Kas nutitelefon sööb paberõpiku välja?
Tallinna 21. kooli 12.a klass. Matemaatikaõpetaja Tiia Valdmets ja direktor Meelis Kond ning Foxcademy rebasekostüümides esindajad Kenneth Pohl ja Rasmus Kisel. Fotod: Rasmus Kooskora
Sellest sügisest saab paljusid teemasid õppida paberõpiku asemel nutitelefonist, tahvel-, süle- või lauaarvutist. Kas käes on paberõpiku viimased päevad?
Ühel haridusteema arutelul palus TÜ professor Margus Pedaste tõsta käe neil, kelle arvates kümne aasta pärast Eesti koolides paberõpikuid ja -töövihikuid enam ei kasutata. Enamik seda ei uskunud, sest kuhu saab vana hea paberõpik kaduda! Professor Pedaste ainult muigas selle peale heatahtlikult. Tema teadis, et paljudes USA ja ka Hiina koolides õpivad lapsed veebist juba praegu rohkem kui paberõpikust.
Kuidas telefonist õpitakse? Kas see on põnevam kui õppida paberõpikust? Kas telefonis saab üldse tõsiselt õppida või pakub see eelkõige mängulisust ja puhkehetki?
Nendele küsimustele vastamiseks otsustasin ise mõned ülesanded nutitelefonis ära lahendada. Esimesena võtsin vaatluse alla Foxcademy 7. klassi matemaatikaõpiku, sest matemaatikat loetakse kõige raskemaks õppeaineks. Kas see on veebis kergem?
Mis on romb?
Valin 7. klassi õpikust rombi teema. Algul on väike hirm, et äkki lööb ette video, kus väga hea õpetaja selgitab ilusas eesti keeles tahvli ees rombi olemust. Õnneks seda ei juhtu. Leian rombi lühikirjelduse ja jõuan siis selgitavate ülesannete juurde. Seal on teljestik, millel on kolm punkti. Pean panema kirja neljanda punkti koordinaadid, et tekiks romb. Esimesel katsel ma eksin, sest unustan oma koordinaadile miinusmärgi ette panna. Aga seda viga saab parandada. Pärast õige koordinaadi sisestamist tekivad nelja punkti vahele jooned ning romb lööb särama.
Huvitav on mängida ka skeemiga, kus saab liugurite abil rombi nurki liigutada. Üht nurka liigutades liiguvad teised iseenesest, nii et romb jääks rombiks. Siis tulevad kinnistavad küsimused. Üks neist näiteks selline: „Kas romb on ruudu erijuhtum?“ Pean valima viie vastuse hulgast õige. Kui vastan õigesti, muutub vastus roheliseks, kui valesti, siis punaseks. Aga kahtlen natuke ja avan samal leheküljel spikri. Seal öeldakse, et rombi vastasküljed on paralleelsed, aga seda, missugune vastus viiest on õige, ette ei anta.
Protsent, intress, promill
Järgmisena uurisin protsendi arvutamist, sest seda teemat kardab enamik täiskasvanuidki. Foxcademy 7. klassi veebiõpikus selgitatakse protsenti piltlikult – sent tähendab sajandikku. Siis tulevad lihtsad ülesanded. Näiteks kui palju on 60% 30-st. Antud on viis vastust, üks neist õige. Mõtlen, et 50% 30-st on 15, järelikult on 60% rohkem, ja valin vastuste seast 18. Vastus läheb roheliseks! Selliseid lihtsalt peast lahendamise ülesandeid on protsendi teema juures palju, et lapsele asja loogika selgeks saaks. Järgnevates, keerukamates ülesannetes on vaja kasutada juba kalkulaatori abi.
Siis tulevad intressid – seos eluga. Mart laenas pangalt üheks aastaks 3% intressiga 60 eurot. Ta maksis laenu juba poole aasta pärast tagasi. Kui palju ta pangale tagasi maksis? Arvutused saab taas teha peast, et õpilane omandaks intressi arvutamise loogika. Hakkan vastuseid pakkuma ja eksin paar korda, sest unustan kiirustamise tõttu mõningaid asjaolusid arvesse võtta. Aga tore, et saab uuesti proovida. Ja tore, et spikker toetab.
