisik rahulolematu status quo’ga.
Peamiste ühiskondlike ja kultuuriliste teadmistega sobitumine. Loovisik ei saa olla ühiskonnast liiga kaugel ees. Püsima jäämiseks peab ühiskond tema tööd tunnustama kui olulist ja selle vastu võtma. Vastasel juhul läheb see ajaloo ja kultuuri jaoks kaotsi.
Kombekus. Mõnikord võivad loovisiku sotsiaalsed oskused olla kaalukeeleks surematuse saavutamise ja unustusse langemise vahel. Kuigi need on loomeprotsessis kõrvalised, on neil ometi oluline ja mõnikord isegi otsustav roll selleks, et loovisik pääseks ligi vajalikele ressurssidele.
Soodne kultuuriline miljöö. Teatud ühiskonnad ja epohhid on uuenduste poolest rikkamad kui teised, näiteks Ateena kuldaeg ja renessansiaeg Firenzes.
Kui loov on intelligentne vaim?
Võib küsida ka nii: kui intelligentne on loov vaim? Nende omavahelise seose otsimise isaks peetakse Joy Paul Guilfordi, kes püstitas järgmise küsimuse: „Kas loovus on üldise intelligentsuse tagajärg või on see eraldiseisev omadus, mis võib üldise intelligentsusega vastuolus olla?“
Tema hüpoteesi järgi eeldab märkimisväärne loovuse tase suhteliselt kõrget intelligentsust, kuid intelligentsuse väga kõrgel tasemel see seos kaob.
Hea töö, head mõtted. Kas aga kool see tapja on, tuleb arutleda. On koole, kus kõik on asjalik ja tulemused head, loovusega samuti. Loovus algab kunstide, kirjanduse, tehnilise külje, jne külgede osas. Lev Võgotski seisukohad näib, et on läbitud etapp kuid vahepeal unarusse jäänud. Ikka õppimine hoolsalt, harjutamine, treenimine, pühendumine psüühika tööriistade kasutamisega ja nii see on enamasti olnud loominguliste õpetajate poolt.
Minerva kool kõlab uhkelt ja kas tulevased võimalikud juhid ikka vajavad “õrrele” tõstmist. Õppimine ja õpetamine on koostööline protsess ning omad hooled ja vaevad tuleb kõigil läbida. Ka lind ei tõuse enne lendu, kui maapealne koolitus on läbi tehtud. Instinktid? Ja ikka seda ka, loomusund on inimestel. Kinnitan, et Minerva kooli tahaks küll tunda, teada saada, kas on kena afišš või võimalus reaalselt, rikastes riikides näiteks. Oli mõnus lugeda. Tänan.