Muuseum – koht, kus õppida aega

21. sept. 2018 Jan Kaus kirjanik - Muuseum – koht, kus õppida aega kommenteerimine on välja lülitatud

Jan Kaus

Väga lihtsustatult öeldes saab muuseumi jagada kaheks osaks: kollektsiooniks ja inimesteks, kes kollektsioonidega ühel või teisel moel kokku puutuvad, olgu siis artefakte teaduslikult uurides, neid eksponeerides või ekspositsiooni külastades. Kollektsioone võib pidada muuseumi vundamendiks, sest organisatsioon, mida saab tähistada mõistega „muuseum“, võib tekkida ainult teatud liiki artefaktide ümber. Mitte ainult – kuidagi peavad need artefaktid omama ajalist sügavust ja kuidagi peab tekkima põhjus neid koondada, uurida ja eksponeerida. Ent teisalt on ka selge, et kui poleks huviliste pilke, mis artefakte tabavad, meenutaks muuseum raamatut, mida keegi ei loe; raamatut, mis on unustatud isegi maha kanda.

Ent kõige olulisem võib jääda sõna otseses mõttes artefaktide ja neid kogevate inimeste vahele. Sellele on raske sõrme peale panna ja seda üheselt kirjeldada, sest tegu on millegagi, mis on ühtaegu reaalne ja nähtamatu. Kujutagem korraks ette üht muuseumikülastajat mõne ajalooliselt tähendusliku eksponaadi ees ja ennast toda muuseumikülastajat jälgimas. On üsna tõenäoline, et ei külastaja ega tema jälgija suuda väliselt tuvastada, millist muljet teose kogemine parasjagu tekitab, rääkimata selle kogemise jälgedest ajas. Sedasi on igasuguse mõjuga – see võib olla vahetu, plahvatuslik, ehmatav, ent avalduda ka täiesti vastupidiselt, aeglaselt kasvades ja kogunedes; ääri-veeri, servapidi olemasolevat maailmapilti mõjutades. Kogemine pole ainult maailmale reageerimine, reageerida saab ka oma reaktsioonidele. Sellist kogemisviisi võiksid muuseumid soodustada.

Ja üha rohkem muuseumides sellise reageerimise peale mõeldaksegi. Kollektsioonid ei tähenda sellises vaates ainult artefaktide kogumit, vaid esiplaanile tõuseb kogumi moodustatav tähendus. Ning tähendus on palju liikuvam, vastuolulisem ja huvitavam kui objekt, mis seda tähendust võimaldab. Artefakt pole ainult ese minevikust, vaid miski, mis viitab vajadusele eset säilitada, tähendusele. Seda ennekõike kahes mõttes: asja tähendusele ajas ning aja enda tähendusele. See omakorda on seotud aja kahetisusega: ajas on olemas nii ajatu ka ka ajastuline kiht. Ning inimesed liiguvad mõlemas: nende kehad on seotud ajastuga, millesse nad sünnivad, aga nende mõtted on võimelised haarama ka väljapoole oma kehalisuse piire.

Heas muuseumis ei tähenda artefaktid ainult paika sätitud väärtust, vaid väärtus pannakse ka sõltuma kontekstist, milles artefaktid asuvad. Kollektsioon on seotud minevikuga, ent inimeste pilgud toovad kollektsiooni alati olevikku, kinnistavad selle pidevalt käest libisevas praeguses hetkes, muutuvas püsivuses. Nii tegutsebki toimiv muuseum mineviku ja oleviku murdumisnurgas – seal, kus minevikku esindavate esemete kogum kogub olevikust üha uusi ja uusi tähendusi. Muuseumi ülesanne on ühelt poolt säilitada ajas möödunud tähendusi, ent toimiv muuseum ei välista ka uusi, parasjagu tekkivad tähenduskihte. Enamgi: muuseum saab nende tähenduskihtide tekkele kaasa aidata, jätkata mineviku taustal teadlikku tõlgendamist. Tähenduse põhiline tunnusjoon on püsiv avatus. Kui tähendus kinnistub, siis ähvardab teda kadumine, totaalne minevik. Niisiis ei saa toimida minevikuga seotud kollektsioonid ilma olevikuliste pilkudeta ja vastupidi – kusagil seal, kus kohtuvad eseme minevikulisus ja vaataja olevikulisus, tekib hulganisti seoseid. Suur osa neist ei püsi, kuid tähtis ongi tekkimiste ja kadumiste ringlus ise, tõsiasi, et kogemised muunduvad tähendusteks, et toimub nähtamatu, ent reaalne seostamine, teos seostub teose vaatajaga, minevik olevikuga, ajatu ajastuga, universaalne üksikuga.