Natuke on muidugi piinlik ka, et ma 7. klassi matemaatika küsimustele puusalt pihta ei saa. Teisalt ei teki aga seda hirmu, et teised hakkavad naerma. Saan võtta asja rahulikult. Pigem imestan selle üle, et matemaatikat on veebis nii lihtne selgitada. Algul uus teema hästi piltlikus sõnastuses, siis näitlikud skeemid ja animatsioonid ning kohe ka valikvastustega kontrollküsimused. Usun, et õpilasel on niimoodi päris kerge iseseisvalt matemaatikat õppida. Tekib isegi mõte, miks ei ole matemaatikat juba ammu nutitelefoni viidud.
Eriti meeldivad mulle Foxcademy veebiõpiku rohked kiire tagasisidega küsimused. Tekib tunne, nagu õpiksid koduõpetaja käe all, kes kogu aeg kontrollib, kas sa ikka said aru. Kui vastad valesti, ei hirmuta virtuaalne koduõpetaja, et sa jääd niimoodi teistest maha, vaid lubab mitu korda uuesti proovida. Süvene! Aega on! Kui läheb jälle valesti, soovitab virtuaalne õpetaja avada spikri, kus on oluline vihje. Võid katsetada seni, kuni asi selge. Virtuaalset koduõpetajat su esialgne saamatus ei ärrita, ta jääb sõbralikuks.
Vaatan põgusalt ka Foxcademy füüsika- ja keemiaõpikuid. Füüsikas satun elektri teemale. Tähed on seal liiga väiksed, aga kui keeran nutitelefon külje peale ja venitan teksti kahe sõrmega suuremaks, on tekst täiesti loetav. Saan teada, et ülikiiresti ei liigu mitte elektronid, vaid elektriväli. Juuresolev animatsioon selgitab, kuidas see käib. Keemiaõpikus satun küsimustele, mis on esitatud alumiiniumi korrosioonikihi kohta. Igal küsimusel on viis vastusevarianti, mille seast tuleb valida õige. Selgub, et siingi ei saa puusalt tulistada. Loen pärast esimest vale valikut teooria läbi ja vastan siis õigesti.
Mind üllatab digiõpiku juures üks lihtne asi – kordamisküsimused on huvitavad. Paberõpikus pole ma neid enamasti lugenud, sest kunagi ju ei tea, kas oled vastanud õigesti. Virtuaalne koduõpetaja annab aga kohe teada, kuidas läks, ja see teeb asja põnevaks.
Usun, et digiõpikud ergutavad õpetajate fantaasiat ja panevad neid digilainel kaasa mõtlema. Oma kooliajal ehitasime füüsikatunnis vineerist stendi, mille peal sai katsetada taskulambipirnide järjestikust ja paralleelset ühendamist. Ühel juhul olid pirnid tuhmid, teisel juhul särasid heledalt. Aga sellise näidisstendi saab ju animatsioonina digiõpikusse panna, et õpilane saaks hiirenoolega pirne nii- ja teistmoodi ühendada. Kusjuures Foxcademy ootab ka ettepanekuid oma digiõpikute paremaks muutmiseks.
Meenus, kuidas selgitasin oma põhikoolis õppivale lapsele pikalt, kuidas tekib vahelduvvool. Siis leidsin Koolielu portaalist saksakeelsete selgitustega hüdroelektrijaama animatsiooni, mis tegi lapsele asja mõne hetkega selgeks – saksa keele oskust polnud vajagi. Seega – rohkem animatsioone digiõpikutesse! Üks liikuv pilt selgitab paremini kui tuhat sõna.
Ühesõnaga – digiõpik võib paberõpiku välja tõrjuda küll. Kuid elasin juba üle ka esimese tagasilöögi. Kui rääkisin oma tuttavale õhinal, et nüüd saab matemaatikat õppida nutitelefonis, sain vastuseks: „Püha lihtsameelsus! Õppimine on viimane asi, mida tänapäeva laps telefonis teeb! Tema tahab seal sõpradega suhelda ja mänge mängida!“
-
- Sebastian Pikand (23).
-
- Kenneth Pohl (23).
-
- Rasmus Kisel (22).
