Keelekaste: Kui aeg ei anna arutust

21. sept. 2018 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit

Priit Põhjala.

Henn Saari on artiklis „Eks iga aed taha harida“ õigesti märkinud: „Ühestainsast, individuaalsest rünnakust mingi keelehalbuse vastu pole ühtegi. Keelehooldajad on alles siis oma asja piisavalt ajanud, kui nad sellest kõikjal ja kõigile rääkides on ise juba tüdinud.“

Sageli ei piisa muidugi sellestki. Mõne keelehalbuse tõrjumisponnistused on nagu tühja koti püstiajamine. Sõnu ja sõima, palju tahad, tolku ei mingit, leierdad end ainult teistele ja iseeneselegi vastikuks. Üks selliseid igavese irina ees kohkumatuid keelehalbusi on sõna „kaasaeg(ne)“ tähenduses ‘tänapäev(ane), nüüdisaeg(ne)’.

Ka Saari jätkab just selsamal teemal: „Siinne kirjutaja peab end juba pisut sundima, et kaasaega näiteks tuua. See on keelendite hindamise seisukohalt väga lihtne ja selge juhtum: kui eesti keeles on olemas vähemalt seitse sõna, mis kõik – üks neutraalsemalt, teine värvikamalt – märgivad olevikuomast, siis on keele väljendusvarale lausa kahjulik, kui olevikuomase märkimiseks tarvitatakse aina kaheksandat sõna kaasaeg(ne), millel on täita hoopis teine ülesanne: märkida samaaegsust kellegagi või millegagi.“

Ongi oluline justkui öeldud, aga klaarime asja näidetega veelgi. „Matisse’i kaasaeg“ ja „Monet on Cézanne’i kaasaegne“ – õige! „Gauguin polnud oma kaasajal eriti hinnatud“, kuid „kaasajal on Gauguini maalid kõrges hinnas“ – tolles viimases lauses peaks „kaasajal“ asemel ilmselgelt olema „tänapäeval“. „Raamatus „Mina, Milda ja meister Michel“ kohtuvad kaasaeg ja minevik“ – siingi vajaks „kaasaeg“ asendamist „tänapäevaga“.

Niisamuti peaks ütlema „tänapäevased (nüüdisaegsed) olümpiamängud“ ja „tänapäevane (moodne, ajakohane, nüüdis-) muusika“, mitte „kaasaegsed olümpiamängud“ ja „kaasaegne muusika“, mis võib mõtte mõnevõrra segaseks jätta – kelle-mille kaasaegsetest mängudest ja muusikast ikkagi jutt on?

Kurvemgi veel on seis sõnaga „täna“, mille põhitähendus on mõistagi ‘käesoleval päeval, praegusel kuupäeval’; täna on 21. september, madisepäev, ent nimepäeva tähistavad täna hoopiski Lembitud. Seda sõna pruugitakse lausa maaniliselt ka laiema oleviku mõttes, tähenduses ‘praegu, nüüd, tänapäeval, nüüdisajal’: „Täna käib keskmine eestlane poes neli korda nädalas“, „Suusatamises pole meil täna maailmatasemel tegijaid“, „Täna sünnivad juba lapsed, kelle jaoks okupatsioon on vanavanemate mälestustes“ …

Hea küll, vana asi, aga ütlen siiski: too viimane lause pärineb vabariigi presidendi ametisseastumiskõnest, kus „täna“ ja „tänane“ esinesid „praegu“ ja „praeguse“ või „tänapäeva“ ja „tänapäevase“ tähenduses üheksa korda. Vaat eriti sedasorti esinduslikke, justkui veatuks lihvitud ja eeskujuks olevaid sõnavõtte kuulates tuleb möönda, et tegelikult juba 1980. aastatel alanud nii-öelda täna­tõbi on nüüdseks edenenud täna­epideemiaks. Või nagu on kurvastanud Helju Vals: „Oleme oma armsas eesti keeles hakkama saanud uue ajajaotusega: minevik, täna ja tulevik.“

Eriliselt silmatorkav ongi see „täna“ just ametnike ja poliitikute kantseleilikult paberitolmustes avalikes ülesastumistes. Ei tea, on’s see puhtalt pinnaline keeleprobleem või osutab ka millelegi hullemale, näiteks sellele, et vastavates valdkondades sageli ei tahetagi näha pikemat ja laiemat perspektiivi, tänapäeva üldiselt; et peetakse paremaks rääkida tänasest, mis seab asjad psühholoogiliselt soodsamasse valgusse: tänane on juba hommepäev ju minevik, nii et saab rahus ette tõsta uued kuumad teemad ja põletavad probleemid, millele püstitada uued loosungid ja lubadused.

Mitmes teises, näiteks inglise ja rootsi keeles arvatakse võitlus „täna“ tähenduse laienemise vastu juba kaotatuks. Meil ei maksaks taunitavate ajaväljendite osas siiski veel alla anda. Proovime säilitada „täna“ ja ka „kaasaja“ kitsama tähenduse, sest laiem tähendus, nagu on samaga seoses kirjutanud keeleteadlane Mati Erelt, teeb need sõnad (ja sealt edasi laused!) pahatihti kahemõtteliseks, jättes lisaks kõnelejale bürokraadi pleki külge. Aga seda ju ei taha, iseäranis järjekordse selge keele päeva eel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!