Aidates Ukrainat, aitame ka ennast

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Selgitades Eesti kogemuse varal teatud protsesse teistele, mõtled kriitiliselt ka oma asjade peale. Oma kogemust jagades õpid ise.

Paljusid Eesti elu- ja tegevusvaldkondi on viimastel aastakümnetel toetanud teised arenenud Euroopa riigid, ka praegu saame abi Euroopa Liidu tõukefondidest ja teistest toetusprogrammidest. Oleme harjunud vabalt liikuma, töötama ning elama seal, kus parasjagu sobib. Peame seda juba iseenesestmõistetavaks.

Oleme harjunud kaasaegsete kutseõppeasutustega. Eesti kutseharidussüsteem on viimase 15 aasta jooksul palju muutunud: meil on remonditud majad, nüüdisaegsed seadmed. Uuendatud on õppekavad, muutunud hindamissüsteem ning tegeleme aktiivselt personali hoiakute ja mõttemaailma õppijakeskseks muutmisega.

Kutsekoolidesse on aga veel jäänud inimesi, kes mäletavad, kuidas 1990-ndatel tulid siia eksperdid mujalt Euroopast ning hakkasid pakkuma tuge moodulitel põhinevate õppekavade väljatöötamiseks ja koolide juhtimiseks, korraldati koolitusi õpetajatele ning tugipersonalile. Tol ajal tekkisid ka esimesed võimalused minna Euroopasse vaatama, mida sealne kutseharidus endast kujutab. Nüüd käiakse juba meie juures õppimas.

Abistatavast abistajaks

Eesti majandus on kiiresti arenenud ja nüüd oleme võimelised endistele idabloki riikidele juba ise tuge pakkuma. Tänavu lõppes Ukrainas SA Innove eestvedamisel Eesti välisministeeriumi arengukoostöö toetusest rahastatud kaheaastane projekt „Eesti kogemuse jagamine Ukraina kutsehariduse reformide toetuseks Volõõnia oblastis“.

Projekti ülesehitus ning mudel olid samad nagu aastatel 2011–2017 Gruusias rakendatu. Igal koolil oli oma partnerkool, keda tuli toetada ning nõustada, lisaks ühiskoolitused Ukraina ja Eesti koolijuhtidele ning Ukraina koolide õpetajatele. Eestist osales projektis viis kutsekooli: Tallinna teeninduskool, Ida-Virumaa kutsehariduskeskus, Valga kutseõppekeskus, Tallinna Lasnamäe mehaanikakool ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskool.

Volõõnia oblast on enam-vähem Eesti-suurune, ka rahvaarv on praktiliselt sama. Oblast asub Ukraina lääneosas, külgnedes Poola ja Valgevenega. Volõõnia murekoht on suur tööpuudus (noorte seas 40%) ning madalad töötasu. Noored kipuvad õppima ja tööle minema Poola.

Kutsekoolid on kehvas olukorras. Seni on rahastatud ainult üksikute väiksemate seadmete soetamist koolidele. Oblastis on kokku 22 kutsekooli, neist valiti projekti kuus, kes said endale Eestis partnerkoolid.

Kolkovi kutsekool

Olustvere teenindus- ja maamajanduskool sai partnerkooliks Kolkovi kõrgema kutsekooli. Kool asub Olustverest pisut suuremas linna tüüpi asulas. Koolis on 460 õpilast, õpetatakse põllumajandust ja kokandust. Haritavat maad on 90 hektarit, igal aastal proovitakse võsastunud maad juurde puhastada ja külvipinda laiendada. Kasvatatakse nisu, soja, kartulit. On ka kasvuhooned tomatitele, ei puudu küüslaugu- ja sibulapeenrad. Kool peab lambaid ja sigu.

Pagariõpetaja küpsetab iga päev saiu müügiks, tehakse torte jm küpsetisi. Abimajapidamisega püütakse saada raha, millest investeerida kooli arengusse. Ka abimajapidamises töötajatele tuleb palka maksta teenitavast rahast.
Viimastel aastatel on paranenud pisut kooli olmetingimused. Praeguseks on vahetatud peahoone aknad, korrastatud küttesüsteem, klassiruumid üle värvitud. Kuid remontida on veel väga palju.

Kooli masinapargis on Belarusi traktorid, Žigulid ja veoautod õppesõidu õpetamiseks, ka KAMAZ ja kolm kombaini. Kõik on aastakümneid vanad, kuid seni töökorras ja kasutuses. 2018. a kevadel saadi siiski ka kaasaegne traktor koos põllutööks vajalike haakeriistadega.

