Ühtesulamise ootel
Kaarel Tarand.
„Oma pale higis pead sa poliitikat tegema, kuni sa jälle tavakodanikuks saad,“ kõlab ühe muistse pühakirja tõlgendatud õpetus kõigile partei- ja riigitegelastele. Ja nemad usuvad, olles võimelised mis tahes lihtsa ülesande endale keeruliseks mõtlema ning lahenduseni jõudmist aina edasi lükkama. Luulest laenates „hull lihunik nii siga karjutab, kuid väitsa mitte kunagi ei ihu“.
Jutt käib siin muidugi ühtse eestikeelse kooli taasloomisest ehk okupatsiooni ja koloniseerimise jääknähtude kaotamisest Eesti haridussüsteemist. Uue kooliaasta alguse ning valimiste lähenemise puhul on venekeelne paralleelmaailm koolis jälle kenaks jutuaineks tõusnud.
Optimistid, nagu endised haridusministrid Jaak Aaviksoo (ETV-s) ja Jürgen Ligi (Postimehes) on märganud positiivseid muutusi poliitilises retoorikas, mis annaks justkui lootust, et järgmise neliaastaku võimukoalitsioon selge otsuse pika ja probleeme taastootva üleminekuperioodi lõpetamiseks ka ära teeb.
Asi ekspertides?
Jürgen Ligi roosiaias on poliitilised õied juba kogunisti puhkenud ja takistuseks „selja keeramisel venekeelsele haridusele“ vaid ekspertide mahajäämus. See väide muidu igati põhjendatud ja õigesuunalises seisukohavõtus on mulle pisut arusaamatu.
Kes takistab ekspertidelt plaani tellimist? Seda ei pea tegema riik valitsusasutuste kaudu. Riigieelarves on enam kui 5 miljoni eurone rida erakondade toetuseks. Kui sellest rahast natukenegi näpistada hea plaani ostuks näiteks mõttetute tele- või välireklaamide tootmise ja näitamise asemel, ei peaks ootama järgmise koalitsiooni sündi ja valitsusse loterii korras maanduva järgmise haridusministri tahte ilmnemist või puudumist.
Veel parem oleks, kui venekeelse kooli lõpetamise osas üksmeelel või lähedaste seisukohtadega erakonnad ekspertidele kohe ühistellimuse teeksid. Selline erakondade koostöös uut kvaliteeti tähistav samm oleks küll vastuolus parteides enestele sisendatud eristumisvajadusega, kuid annaks valijatele selgema sõnumi ehk kindlama kattega lubaduse ning ühtlasi fikseeriks ühe nn punase joone tulevaste koalitsioonikõneluste puhuks.
RÜSA või ÜSA
Kui juba tellimus esitada, peaks sellel ka korralik ja aus nimi olema. Igavikuline integratsioon ja lõputu lõimumine on aja jooksul nii tähendusetuks kulunud, et mõistlik oleks need poliitilisest kasutusest üldse välja arvata ning taaskasutusse tuua vana hea assimileerimine/assimileerumine, mis ju immigrantidega igal maal ja igal ajal ette on võetud ja lõpuks toimub. Põhisõnastikud annavad sõnaseletuseks „teise rahvuse endasse sulatamine“, „sarnastamine“, „endaga liitmine“, „ühte sula(ta)mine“ jne. Siin on materjali lööva ja sisuka pealkirja vormimiseks riiklikule programmile või strateegiale küll ja küll.
Kui mõne teise maa, eriti USA puhul ei häbene keegi suurest sulatusahjust rääkida, siis miks peaksime seda omal maal häbenema? Tõsi, arvestades tänase Eesti vabrikuvaenulikkust ja pidevat ajalooliste juurte külge klammerdumist võiks sulatusahju ka reheahjuga asendada. Seda, et „suur reheahi“ on kirjutamiseks hea mõte, hoopis parem mõte kui kirjutada „väljas sajab vihma“, „koer jookseb maanteel“ või „pea on tühi“, teab igaüks kirjandusklassikast.
Seega, riiklik ühtesulatusprogramm (tundub parem kui sarnastamiskava) „Suur reheahi“. Taas kord tähendaks see ka integratsiooni sihtasutuse nime muutmist, ja ikka paremuse suunas, sest riikliku ühtesulatusameti akronüüm (vastavalt soovile kas RÜSA või ÜSA) oleks igal juhul väärt tähendusega. Riik kui sunniaparaat võib ja peabki püüniseid kasutama, teisalt aga tähistab üsa menetlusest ja programmist läbi käimine kelle tahes uuestisündi eestlasena (vähemasti kodakondsuse ja lojaalsuse tähenduses).
Jätan siin kordamata lõputu vastuväidete rea, mida on viimased 20 aastat kasutatud ühtse eestikeelse kooli taasloomise määramatuks edasilükkamiseks. Päris ilma patuta ses osas pole ükski erakond, kuid põhipiduriks on ikka ja alati olnud Keskerakond, kes ei ole soovinud ka Jüri Ratase juhtimise ajal loobuda venekeelse elanikkonna ainuesindaja rollist Eestis ja kelle liikmeskonna nooremad read teatavasti põhiliselt ainult venekeelsete baasil täienevadki.
Aga miks peaks maa põliselanikud nii väga ühe grupeeringu poliittehnoloogiliste dilemmade pärast muretsema? Kui valijaskonna enamus tugevalt signaliseerib, et kui eestikeelset kooli ei tee, siis hääli ja vastavalt valitsusse ei saa, peab partei kas seisukohta muutma, lõhki minema või opositsiooni jääma.
Nagu öeldud, eeldab ühtse eesti kooli teema valimiskampaania põhiteemaks muutmine erakondade ühistegevust. Selleks pole hilja, sest akadeemiliste (mitte parteiliste) ekspertide võimuses on korralik reheahi valmis ehitada paari kuuga. Siis jääb riigijuhtimise pretendentidele ainult ahjukütmine ja tõhus rehepeks, mille osas kehtib endiselt Mahtra sõja aja paratamatuse põhimõte ehk nagu parun Herbert asjatundmatule preili Marchandile selgitas: „See ei ole mitte alaline töö, vaid ajutine, möödaminev, ilma milleta me läbi ei saa.“
Tarand!
Jäta see KE ja ES ükskord rahule ja mõtle ausamalt! Ma eestlasena ei saa kuidagi lõimuda Armin Karuga, ilmselt ka enamiku Eesti miljonäridega, sest nad peaksid mind lihtsalt pebreks!. Samas ma suhtlen samaväärselt kahe Ukrainast pärit ehitajaga, kes tulid Eestisse 1999 aastal peale sõjaväeteenistust ja on siiani eitajad, kes ehitasid ka maja , kus elame.
Meil on samad väärtushinnangud, mis välistavad natsismi ja Sepan Bandeera ülistamise, mis on praeguse Ukraina võimueelistused.
Tegelikkuses ongi lõimumise aluseks samasugused väärtushinnangud ja sotsiaal – majanduslik olukord, mitte rahvus. Nagu meile pidevalt peavoolumeedia kaudu tahetakse peale suruda.