Ent kuidas seostub eelnev jutt muuseumiharidusega või haridusega üldisemalt? Ma näen siin suurt, suures osas veel kasutamata potentsiaali. Olen juba mõnda aega mõelnud, kuidas kanda elementaarosakeste maailmast meie maailma üle üks suhe, mida võiks äärmiselt lihtsustavalt kirjeldada nii: tähtis pole objekt, vaid objektide seos, interaktsioon. Meie elu füüsilised parameetrid tingivad tõsiasja, et me näeme objekte, kuid seoseid nende vahel suures osas mitte. Pole raske kogeda keha piire, ent kui mõelda pisut näiteks mõtetele, siis on meie kehadel küll aparatuur, mille abil mõtteid vormida, väljendada ja vastu võtta, ent mõtete liikumine kehade vahel on enamasti nähtamatu. Ometi tundub, et kõige olulisem toimubki selles nähtamatuses. Siis, kui mõtted kanduvad ühelt objektilt teisele ja ringlevad nende vahel, tekivad objektide vahele seosed, mis pole küll enamasti üheselt mõistetavad, stabiilsed ega ennustatavad, ent ilma nendeta ei eksisteeriks ühtegi (tähendusega) objekti.

Mulle tundub, et meie mõtlemine on valdavalt objekti-, mitte seosekeskne. Sellega seoses paar sõna koolis õpetatavatest ainetest. Kuulun nende hulka, kellel on raske eelistada üht ainet teisele, mõistan humanitaarina täiesti reaalainete olulisust ja väärtust. Küsimus pole ainetes, vaid nende eraldatuses, nende objektidena käsitlemises. Aga kui mõelda, et matemaatika on matemaatika ning kunstiõpetus on kunstiõpetus, meenub näiteks fraktaalsus, mis on ühelt poolt kaoseteooriaga seotud matemaatiline termin, aga teiselt poolt miski, millega me puutume kokku iga päev (nii pilved, rannajoon, puud kui ka näiteks lillkapsas on fraktaalse ülesehitusega). Sisenemata pikemalt teemasse, tundub siin avanevat üks võimalus ühendada juba algklassides teaduslikku ja kunstilist vaatenurka. Fraktaalsuse kunstipärasusest on võluvalt kirjutanud Tõnu Puu oma raamatus „Kunst, teadus ja majandus“: „Paljud nüüdisaegsed fraktaalsed geomeetrilised objektid toonitavad teadusliku kujutise esteetilisi omadusi nii suurel määral, et piir teaduse ja kunsti vahel muutub hajusaks.“ Ühesõnaga: esteetika ja teaduse vahel eksisteerivad reaalsed seosed. Siin on ere näide sellest, kuidas saaks hakata nihutama ainekeskset õpet ainetevahelise seostamise suunas.

Ja nüüd lõpetuseks peamisest, haridusest muuseumides. Mu meelest on muuseum ideaalne koht seosekeskse õppe katsetamiseks. Seda juba tehakse, ent katsetada võiks rohkemgi. Ma ei rääkinud eespool juhuslikult minevikust ja olevikust. Aeg on kategooria, mille kaudu saab õpetada samal ajal reaal- ja humanitaaraineid, inimolemise eri kihte. Matemaatika ja füüsika vaatevinklist on möödunu ammendatud – termodünaamika teine seadus määrab, et ajal on vaid üks suund –, aga kunstiliste praktikate kontekstis on minevik ammendamatu, olgugi et füüsilise aja ühesuunalisus tingib igasuguse kunsti ajutisuse (mis, tõsi küll, osutub sageli inimese ajutisusest vastupidavamaks). Inimese keha asub olevikus, suur osa tema mõtetest aga mujal, mälu abil minevikus ja kujutlusvõime abil ükskõik kus. Muuseum kui mineviku ja oleviku puutepunkt peidab endas suurt potentsiaali, et õpetada nägema maailma mitte kui eri ainete kogumit, vaid ajas muutuvat ajatut tervikut, kus teaduslikud faktid moodustavad koos kujutlusvõime ja mäluga tiheda seoste võrgustiku, avara labürindi, keeruka ühtsuse, mida võibki jääda avastama ning mille kaudu on võimalik aru saada, et elu ise on üks elukestev õpe.