Kodune toidukultuur(itus) tuleb lapsega lasteaeda kaasa
Tartu Naerumaa lasteaia Pepleri tänava uues majas valmistavad lastele head-paremat Tiina Laansoo, Roman Karpov ja Helen Niit. Fotod: Sirje Pärismaa
Pole vist lasteaeda, mis ei pakuks tervislikku ja tasakaalustatud toitu. Iga laps on aga oma kodu peegel, ka kummaliste toitumisharjumuste poolest.
Tartu Naerumaa lasteaia kokk Roman Karpov on ametis olnud alles paar kuud, kuid saab juba telefonikõnesid lastevanematelt küsimusega: mis teil seal supi sees oli, lapsele väga maitses, tahaks kodus ka teha. Karpov jagabki siis soovitusi. Retsepte on tal mitme kaustiku jagu.
Naerumaa lastele meeldivadki väga supid, ka borš ja kalasupp, samuti hakkliha- ja kalakaste ning aastakümnete hitt – makaronid. Hiljuti küpsetas varem restoranis töötanud Karpov ahjukala ning seegi osutus väga menukaks.
Maitseainete tulevärki ta siiski ei korralda. „Kasutan põhiliselt soola ja pipart, üllatusi ei tee. Liiga magedat toitu lapsed ei taha. Kui on midagi uut, siis esialgu on nad ettevaatlikud. Mõnigi laps ütleb ei, kui toit pole see, mis varem. Aga püüame ikka vaheldusrikast menüüd pakkuda, üldiselt söövad nad hästi,“ kirjeldab Karpov.
„Aeg on muutunud, nagu ka kodudes toitumisharjumused,“ sõnab õppealajuhataja Ave Nõmme. „Ühe või teise toidu vajadust on kodudes erinevalt õpetatud. Meie pakume head ja paremat, et laps saaks kätte vitamiinid ja ained, mida kasvamiseks vaja. Pakume koduseid ja maitsvaid toite, suuremad lapsed küsivad juurdegi.“
Erimenüü vähestel
Lapsi, kes vajavad erimenüüd (allergia, laktoosi- või gluteenitalumatuse, diabeedi tõttu), on Naerumaa kolme maja ja enam kui paarisaja lapse peale vähe. Lapsevanem ütleb, kui on vaja eritoitu, tõendit tema käest ei küsita ja kokk vaaritab need road eraldi väikses potis. Kui laps ei saa piima juua, antakse talle vett. Ühele lapsele annab ema kodust oma toidu kaasa. Ja üks laps tuleb hommikul lasteaeda oma vorstivõileibadega, sest ei söö sooja toitu.
Roman Karpovile on hakanud silma veel üks asi: paljud lapsed tahavad, et prae osad oleksid eraldi serveeritud: näiteks riis ja juurviljad või siis kartulid ja kaste. Ka pastaroa puhul tuleb kaste eraldada. „Kui panen kõik komponendid kokku, siis nad ei söö,“ täheldab Karpov.
Õpetajaile on hakanud silma muutused söögikultuuris. Muret teeb, et lapsed ei oska korralikult söögilaua taga istuda. Kui toit on laual, tullakse ja naksatakse ning minnakse uuesti mängima, et varsti laua juurde tagasi joosta.
„Lastega vesteldes on kuulda, et ka kodus ei sööda enam ühise söögilaua taga, vaid vaadatakse diivanil istudes kogu perega telekat ja selle kõrvale süüakse,“ ütleb Nõmme.
Kuni kolmeaastaste rühma õpetajad on tähele pannud, et osa lapsi ei oska aitäh öelda, kuid meeldetuletuse peale saab see selgeks. Mõnikord pole vanemad pööranud tähelepanu õigele lusikahoiule, kuid sellest oleneb, kuidas laps hakkab pliiatsit käes hoidma. Seega tuleb õpetajail vanemate tähelepanu ka lusikahoiule suunata.
Lisaks soojale toidule saavad lapsed rühmas terviseampse põske pista. Laual on mitmesugused köögiviljad. Porgandi ja kaalika kõrval maitseb hästi nuikapsas. Köögiviljade tundmaõppimine on õppekavaski.
Ka sünnipäevadeks tuuakse tervislikke snäkke. „Rühmas lepitakse kokku, kuidas neid tähistame,“ ütleb Ave Nõmme. „Kui kõik on nõus, võib ema oma küpsetisi tuua. Tihti kutsutakse kogu rühm hoopis mängumaale.“
Anija valla lasteaedade direktori Eda-Mai Tammiste sõnul võib olla üsna kindel, et kõik lasteaiad pakuvad lastele tervislikku ja tasakaalustatud toitu. Tervisekaitse kontrollib hoolega, et menüü oleks tasakaalus. Siiski loeb väga palju see, milline on pere elustiil ning toitumisharjumused. Kui vanem on vegan või mingi usuga seotud, soovitakse ka lasteaias vastavat toitu.
