Kool kui ennastjuhtiva inimese kasvulava
Yoko Alender.
Alustuseks filosoof Eik Hermanni mõtteid aeglasest ja kiirest haridusest. Hermann esines Eesti kunstiakadeemia uue õppehoone ja õppeaasta avaaktusel mõtisklusega uue maja ja ülikoolihariduse sisust. Mulle tundub, et on väga asjakohane tema teemapüstitust aeglasest ja kiirest haridusest laiendada kogu Eesti hariduse hetkeseisule ja tulevikule.
Eik Hermann kõneles nii: „Mis on üldse hariduse ülesanne? Sellele saab väga lihtsustatult vastata kahes võtmes. Esimene neist ütleb, et hariduse eesmärk on toota ühiskonnale vajalikke spetsialiste ja kuulekaid kodanikke. Kui asju nii vaadata, siis on ideaaliks kool, mis toimib ladusalt, kiiresti ja kindlalt. Tudengeid võetakse siin toormaterjalina, taignana, millest voolida garanteeritud kvaliteediga lõpp-produkte, mis suudavad nagu õlitatult liituda ühiskonnamasina muude osadega. Seda nägemust haridusest võib nimetada kiirhariduseks.
On ka teine viis haridusse suhtuda. See algab küsimusest „Mis on inimese ülim potentsiaal?“ ja selle puhul koheldakse tudengit mitte kui vahendit, vaid kui eesmärki iseeneses, indiviidi, kellel on oma tugevused, nõrkused, arengutempo ja -loogika. Nii mõeldes saab õpetamisest midagi muud: avatud lõpuga, segasem, ebapuhtam ja aeglasem protsess. Kindla lõpptulemuse kindlustamise asemel tuleb õppejõul toimida pigem aedniku või ökoloogina, kes hoolitseb soodsate kasvutingimuste loomise ja koosluste tervislike suhete püsimise eest. See on nägemus, mida võib nimetada aeglaseks hariduseks.
Õppida, õppida, ümber õppida …
Kahtlemata on oma aeg ja koht nii kiirel kui ka aeglasel haridusel. Siiski võiks nüüdisaega ja Eesti eripärasid silmas pidades küsida, kas ei muutu kiirharidus meie oludes aina ebakohasemaks.
Esiteks on Eesti väike riik, mille massiülikoolid ei suuda iial võistelda rikkamate maade massiülikoolidega. Meie ainus võimalus on võtta viimast meie eelistest, mis kõik tunduvad olevat seotud sellega, et meid on vähe, meie üksused on väikesed. See võiks tähendada paindlikkust, kiiret ümberkohanemisvõimet, aga ka võimet kollektiivi iga liikme eripärast potentsiaali arvesse võtta.
Need on omadused, mis pakuvad aina suuremat eelist laiemas globaalses kontekstis, kus valitseb sügav ebakindlus tuleviku suhtes ja kus muutused toimuvad lausa vägivaldse kiirusega. See on olukord, milles konkreetsed teadmised ja oskused aeguvad ruttu, nii et nende edasiandmise kõrval tuleks aina rohkem tegelda õppimisvõime kui sellise õpetamisega. Õppimisvõime tähendab sealjuures paratamatult võimet ümber õppida, st oskust unustada ja jätta maha oma vanad teadmised ja oskused ja kohaneda aina uute oludega ja ideaalis hakata endale sobivamaid olusid ise looma.
Need on võimed, mida suudab enim arendada just aeglane haridus, sest see keskendub kitsa ainevaldkonna kõrval isiksusele kogu tema rikkuses.“
Niimoodi mõtiskles filosoof. Nüüd tagasi argipäeva.
Hariduse sisu ja eesmärk
Eestis on kehtiv haridusstrateegia „Elukestev õpe 2020“, mille üks keskseid mõisteid on ennastjuhtiv õpilane. Olen veendunud, et ennastjuhtiv õpilane ja teda juhendav, pidevalt arenev ennastjuhtiv õpetaja on järgmisel kümnendil hariduse ja järgmise haridusstrateegia kõige olulisem eesmärk ja sisu.
Kiirharidus on eilne päev ega suuda inimest valmistada ette homseks. Küll aga on selleks potentsiaali ennekõike inimesele ja enesejuhtimisvõimele, nn võtmepädevustele keskenduval aeglasemal haridusel. Igapäevane töö kultuurikomisjonis, koolide, noorte ja õpetajate külastamine üle Eesti ja ka suvine arvamusfestivali haridusarutelu veenis üha enam, et teooria poole pealt on uues haridusstrateegias tähtsaim ülesanne saada n-ö liha luudele ehk sisustada täpsemalt metoodika ja tegevus, kuidas kujuneb ennastjuhtiv õpilane.