Õppevahendid tunduvad meie jaoks arhailised ja neid on niivõrd vähe, et on lausa uskumatu, millistes tingimustes õpilasi tänapäeval õpetatakse. Kes seda ise näinud ei ole, see ei oska seda ka ette kujutada.

Ehk siis sattusime projekti alustades nagu 1990-ndate algusesse, lisaks riiki, mille ühes otsas käib sõda ning teises proovitakse elada tavalist elu ja arendada kutseharidust.

Mida ära tehti?

Ukraina koolidele korraldati mitmeid seminare õppekavade arendusest ja hindamisest. Seminaride ülesehitusel oli kasutusel palju erilaadseid õppemeetodeid, et anda Ukraina õpetajatele võimalus kogeda eri meetodite mõju. Välja töötati viis väljundipõhist õppekava: kokk, traktorist-masinist, juuksur, treial ning keevitaja.

Eestis said stažeerida Ukraina partnerkoolide direktorid ning õpetajad. Ukraina koole nõustas ja koolitas Eesti pool kohtumiste ja seminaride käigus nii koolide ühendamise, juhtimise kui ka personali ja majandamisküsimustes. Igal koolil valmis analüüs oma tugevustest, nõrkustest, võimalustest ning ohtudest.

Projekti käigus kohtuti Innove eestvedamisel Ukraina haridusministeeriumi, Volõõnia oblastivalitsuse ja teiste oblastite esindajate ning tööandjatega. Arutati, mida oleks kutsehariduse reformimisel Ukrainas otstarbekas muuta. Projekti lõpus esitasid eestlased oblastivalitsusele ning haridusministeeriumile ettepanekud muudatuste tegemiseks Ukraina kutseharidussüsteemis.

Olen veendunud, et eestlastena on meil ukrainlasi lihtsam mõista kui seal sama asja kutsehariduses ajavatel soomlastel või sakslastel, sest meil on sama taustsüsteem kui ukrainlastel. See on üks tegur, miks ukrainlased eestlaste tööd väga hindavad.

Õpetades õpid ka ise

„Globaliseerumise tingimustes ei mõjuta arenguprobleemid ja humanitaar­katastroofid ainult riiki ennast, vaid kogu maailma, sh Eestit. Olukorras, kus rikkamate ja arenenud riikide kõrval eksisteerib suur hulk vaesuses ja madalate inimarengu näitajatega riike, on inimlik ja loomulik, et maailma arenenum osa aitab kaasa vaesemate riikide arengutaseme täitmisele“ („Arengukoostööst“, välisministeeriumi koduleht).

Ometi on meil õpetamiseks igaühel ka oma põhjus. Kooli arendusjuhina näen, et see aitab meie koolidel areneda, sest jagades oma kogemust, vaatad enda tegemisi kõrvalt ning õpid selle kaudu neid analüüsima, eesmärgistama ning ellu rakendama. Boonuseks on laialdased kogemused, mida saad nii kooli kui ka inimesena teises kultuuris ja võõrkeeles töötamisest.

Tallinna teeninduskooli direktor Meeli Kaldma, kes tegi koostööd Ljubomlski ametikooliga, nentis, et tegemist oli väga pühendunud õpetajate ja kooli juhtkonnaga, kes tahaksid näha senisest kiiremat arengut. „Direktorina oli mul hea meel tõdeda, et viimase õppevisiidi ajal tekkis toitlustuseõpetajatel mõtteid, kuidas õppeprotsessi uuendada, hindamissituatsioone teiste ainetega integreerida ja meeskonnana selle nimel töötada. Loodan, et juhtkonnal tekkis suurem kindlustunne tuleviku osas, mida nemad koolis suudavad mõjutada,“ loodab Kaldma.

Meeli Kaldma tõi välja, et hoolimata puuduvast kaasaegsest keskkonnast on Ukrainas töövaldkondi, millest ka meil on õppida. Igal õpetajal on arengu­mapp, kus on sõnastatud igaks õppeaastaks eesmärgid ja ülesanded ning töötatud välja õppematerjalid. Õppematerjalid on avalikult kättesaadavad ja kasutatavad kooli kõikidele töötajatele, uutele õpetajatele on need tööleasumisel abiks.

Arengumappi kasutatakse ka atesteerimise alusena. „Sain koolijuhina võimaluse Ukraina projektis oma mentorioskusi kasutada ja võtsin seda kui väga vajalikku õppimisprotsessi,“ tõdeb Kaldma.