„Päris palju on tekkinud neid, kes ei söö lasteaias mitte midagi,“ kahetseb Tammiste. Hea, kui leiba ja piimagi proovitakse. Ja siis vanem kurdab, et lapsel on lasteaiast tulles kõht väga tühi.
Silma paistab seegi, et enam ei sööda traditsioonilisi magustoite, nagu mannavaht ja kissell. „Ilmselt kodus neid ei tehta, lihtsam on osta valmis magustoit ja lapsed polegi harjunud midagi teistsugust sööma,“ ütleb Tammiste.
Allergikuid ja toidutalumatusega lapsi on suhteliselt vähe, saja lapse kohta paar-kolm. Neile tehakse erimenüü järgi toitu vaid siis, kui neil on arstitõend. Väga raske probleemi korral on lubatud oma toit kaasa võtta.
Kolmesed pudelilapsed
Viimasel ajal on hakanud tekkima veel üks kummaline nähtus – kolmeaastased lapsed ei taha ega oskagi veel süüa tahket toitu, sest kodus kostitatakse neid vaid pudelitoiduga.
„Enamasti on nad pärit sotsiaalselt keerulistest peredest, kus vanematel on raske toime tulla,“ ütleb Tammiste. Kui lapsele antakse vaid magusaid jooke pudelist, on see kohe ka tema katkistest hammastest näha.
„Toiduga rahulolematust on palju, sest nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid maitseid ja kõikide meele järgi olla ei ole võimalik,“ nendib Tammiste.
Ja mida tehagi, kui vanem loeb hommikul koos lapsega lasteaia menüüd ning kommenteerib: „No täna jääd sa küll nälga, sest on ühepajatoit!“ „Laps võtab ju vanema suhtumise üle. Nii, kuidas kodus toidust räägitakse, teeb ka laps,“ sõnab Tammiste.
Või teine näide. Lapsevanem kurdab õpetajale, et tema laps ei söö mitte midagi muud kui Barni karukese küpsist. Küsib, kas võib lapse kappi panna paar karukest, et too päris nälga ei jääks.
„Väga rahulolematutele vanematele on pakutud võimalust tulla kohapeale toitu maitsma, aga enamasti seda ei kasutata,“ ütleb Tammiste.
Seto maitsed suhu
„Sööki keedame nii mitmes potis kui vaja, kuid enamasti saame hakkama ikka ühe, kahe või kolme anumaga,“ lausub Värska lasteaia direktor Eve Kapten. Menüüs on hommikupudrud, supipäevad vahelduvad praepäevaga ja õhtuoode on tugevamat laadi (vormiroad, köögiviljapudrud jms). Ei ole loobutud ka magustoidust lõunasöögi kõrval, kuigi osa lapsi sest ei hooligi. Ega siis sunnitagi.
Päris seto rooga lasteaia menüüs veel ei ole, aga seto maitseid saavad lapsed kogeda ikka. „Üks traditsioon on meil oktoobri alguses seto kultuuri nädalal kohaliku toidu päev,“ toob Kapten näite. Lapsed on lõikunud ja kokku seganud suulleeme ning söönud seda kokatädilt tellitud kartuli-tangupudruga. Pisikesed kasvandikud on rühmatoas saanud jälgida ja kaasa aidata sõira valmistamisele ning sooja sõira söömisel pole ohtu, et midagi alles jääks.
„Mõnel aastal on meie hoolealused saanud tunda koorekastmes keldokala ja hapendatud seenesalati maitset ning leevä ja vadsakõstõ kerkimine-küpsetamine oma ruumides või kohaliku talumuuseumi ahjusuul on üle vaadatud-nähtud-tehtud,“ jätkab Kapten. „Sel sügisel teeme ja maitseme leeväpudi, mida paljudes kodudes Setomaal vanasti ikka tehti.“
Värska lasteaias jälgitakse põhitoitainete vahekordi ja hoitakse silma peal kalorsusel. Tasapisi astutakse samme selles suunas, et tulemus oleks parema toiteväärtusega. Tavapärastesse toitudesse on pugenud köögi- ja kaunviljad, valge suhkur on asendumas rafineerimata roosuhkru või meega ja tavajahu täisterajahuga. Lastele pakutavad igapäevased vitamiiniampsud on varasemast värvirikkamad ja salatid mitmekesisemad.
„Paljud lapsed eelistavad selget ja eraldatud toitu, aga õnneks on ka peresid, kus kindlustatakse kasvav organism täisväärtusliku toiduga,“ märgib Kapten. „Päris keeruline on meelitada lapsi midagi uut maitsma, kui perest tuleb info, et kodus sarnast toitu ei tehta. Üldiselt aga ollakse lasteaias pakutavaga rahul. Sellest võime eeldada, et kodudes ollakse kursis tervisliku toitumisega ja valitakse teadlikult.“
Allergikuid või toidutalumatuse all kannatavaid lapsi võib Värskas kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Kui kellelgi on teatud toiduaine talumisega probleeme (piim, muna vms), leitakse perega läbi arutades alternatiivne lahendus, ja lapsed mõistavad üsna hästi, miks erineb mõne kaaslase toit enamikule pakutavast.
