Lapse muutumine algab kodust
Tiina Vapper.
Võimalik, et mulle ainult tundub, kuid varasematel aastatel on kooliaasta algus olnud märksa rõõmsam ja rohkem pidupäevameeleolust kantud. Tänavu oli teisiti. Meenutagem kasvõi presidendi pöördumist esimesel koolipäeval, kus ta rääkis pikalt koolikiusamisest, mille all kannatab iga viies laps, ning pani kaaslastele südamele rohkem märgata ja sekkuda. Haridusministril tuli tarkusepäeval „Aktuaalse kaamera“ otse-eetris vastata küsimustele koolielu pahupoole kohta ning pakkuda välja lahendusi, kuidas kool saaks õpilast paremini toetada. Ehkki ajalehtedes ilmus ridamisi ka päevakohaseid kirjutisi ning tuntud inimeste meenutusi nende esimesest koolipäevast, eredamatest õpetajatest, esimesest märkusest päevikus, olid teemad valdavalt tõsised: noortekampade tänavakaklused ja riskilapsed, koolikiusamine ja koduvägivald, laste ja noorte vaimse tervise probleemid. Sel aastal said uue õppeaasta alguses kooliinimestest rohkem sõna politseinikud, eripedagoogid, psühholoogid, noorsootöötajad. Keerulisi probleeme lahates ja neile lahendusi otsides jõuti ikka ja jälle tõdemuseni, et peresuhetega on midagi tõsiselt lahti ning vanematel on oma lastega kadunud lähedane ja usalduslik kontakt.
Mõni aasta tagasi käisin ühel haridusteemalisel konverentsil, kus Taani näitel toodi välja mõtlemapanevaid seoseid muutuste kohta ühiskonnas. Nimelt siirdus Taanis aastatel 1960–1975 suur osa varem kodudes lapsi kasvatanud naisi tööle. Selle tulemusena kasvas küll ühiskonna jõukus, kuid peremudelid, traditsioonid, laste arv perekonnas, aga ka ema ja lapse vahel välja kujunenud suhted muutusid märkimisväärselt. Viis aastat hiljem järgnes plahvatuslik lahutuste kasv, mille tulemusena tekkis uut tüüpi perekond – sotsiaalselt kaitsetud ja ületöötanud üksikemad. Läks veel mõni aasta ning järsult hakkasid suurenema noorukiea probleemid: isiksusehäired, depressioon, enesetapukatsed, sõltuvus- ning muud vaimse tervise probleemid. Käitumishäiretega lastele mõeldud eriklasside arv kolmekordistus, samas kui muude erivajadustega laste arv püsis sama.
Aastate jooksul on sama toimunud Eestis. Neljandik meie lastest ja noortest kannatab vaimse tervise häirete all, kusjuures probleemid ilmnevad üha varem, lasteaiaõpetajate hinnangul juba lasteaias. Vahendeid ja võimalusi lapsi aidata aga napib. Praegu arutatakse selle üle, et vaja on oluliselt rohkem abiprogramme, turvakodusid, spetsiaalseid koole ja keskusi, kuhu abivajajad suunata, samuti tugispetsialiste ja vabatahtlikke, kes seal nendega tegelevad. Kõigest sellest ei tarvitse aga abi olla, kui peresuhted ei muutu. Lapse muutumine algab kodust.
Kui vanem generatsioon sel teemal sõna võtab, siis valdavalt on suureks probleemiks naiste tööhõive, et naised tahavad karjääri teha jne. Peresuhetest võiks ammu rääkida töö- ja pereelu ühildamise kontekstis ja konstruktiivses toonis. Kus siis isad on? Noorte meeste seas on uus trend võtta isapuhkust. Võibolla tasuks oma pilgud selliste inimeste peale suunata ja neile rohkem sõna anda, seda trendi promoda selle asemel, et juba aastaid heietada sellest, kuidas naised läksid tööle ja kodu kukkus kohe kokku.
– vanematel on oma lastega kadunud lähedane ja usalduslik kontakt.
Paraku, täiesti ausalt, tundub tihtipeale, et lapsed on vanematele justkui aksessuaariks. Luuakse välist ilmet, ilma sisule tähelepanu pööramata.