Mis on Foxcademy
- Foxcademy on digiõpikuid välja andev OÜ, mille rajasid 2014. aastal kaks noort meest Sebastian Pikand (23), kes on õppinud Stockholmis digimeediat, ja Kenneth Pohl (23), kes õpib TalTechis IT-süsteemide arendust.
- Foxcademy käivitati Hooandja toel, sealt saadi 7365 eurot stardiraha. Prototroni projekti kaudu saadi toetust 7000 eurot.
- Praeguseks on Foxcademyl valmis kümme reaalainete veebiõpikut. Matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpikute kallal töötavad kogenud õpetajad ja noored akadeemikud – näiteks matemaatikat veab Elo Reinik ja füüsikat Cambridge’i ülikooli vilistlane Rasmus Kisel.
- Foxcademy õpikud on jõudnud sajasse Eesti kooli. Igas koolis kasutab neid 1–3 õpetajat.
Foxcademy pedagoogilisi lähtekohti
Foxcademy veebiõpikute kasutaja saab rakendada kerge vaevaga järgmisi pedagoogilisi põhimõtteid.
- Kiire tagasiside. Õpilane ja õpetaja näevad kohe, kus on tehtud vigu.
- Sage tagasiside. Kui tasemetöö on kord aastas, siis veebiõpikus saab teha hindelisi ja harjutamisteste iga päev.
- Vigadest õppimine. Õpilane võib veebiõpikus korduvalt eksida ja uuesti katsetada, kuni saab teema selgeks. Õpetajal on automaatne ülevaade õpilase kõigist vigadest.
- Personaalne õpe. Nõrk õpilane saab veebiõpikust kergemaid, tugev õpilane aga keerukamaid ülesandeid. Iga õpilane õpib oma võimete piiril.
- Õpianalüütika. Veebiõpik annab õpetajale pidevalt ülevaate, mida tema klassi õpilased oskavad ja mis on nende peamised probleemid.
Kas laps suudab nutitelefonis õppida?
Küllap on igaüks meist kuulnud, et tänapäeva last ei huvita miski peale nutitelefonis lobisemise. Tänapäeva lapsed ei suutvat enam keskenduda, nad olevat palju pinnapealsemad kui meie omal ajal jne. Kuidas on läinud Foxcademy veebiõpikutega? Kas õpilased on suutnud neist õppida?
Sebastian Pikand, Foxcademy tegevjuht: Kui me 2015. aastal oma esimesi veebiõpikuid Pelgulinna, Lilleküla ja Viimsi gümnaasiumis katsetasime, siis kartsime tõsiselt, et äkki jätavadki õpilased matemaatikaülesanded pooleli ja hakkavad nutitelefonis hoopis suhtlema. Kuid seda ei juhtunud. Nad lahendasid kõik innukalt ülesandeid. Üldse on veebis õppimise suhtes olnud umbusklikud pigem mõned õpetajad, mitte aga õpilased.
Aga kust te teate, et nad telefonis õppisid?
Vaatasime, mis neil ekraanil on, ja see oli matemaatika. Õpetaja ei jõua niimoodi kõiki õpilasi läbi käia, nagu meie tegime, aga õpetaja näeb oma arvutist, kui kaugel keegi tema õpilastest ülesannetega on. Kui ta märkab, et keegi on maha jäänud, läheb ta talle appi. Kui laps õpib kodus, saab temaga samuti kohe ühendust võtta. Õpetaja näeb oma arvutist sedagi, mitu korda on õpilased enne õige vastuseni jõudmist eksinud ja mis on olnud nende tüüpilised vead. Õpetaja näeb oma arvutist ka iga õpilase parimaid tulemusi. Seega teab õpetaja väga hästi, millega keegi tunni ajal või ka kodus nutitelefonis tegeleb ja kuidas tal läheb.
Kui laialdaselt veebiõpikuid kasutatakse?
Laias maailmas üha enam. Näiteks USA-s ja Hiinas on koolid läinud massiliselt veebiõpikutele üle ja paberõpikust sisuliselt loobunud. Sama teed liigub kiiresti Venemaa. Suurtel riikidel on väga head veebiõpikud, sest turg on neil suur ja hea veebiõpiku tegemine tasub ennast kuhjaga ära. Eestis on asi veninud, sest meie haridusmaterjali turg on väike.
