Kõva valuuta
Sirje Pärismaa.
Ühe suure ajalehe kunagisel vastutaval väljaandjal oli kombeks oma töötajaile, kes pärisid palgatõusu järele, pilkamisi öelda: parim autasu ajakirjanikule on lugejate tänu. Mõistagi ajas see harja punaseks – tänu ju võileivale ei määri, palganumbrid olid aga väiksemad kui teistes väljaannetes ning preemiat maksti harva. Toona oli veel ajakirjanduse kuldaeg ja ajakirjanikud teenisid üldiselt riigiametnikest ja poliitikutest üksjagu enam. Kuid mitte meie. Nii tundsimegi end masenduse hetkedel parajate lüpsilehmadena omanike käes.
Aga ühes oli bossil õigus – lugejate tänu ja tähelepanu õnnestunud artiklite puhul aitas edasi rabada. Polnud harvad juhud, kui pärast loo ilmumist helistati või kirjutati toimetusse või astuti üritusel juurde ja patsutati õlale. Tänusõnu sai vahel kuulda isegi siis, kui autor juba aastaid mujal töötas! Ju polnud fännid muutust tähelegi pannud.
Sama kõva valuuta on õpilaste tänu. Õigupoolest kõvemgi, sest artikkel puudutab pigem üksikut probleemi ja mõjutab kedagi või midagi vaid korraks, aga õpetaja võib suunata noore inimese saatust, elukäiku, harjumusi, tõekspidamisi. Olen kindel, et just õpilaste tänu aitab õpetajail päevast päeva edasi rabelda, uute rüblikutega maid jagada. Viriseda laste, koormuse, ülemuste, palga, preemiate, lisatasude ja kogu süsteemi üle, aga siis jälle edasi teenida.
Olen kümmekond aastat õpetajana töötanud. Minu poisid-plikad on tänaseks juba ületanud või ületamas poole sajandi künnist ja osal juba lapselapsedki. Sotsiaalmeedia vahendusel on paljude käekäik mulle teada. Saadame üksteisele õnnitlusi ja häid soove. Ja teeb ikka südame soojaks küll, kui keegi kirjutab veel aastakümneid hiljem, et oled olnud tema jaoks parim õpetaja kooliajal ja oluline inimene maamunal.
Aeg-ajalt satume kokku tänaval ja ajame juttu. Või siis trehvame kultuuriüritustel.
„Sina panid meid teatrit armastama ja nüüd ma muudkui käingi teatris ja vean oma lapsi ka,“ teatas kord üks õpilane.
Tänu tuleb eri ajal: mõnelt juba kooliajal või pärast lõpuaktust, teiselt aastaid või aastakümneidki hiljem. Tänu tuleb ega kao. Ja kui nüüd leidub õpetaja, kes ütleb, et teda pole küll kordagi keegi tänanud, siis teeb ta vale tööd ja peaks kaaluma ametivahetust. Päris tõsiselt.