Selle eeldus on õpetaja arenguvõimalused, õpetaja enesejuhtimine, aja-, teadmiste ja koolijuhtimise ressursid, mis lubaksid õpetajal pideva enesearenguga tegelda. Seetõttu tuleb välja selgitada õpetajate koormuse, karjääriredeli ja arenguvõimaluste kitsaskohad, see haakub otseselt ka koolijuhtimise kvaliteediga. See eeldab muudatusi õpetaja ja koolijuhi koolituses, õppekava üldosa ja ainekava seotuses, võib-olla veel laiemalt õppekava üldehituses, selle koostamise metoodikaski.
Tartu ülikooli eetikakeskus on märkinud „Riikliku õppekava väärtuste analüüsis“ järgmist.
„Õppekavaanalüüs väärtuste aspektist tähendab kokkupuutumist kõige põhilisema küsimusega: „Mis on hariduse sisu – milliseid väärtusi see kannab?“ Õppekava alusväärtused on need ühiskonna ühisväärtused, mida haridus peab edasi kandma ja järeltulevates põlvkondades kujundama.
Teiseks lähtub õppekava küsimusest: „Mis on kasvatuse eesmärk? Millist inimest (milliste iseloomuomadustega, hoiakutega inimest) me tahame kasvatada?“ Senine õppekava vaid deklareerib, milliseid väärtusi tuleb edastada, aga pöörab liiga vähe tähelepanu sellele, kes, kus ja kuidas peaks neid asju käsitlema.“
Aeglane haridus kiires maailmas
Julgen arvata, et jõuame järgmisel kümnendil olukorda, kus üksikute ainete õpetamise aeg on ümber, sest lõimitud, nn aeglasem õpe on nii elulisem kui tulemuslikum. Liigume eri kooliastmetes erineva metoodika toel üha enam tegevuspõhise, teemapõhise üldõppe suunas. Põhirõhk liigub läbivalt võtmepädevuste, ennastjuhtiva õpilase kujundamisele. Kindlasti on see aeglane protsess, haridus ongi inertne, muutused õpetajahariduses ja muutunud õpikäsituse juurutamine võtab aega.
Eesti haridus on tugev, aga õpetajate järelkasv teeb muret. Reformierakond lubab nelja aastaga tõsta õpetajate keskmise palga 2000 euroni. Palk on oluline, aga kaugeltki mitte ainus viis tagada piisav järelkasv. Eesti hariduse, Eesti koolipere elukestev õppimisvõime on tugev. Õnneks on ka huvi õpetajaameti vastu suur – Emori 2016. aasta uuring kinnitas, et 20 000 inimest vanuses 35–50 soovivad töötada õpetajana.
Ülikoolide õpetajaharidus tuleb kujundada vajadustele vastavaks. Juba nüüd on suur osa alustavatest õpetajatest elukestva õppe musternäited, ent liiga paljud neist lahkuvad, kuna ei saa esimestel sisseelamise aastatel piisavalt tuge.
Nii õpetajahariduse, tugiteenuste kui ka õpikäsituse, hariduse sisu ja oluliste võtmepädevuste kujundamisel on meil juba praegu uuenduslikke koole, põnevaid ja end juba tõestanud algatusi rohujuure tasandil, nagu „Noored kooli“, „Tagasi kooli“, KiVa, „Vaikuseminutid“, „Alustavat õpetajat toetav kool“.
Riigi ülesanne on neid algatusi märgata ja süsteemselt toetada. Kui suudame riigi tasandil koos spetsialistide ja koolipidajatega kokku leppida ühises eesmärgis kujundada koolist pideva arengu keskus kogu kooliperele, ennastjuhtiva inimese kasvulava, kui õpime parimatest praktikatest ja julgeme muutusi eest vedada ja ellu rakendada, suudame hoida ja arendada Eesti suurimat aaret, tarka, nutikat, ennastjuhtivat inimest, kes on edukas ja eelkõige rahulik ja õnnelik ka pidevalt muutuvas maailmas.
Usun filosoofi, kes usub, et just aeglane haridus valmistab hästi ette inimest eluks kiires maailmas.
Analüüsi olemasolevaid andmeid, mõtle, otsusta ja ära arva.