Osa koole on veebiõpikuga siiski aktiivselt kaasa tulnud?
Üle saja kooli on praegu kaasatud, igas koolis katsetab veebiõpikutega 1–3 õpetajat. Põhiline osa neist on Tallinna koolid, nt 21. kool, Kadrioru saksa gümnaasium, kuid kaasa on tulnud ka koole Sakust, Rakverest, Kadrinast, Tartust, Hiiumaalt, Kohtla-Järvelt jm. Teeme huvilistele pidevalt koolitusi ja uusi õpetajaid liitub kogu aeg, sh vene õppekeelega koolidest. Näiteks augusti lõpul toimunud koolitusele tuli ligi sada õpetajat.
Mõned õpetajad on siiski öelnud, et nad on juba oma tõhusa meetodi välja töötanud, mistõttu pole neil aega ega tahtmist veebiõpikute kasutamist ära õppida. Õpetajatel ongi vähe aega. Aga autoga sõitma õppimine võtab samuti aega, kuid kasu on sellest kogu eluks. Nii muudab ka veebiõpik õpetaja töö kogu eluks kergemaks. Koolide haridustehnoloogid võiksid julgustada oma õpetajaid digiõpikuid kasutusele võtma.
Kas veebiõpikul on hing?
Seda küll ei maksa karta, et hingetu veebiõpik elava õpetaja klassist välja sööb. Klassi hing on ikkagi õpetaja, mitte õpik. Sellist olukorda, et õpik üksinda õpetab, ei teki. Alati on õpetaja see, kes õppeprotsessi korraldab, valides ka digiõpikust oma õpilastele vajalikke teemasid ja ülesandeid, hindamisviise jne. Õpetaja otsustab, millal on õpilastel parem õppida igaüks omaette, millal rühmadena jne. Õpetaja võib panna ka nutikamaid õpilasi vähem nutikaid õpetama jne.
Samas pole kahtlust, et veebiõpik sööb paberõpiku välja. Miks veedavad noored rohkem aega sotsiaalmeedias kui paberist ajalehti lugedes? Sest sotsiaalmeedia sisu on personaalsem ja ka mahukam. Aeg on jõuda selleni, et noored veedaksid digiõpikutes rohkem aega kui paberõpikutest õppides.
Arvuti siiski pärssivat mõtlemist …
Sotsiaalmeedias kirjutatakse tõesti, et Maa on lapik ja arvutimängude mängimine pidurdab lastel aju arengut. Teadus seda ei kinnita. USA-s tehti labürindikatse. Algul lasti lastel ilma igasuguse ettevalmistuseta labürindist asju välja tuua. Seejärel lasti nendelsamadel lastel paar nädalat järjest suvalisi arvutimänge mängida ning tehti labürindikatse uuesti. Selgus, et pärast suvaliste arvutimängude mängimist said lapsed labürindist asju kätte varasemast kiiremini.
Tehnoloogia ei kahjusta mõtlemist, vaid võimendab seda. Näiteks kalkulaatoriga läheb kõik kiiremini kui peast arvutades, Excel lisab veelgi kiirust juurde.
Kas digiõpik teeb lihtsaks kujundava hindamise?
Digiõpik tõesti võimaldab seda. Õpetaja saab veebiõpikut kasutada nii, et õpilane oma tulemusi õppimise ajal ei näe, vaid saab kogu aeg jõukohaseid ülesandeid juurde. See ongi klassikaline kujundav hindamine, et õpilane saab pidevalt järgmisi ülesandeid, kuid hindeid ei näe. Ta lihtsalt teab, mida juba oskab, ja läheb edasi.
Teisalt saab õpetaja anda veebiõpikus ülesandeid nii, et õpilane saab iga natukese aja tagant hinde ehk näeb kogu aeg, kui palju vastavad tema oskused riiklikule õppekavale ja mis tasemel ta on võrreldes oma klassikaaslastega. Mõnda õpilast võib just selline hindamine hoolikamalt õppima innustada.
Kolmandaks võib õpetaja korraldada ka nii, et õpilaste rühmad saavad rühmahindeid. See on õpetaja otsustada, kuidas ta kedagi hindab. Kokkuvõtva hinde paneb aga alati õpetaja, mitte digiõpik.