Sünnipäevade tähistamine räägitakse õppeaasta alguses lastevanemate koosolekul läbi, see on rühmasisene kokkulepe.
„Sünnipäevalaul, õnnesoovid ja kaaslaste kallistus koos kaardiga on muidugi peamine traditsioon, mis üsna sageli kinnitatakse magusa templiga,“ muheleb Kapten. „Õpetajad pole keelanud erilise päeva puhul kommi või paari, kuid eelistatud on tervislik maius. Mängukaaslastele on toodud puuviljavaagen või -vardad, lapsed on söönud jäätist marjadega, sünnipäevalapsele on kodust kaasa pandud enda küpsetatud täidisega vahvleid. Kodust kooki või torti on samuti toodud ja tükikest enne õueminekut pole me patuks pidanud.“
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas teie lasteaia lapsed söövad?
Evelin Laugus, Tartu Poku lasteaed:
Jääb silma, et on kahte tüüpi vanemaid. Esimesed, kellele kõik sobib või kes ei küsi ega huvitu, ja teised, kes teadlikult jälgivad menüüd ja teevad ettepanekuid näiteks saia ja suhkru osakaalu kohta. Lastega on pigem kogu aeg nii olnud, et lasteaeda tulles on kõik võõras ja teisest-kolmandast aastast sööb enamik kõike.
Suures majas tuleb ikka ette erisoove. Enamasti see, et ei joo piima või ei söö kastet või ei söö, kui asjad omavahel kokku puutuvad. Selliseid pisimuresid on lihtne rühmas arvestada.
Kui tõesti on tegemist gluteeni- ja laktoositalumatusega, on kokad teinud eraldi kastmeid ning vanemad analüüsinud menüüd ja toonud ka ise asenduseks toiduaineid, mille ostmine oleks lasteaiale liiga kulukas, kuna müüakse suurtes kogustes ja säilivusaeg on liiga lühike. On olnud ka selline juhus, kus pere ei tarbinud valget suhkrut ja asendas ise kõik magustoidud.
Sõimes hakkab kohe silma, kas lapsel on lastud ise süüa kodus või on teda söödetud.
Anneli Laamann, Tabasalu Teelahkme lasteaed:
Olen märganud suundumusi, nagu suhkruvaen, kommide keeld (kui lubatakse komme, siis vaid üks Pilveke) ning soovitakse rohkem mahe- ja täisterajahust tooteid. Aga sellised vanemad on õnneks vähemuses. Kurvastab, et on nn krõbinate-helveste lapsi, kes keelduvad pudrust. Üldiselt süüakse hästi ja kõike, kui maks, brokoli, bataat välja arvata. Toidutalumatust esineb vähe. Igas rühmas on mõni söömishäirega laps, kes elab õhust ja tükist kartulist, mis ei tohi kastmega kokku puutuda. Vanemad taunivad väga sööma sundimist, mõni on nõus keelitamisega.
Julie Laur, Voka Naksitrallide lasteaed:
On neid, kelle praes peab olema iga osa eraldatud, ilma kastmeta, kuivalt. Suppe süüakse väga hästi. Magustoidud on esialgu võõrad. Vanema rühma söömisharjumused on üldiselt suurepärased (v.a üks laps, kes eirab järjepidevalt iga toidukorda).
On peresid, kes tunnevad huvi, kui palju on toidus suhkrut või milline on mõne lemmiktoidu koostis.
Allergikute ja toidutalumatuse puhul küsime arstitõendit, muudame lapse menüüd, kooskõlastades vanemaga.
Üldiselt lapsed harjuvad lasteaiatoiduga. Kutsume vanemaid hommikupudrule, üldkoosolekul tutvustame menüü uuendamist põhimõttel, et vähendada valge suhkru ja nisujahu kogust lapsele päevast kalorihulka tagades ja toidupäeva hinda tõstmata.
Evelin Sarapuu, Ülenurme lasteaed:
Lapsed armastavad suppe ja makaroniroogi, üldiselt süüakse kõike.
On olnud gluteenitalumatuid ja paar kerget allergikut. Praegu pole 160 lapse seas neid ühtegi. Meil ei ole kunagi olnud vaja keeta toitu kellelegi eraldi. Üksikutele lastele pikkade aastate jooksul on vanemad toonud toidu kaasa.
On tunda, et lapsi söödetakse kaua. Kolmeaastased istuvad lauas ja ootavad suu lahti, millal toitu suhu pannakse. Lasteaias õpivad nad üsna kiiresti iseseisvalt söömise ära.