Küll paavstil hea on ilma sees
Kaarel Tarand.
Teisipäeval tuleb kiirvisiidile Eestisse paavst Franciscus. Vastuvõtjad annavad mõistagi oma parima, et eakas välismaalane siin end nende loetud tundide jooksul mugavalt tunneks. Ühed pingutavad protokolliliste ametikohustuste tõttu, teised, sealhulgas usukauged, seepärast, et on ju oluline, „mida elevant eestlasest mõtleb“ ehk siis Eesti maine ja rahvusvahelise tuntuse kui meie riikliku eksistentsi aluse nimel peab pingutama ka öösiti ja puhkepäevadel.
Kuigi ei Pühal Toolil ega Vatikani linnriigi absoluutsel monarhil pole võimalik Eestile (või mistahes muule riigile) midagi konkreetselt kasulikku teha, algas kärarikas valmistumine tema visiidiks juba märtsis ja peale korraldusliku info vaid nullteavet sisaldavaid uudiseid on sellest ajast toodetud kuhjaviisi.
Sel kombel on usu- ja kirikuelu taas tunginud avalikku inforuumi, kus ta olema ei peaks. Täpsemalt: kirikujuhid ei ole jätnud kasutamata võimalust püüda laiendada oma organisatsioonide mõjuvõimu ja positsiooni ühiskonnas tervikuna ning avaliku võimu valitud esindajate suunal eriti.
Õnnistust, mis muud
Paavsti erilisust võrreldes mõne muu ristiusu haru globaalse juhiga markeerib see, et talle eraldatakse usuliseks toiminguks Tallinna paraadplats Vabaduse väljak, kus ta peab registreeritud külalistele missa. Pole oodata, et ta selle käigus avaks sügavamalt oma maailmavaate või esitaks põhjapanevaid seisukohti maailmast juba niigi kadumas oleva näljahäda likvideerimiseks või võitluseks inimtekkelise kliimamuutusega. Aga küllap leiab ta, kui mitte missal, siis mõnes muus puhtamas paigas, võimaluse maapinda suudelda ning jagada paremale ja vasakule jumala õnnistust.
Ses viimases on üksjagu ebaloogilisust, sest kui kirikumütoloogia peategelased on ajatud ja igavesed ning usklike arvates asuvad kõik surelikud hinged nende surematute katkematu järelevalve all, siis miks peavad kiriku vahendusmehed nende igavikulisi soove ikka ja jälle üle kinnitama, nagu oleks varasem õnnistus olnud tähtajaline ning näiteks 25 aastat tagasi Tallinnas käinud paavst Johannes Paulus II õnnistuse „parim enne“ juba lootusetult möödas?
Segadust lisab see, et kuigi Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhile Bartolomeusele tema 2013. aasta visiidi ajal paraadväljakut ei eraldatud, leidis ta ringreisil mööda maad ikkagi võimaluse ära õnnistada tervelt kolm saart: Kihnu, Muhu ja Saaremaa. Kohalikud lapsed laulsid ja tantsisid vanahärrale ja meeleolu oli lõbus. Ent millise kristluse haru pealiku õnnistus on kangem ja milline kehtib, kui juhid omavahel parajasti skismaatilises vahekorras juhtuvad olema?
Ehk olekski kirikuisade omapäraseid rituaale ja veidraid kostüüme kõige õigem käsitada meelelahutustööstuse eriharuna, millel pole olemuslikku vahet mõne linnamaratoni või raske roki tähe megakontserdiga lauluväljakul. Kui, siis see, et isemajandav või kasumlik kiriklik etendus ei ole ja mitmekümneeuroseid osalustasusid või pileteid valdav osa publikust ostma ei nõustuks (paavsti missale pileteid ei müüdagi).
Paavsti visiidil mõned turumajanduslikud elemendid on, pileteid müüdi noorte kohtumisele ning Eesti jõukatelt koguti annetusi, nagu visiidi kodulehelt näha. Põhiliselt aga kasutas katoliku kiriku kohalik haru paavsti lähenevat visiiti kui võimalust sirutada käsi avalikesse rahakottidesse. Tallinna linnavõim eraldaski raha katoliiklaste kiriku remondiks, mida ei saa kuidagi pidada avaliku raha otstarbekaks kasutamiseks.
Olgem valvsad!
Sellega seoses meenub episood aastast 2000, kui mul oli juhus osaleda ÜRO aastatuhande tippkohtumisel New Yorgis, kuhu seks puhuks kogunes ligikaudu 150 riigipead. Nende turvameetmed ja liikumisvajadus Manhattani saarel põhjustasid tohutult segadust, mistõttu toonane meer Rudy Giuliani nõudis resoluutselt linna elanikele ja majandusele põhjustatud kahju korvamist.
Kas ÜRO või riigid New Yorgile ka maksid, ma ei tea, aga põhimõte on siin selge ja sama nõudlikkust ootaks ka Tallinna linnapealt. Seda enam, et kui riigipeadel on võim ja pädevus maailma ja inimkonna tulevikku mõjutavaid otsuseid langetada ehk nende tegevusest võib sündida mõõdetav kasu, siis kirikupeade puhul, esinegu nad üksikult või grupiviisilise festivalina, sama öelda ei saa.
Paavstliku etenduse puhul annab mõtteainet veel paar probleemi. Kirikute põhiseadusliku võrdsuse juures peaks ühiskond kõiki nii ka kohtlema. Ometi teame, et Moskvast juhitud õigeusu kirikut seostavad asjatundjad alatihti koostööga Venemaa luureteenistustega, muhameedlaste pühakodasid aga peetakse terrorismipesadeks terves Euroopas. Mis küll annab alust katoliku kirikule ausate ja õilsate motiivide osas blankoveksli väljakirjutamiseks?
Teiseks, olgu iga täiskasvanu suhe usuga tema enese asi, kuid kirikute fookus on ju alati olnud alaealiste hingede püüdmisel ja sealhulgas haridussüsteemi ära kasutades. Meil on praegu aktiivselt päevakorral venekeelse üldhariduskooli negatiivne mõju noorte tulevasele toimetulekule – aga mis on vahet venekeelsusel ja jumalameelsusel, mida arendatakse nn kristlike koolide võrgu abil, kui üldhariduskool peaks olema ühtne nii teadmis- kui ka tõenduspõhisuse osas?
Loo pealkirjas viidatud vana buršilaulu algus ihaleb küll paavsti toreda palee ja kallite viinade pärast, kuid nendib järgmises salmis, et kuna paavstil „puudub kena naisuke“, siis pole see amet tuhkagi väärt.
Etendus toimub, kuid järelmängu suhtes olgem siiski valvsad – et usuasjad võimalikult kiiresti oma ainuvõimalikule kohale privaatsfääris tagasi koliksid ega jääks me avalikku ühiselu koormama ei sõnumite ega rahakuluna.
Kahju, et haritusest yhiskonnas vajaka jääb. Säärane koolipoisijutt on prevaleeriv – usk tagasi suletud uste taha oma meelelahutusliku “müüdiga”. Kammoon! Puupäisus tagasi privaatsfääri! Kamoon!