Paljud õpetajad on juba ammu kasutanud mitut hindamisviisi korraga ja läbisegi, kuid vähesel määral, sest tööde käsitsi parandamine on olnud väga ajamahukas. Digiõpiku tööd hindab aga õpik ise ära ühe hetkega ning õpetaja saab keskenduda vigade parandamise asemel laste õpetamisele. Veebiõpiku puhul on tal võimalik koostada kasvõi igale õpilasele individuaalne tunnikontroll, mille veebiõpik silmapilkselt ära parandab.
Väga individuaalne õpe kihistab klassi …
On väga kitsas vaade arvata, et kõik õpilased klassis peavad olema ühel ja samal tasemel. Iga lapsevanem tahab ju, et tema laps saavutaks parimaid võimalikke, mitte keskmisi tulemusi. Ka PISA puhul räägime just sellest, et meie õpilased on kõik liiga keskmised ja tipud meil puuduvad. Peamine põhjus on siin frontaalne õpe, mis keskendub keskmisele õpilasele. Veebiõpiku puhul saame aga rakendada täiesti personaalset õpet, kus iga laps saab endale jõukohases tempos edasi liikuda ja niimoodi ka teistest kaugele ette jõuda.
Pärast kooli lõpetamist toimub nagunii kiire kihistumine. Näiteks osa ülikooli lõpetanud noori võtab Stanfordi ülikoolist tasuta elektroonilisi kursusi, teine osa ei võta. Osa kasutab raamatukogude materjale, osa mitte.
Eesti haridussüsteemi suurim väljakutse on elukestev õpe ehk inimese võime õppida iseseisvalt. Veebiõpik on suurepärane iseseisvalt õppimise harjutamise vahend.
Aga IT-miljardärid?
On tõsi, et uue põlvkonna miljardärid on just IT-taustaga. Aga ei maksa karta, et kogu maailma rikkus koondub nende kätte ja teistele ei jää midagi. Vastupidi, inimesed töötavad nende firmades ja saavad seal väga head palka. On ka uus suundumus: jõukamad IT-inimesed annetavad palju haridusele ja kultuurile. Nad peavad annetamist auasjaks.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas Foxcademy digiõpikud tunduvad?
Tarvo Talvistu.
Tarvo Talvistu, Põltsamaa ühisgümnaasiumi füüsikaõpetaja
Nad on väga head. Nii mõnigi minu õpilane on avastanud, et nutifon pakub palju rohkem võimalusi kui üksnes mängimine ja sotsiaalmeedia. Kasutan füüsika õpetamisel kõiki materjale, mida Foxcademyl pakkuda on.
Mida head neis siis on? Testide ülesanded seal ei kattu ning kontrolltöö üksteise pealt maha kirjutamine on välistatud. Foxcademy tegijad võimaldavad nii õpilastel kui ka õpetajatel õppematerjali loomises ja korrigeerimises operatiivselt osaleda – selleks on lingid õppematerjali juures. Õpetaja ei pea nägema vaeva kirjalike testide käsitsi parandamisega, sest arvuti parandab vead ise ära. Õpilane näeb, mitu protsenti tal õigeid vastuseid oli, ta saab võrrelda oma tulemust klassikaaslaste tulemustega. Kui õpilane millestki aru ei saa ja õpetajat pole võimalik kätte saada, on tal võimalus pöörduda oma küsimustega otse Foxcademy meeskonna poole.
Foxcademy digiõpikutes on ülesandeid ka hariduslike erivajadustega õpilastele ehk siis füüsikas teistest edukamatele noortele.
Tiina Marmor.
Tiina Marmor, Emmaste põhikooli keemiaõpetaja:
Foxcademy digiõpikud tunduvad väga head. Minu õpilased ütlevad, et digiõpikus on palju huvitavam ülesandeid lahendada kui tahvli ees. Eriti meeldib neile see, et digiõpik annab kohe teada, kas vastus oli õige. Neile sobib ka see, et ühte ja sama ülesannet saab lahendada mitu korda, kuni asi selgeks saab.
Eelmisel õppeaastal kasutasin keemiat õpetades Foxcademy digiõpikut ja paberist töövihikut korraga ja nägin, et digiõpik meeldis õpilastele rohkem. Nad tunnevad end arvutis kodusemalt kui paberil töötades, õpivad veebi kaudu suurema huviga.
Foxcademy digiõpikute eelis on teooria lihtne selgitamine, teemasid illustreerivad fotod, videod, graafikud. On hea, et digiõpikust saab õpilane õppida ka iseseisvalt. Mugav on projitseerida digiõpiku materjali suurele ekraanile. Kontrolltööde puhul saab väga lihtsalt koostada osale õpilastest keskmisest kergema või raskema töö. Kontrolltööd parandab arvuti, mis hoiab õpetaja aega kokku.
Valli Siruli.
Valli Siruli, Tartu Variku kooli matemaatikaõpetaja:
Õpetan matemaatikat Foxcademy keskkonnas juba teist õppeaastat. Alustasin prooviperioodiga ja seejärel aastase tasulise paketiga. Nüüd algab järgnev aastane pakett 7., 8. ja 9. klassile.
Plussid õpetajale on järgmised. Aitab säästa aega. Ülesannete pank annab laialdase ülesannete valiku. Materjal on loogiliselt üles ehitatud, vajaliku leiab kiiresti üles. Pikema kasutamise korral aitab Foxcademy platvorm kaasa õppeaine paremale omandamisele. Mitmekülgne materjal vastab riiklikule õppekavale. Iga teema lõpus on õpiväljundite omandamise kontrollimiseks peatüki test. Palju on reaalse eluga seotud ülesandeid. Hea on seegi, et Foxcademy meeskond pakub õpetajatele ka koolitusi ning kohest tagasisidet.
Plussid õpilasele: digiõpik on kättesaadav igal pool ja igal ajal. Ideaalne interaktiivne keskkond iseseisvaks õppimiseks. Lihtsustab ja kiirendab õppimist.
Valentina Katušina.
Valentina Katušina, Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi matemaatikaõpetaja:
Õpetan matemaatikat 10., 11. ja 12. klassis ning kõigis neis kasutan Foxcademy digiõpikuid. Eriti meeldivad õpilastele digikontrolltööd, mida nad saavad kodus iseseisvalt harjutada. Ma luban õpilastel testide ülesandeid nii kaua uuesti teha, kuni kõik saavad sada protsenti ja hindeks viie. Arvestustööd teevad nad ainult üks kord, kuid neil on ka siis päris head hinded.
Õppekava on mahukas, mistõttu mõnda teemat tunnis korralikult korrata ei jõua ja siis kasutavad õpilased kordamiseks digiõpikuid. Riigieksamiks valmistudes lahendavad minu 12. klassi õpilased ka 10. ja 11. klassi digiõpikute ülesandeid ning vaatavad sealt ka teooria üle. Nad teavad oma nõrku kohti ning leiavad vajalikud ülesanded ja harjutused ise üles. Matemaatikat on ju vaja treenida ja Foxcademy digiõpikud sobivad treenimiseks suurepäraselt.
Tõesti, paberitolm hakkas juba hinge matma! Kuid miks ei intervjueerita neid, kellele õpik on suunatud? Ükski õpetaja ei pea olema voodriks konkreetse autori nägemuse ja õpilase vahel. Kui õpik on ikka õpilasele suunatud? Enda kogemusest tean, et õpiku valimist ei saa ühegi onu ega tädi mureks jätta. Endale sobiv õpik tuleb ikka ise välja valida või kokku panna… 🙂
Mis saab kiiresti selgeks, võib ka kiiresti ununeda. Näiteks järgmiseks päevaks. Õppimine on muutuste tekitamine pika aja mälus, mis kestavad üle poole aasta. Seega peaks olema kaval kordamise strateegia ka lisaks. Et õpilased suudaksid oma teadmisi elus rakendada, peaks lõpuks olema eksami tüüpi elulise kontekstiga probleemilahendusülesandeid ka, mille pusimine võtab rohkem aega. Aga veel rohkem aega võtab koostajatel selliste ülesannete pusimine digikeskkonnas. Ja kuidas me samal ajal arendame õpilaste iseloomu, sest selleks ei ole eraldi õppeainet.